Sofia (inglilaps)

Sofia sündis siia ilma 36.+3 nädalal 30.01.2019 kell 7.47 kaaludes 3570g ja olles 51cm pikk. Rasedus tuli meile ootamatult, juba 15 nädalal tõusid minu veres maksanäitajate analüüsid, ning hakkasin stabiilselt päevaravis kontrollis käima. Oktoobri alguses sain rohud peale, sest niisama näitajad ei langenud. Tita tundis end koguaeg hästi. Olin pideva jälgimise all ning hoiatati ette, et kui asi ikka üle mõistuse kriitiliseks läheb, siis peavad sekkuma. Kuskil 33. nädalal hakkas minu jalgade sügelus süvenema, igaõhtu istusin ja kreemitasin jalgu, et uinuda saaks. 35. nädalal selgus, et maksanäit oli liiga kõrge, lubatud oli 33 kuid minul oli üle 600. 

Arstidega sai kokkulepitud et 25.01 lähen haiglasse, teeme välise pööramise, sest tita oli tuharseisus ning siis hakkame esile kutsuma. Kuna lootevett oli palju siis tita keeras end ise peaseisu ja alustasime esile kutsumisega. See kõik venis ja venis, ei tahtnud tita üldse tulla. 30.01 päeval hakkasid regulaarsed valud, õhtul kella 17 aeg sain sünnitustuppa, olime mehega nii pabinas ja ei osanud kuidagi olla. See oli meie kolmas sünnitus. Õhtujooksul avati veed ning paigaldati tita pea külge andur, koheselt sain ka epiduraali. Öö oli rahulik, sain puhata.

31.01.2019 kell 7.47 sündis kahe pressiga meie Sofia, terve sünnitus läks väga ilusti, hingasin valud ja pressid üle. Meie ehmatuseks oli aga see, et tita oli sündides potisinine, tuli üks pisike piiks ja kõik. Ämmaemand lõikas kiirelt nabanööri ja juba lastearst jooksis temaga intensiivi. Me ei osanud kuidagi olla, ei teadnud ju mis toimub, sest terve rasedus tundis ta end hästi. Kõhus oli alati rahulik laps. Ootasime üle kahe tunni ning lõpuks tuli lastearst meiega rääkima. Ütlen ausalt, ma ei mäleta sellest jutust midagi, sest ma ainult nutsin. Saime minna intensiivi, tema juurde, teda esimest korda näha. Ma sisestasin endale et pean tugev olema ja lapsukesele jõudu ja jaksu edasi viima, kuid ma ei suutnud, ma nutsin..

Kõik juhtmed ja voolikud ja aparaadid, kateeter ja sond, mis teda ümbritsesid, see kõik oli väga jube. Tal puudus sündides lihastoonus, ning tänu sellele oli tal raske oma neere ja kopse talitseda, käte peal olid täppverevalumid, tal oli hüdrops. Saime tema juurde igakell minna, kui soovisime. Esimesed mõtted ja arvamused olid nullis, pea oli täiesti tühi. Üsna pea saabus haiglasse mu ema, kes üritas meie kainet mõistust säilitada ja toeks olla. Pidin käsitsi piima pumpama, et tita süüa saaks. Õhtul olin nii läbi et istusin voodis, nutsin ja üritasin piima kätte saada rinnast, mida ei tulnud. Valveõde soovitas puhata ja hommikul tuua piima. Öösel 12 aeg, viidi laps Mustamäe haiglasse reanimobiiliga, sest tema olukord läks kriitiliseks.
Lastehaiglas hakkas olukord stabiilseks muutuma, kahepäevaselt avas ta esimest korda oma silmad, hakkas oma kehast üleliigset vedelikku väljutama, tursed taandusid ja saavutas lõpuks oma õige kaalu ( 2985g ), tulid esimesed pisikesed liigutused. Me olime iga liigutuse üle nii õnnelikud, sest ikkagi lootsime et kõik saab korda. Ta oli imearmas pisike, pikkade tumedate juustega ja jumekas neiu. Väga raske oli teda kuvöösis näha, saime teda ainult 2korda sülle. Enamusajast ta ainult magas sest lihastoonuse puudumisele ei jõudnud ta üleval olla. Analüüsidega läks kaua aega, See ootamine oli piin. Tasapisi hakkasid tursed tagasi tulema, ning sellega kaasnes ka palju muid komplikatsioone. Saturatsiooni langus, temperatuuri kõikumine, pulsi kiirenemine, higistamine. Lõpuks oli hapnikutase 100% peal, ning ka see väga ei aidanud. Raviarst rääkis meile et tema seisund on väga halb, et kui midagi on siis elustama nad teda ei hakka sest ta oli üleni turses. Meie vanem tütar (3,5aastane) ootas väga enda õega kohtumist ning viimasel päeval saime eriloa ta haiglasse viia, see oli väga südantliigutav vaatepilt, kallistas ja musitas õekest. Selleks ajaks oli ta juba kuvöösist välja võetud. 19.02 õhtul, läksime haiglasse. Ootasime all lifti, kell oli 19.09 kui ülevalt helistati ja avaldati kaastunnet, me ei suutnud seda uskuda, ma langesin põlvili maha ja hakkasin nutma. Ülesse jõudes, oli ta oma pesas.. Mitte ühtegi juhet ega aparaati. Ta oli minu heegeldatud teki sisse mässitud ja ootas meid seal. Võtsin ta sülle, ta oli veel natuke soe, mitu korda kuulatasin, et ehk ikka hakkab hingama, kuid ei. 

Kallistasin ja musitasin teda, nutsin, palusin et ta ärkaks.. See oli nii raske ja valus lihtsalt. Tegime jalajäljed kaardile ja lahkusime mälestuste karbiga haiglast. Ta lahkus siit ilmast 19.02.2019, kell 19.00 ning oli kõigest 19 päevane. See oli kohutav aeg, mitte üks lapsevanem ei tohi sellist asja läbi elada. Geenivastustega saime teada, et tal oli ravimatu raske kaasasündinud lihashaigus, millele puudus ravi ning hüdrops. Võttes kokku Sofia haigusloo, pole täpselt samade juhtumitega maailmas ühtegi veel tuvastatud. Ta oli meie väike võitleja. Lohutame end sellega, et ta oli niivõrd eriline oma haiguse poolest ja tuli meile midagi õpetama siia maailma. Mind aitab minu kriisinõustaja ning olen väga palju tuge ja abi sealt saanud. Ning emad/isad, kes juhuslikult peaksid sellise asja kunagi seljatama, siis iga abi mida pakutakse, võtke aga vastu!

Hoidkem üksteist!