Kertu

2024. aasta augustis sündis plaanilise keisrilõike teel 35.nädala hakul pisikene Kertu. Veetsin sellele eelnevalt kaks ja pool nädalat haiglas ning lugesin enneaegsedlapsed.ee lehelt teiste vanemate lugusid, lootes saada aimu, mis saama hakkab. Paraku polnud nende lugude seas ühtki lugu, mis sarnaneks minu omaga. Kõik lood oli erakorralistest sünnitustest, mitte aga plaanilistest. Seetõttu otsustasin jagada enda lugu.

See oli minu teine rasedus. Esimene laps sündis täpselt oodatud kuupäeval loomulikul teel. Teise raseduse esimene pool kulges ilma igasuguste komplikatsioonideta. Kui küsiti, kuidas end tunnen, vastasin alati, et nagu polekski rase. Isegi iiveldust oli esimestel kuudel vähe ja sedagi sel korral pigem õhtuti. 

20. nädala ultrahelis tuvastati platsenta osaline eesasetsus. Küsiti, ega veritsust pole olnud ning öeldi, et veritsuse korral pöörduda koheselt haiglasse. Noogutasin, sest see tundus loogiline soovitus, kuid ei arvanud, et seda peagi päriselt tegema pean. Ja korduvalt.

25. nädala hommik oli tavapärane. Sättisin end tööle ja last lasteaeda minema. Ühel hetkel tundsin, et aluspüksid on niisked. Läksin tualetti asja kontrollima ning avastasin veritsuse – just nagu oleks päevad äkitselt alanud. Viisime mehega lapse lasteaeda ning minu haigla sünnitusosakonna erakorralisse vastuvõttu. Ärevus oli suur. Õnneks tundsin last liigutamas, see rahustas mind. Haiglas tehti ultraheliuuring, KTG ning sain Cyklokapron lahust (sellest sai minu kaaslane kuudeks) ning mind jäeti jälgimisele. Verejooks peatus, lapsega oli kõik hästi. Mind lasti järgmisel päeval koju.  

Jätkasin oma tavapärast elu, kuid veidi ettevaatlikumalt. Senised joogatrennid jätsin ära. Raskusi ei tõstnud. Lõpetanud õppeaasta õpetajana, valmistusin pikaks suvevaheajaks ning jäin sügisel sündivat last ootama. Vahepeal käisin veel ultrahelis kontrollis, pidin hakkama rauda lisaks võtma.

30. nädal. Olime perega minu emal teises Eesti otsas külas. Ärkasin varahommikul sisemise plõksatuse ning sooja niiske vooluse peale aluspükstes. Veri. Juba tuttav protseduur – haiglasse. Seekord ei olnud tegemist haiglaga, kus jälgimisel olin, seega oli protseduure rohkem. Verekaart oli teises haiglas – tuli võtta mitu vereproovi. Taas Cyklokapron lahus, KTG. Igaks juhuks sain kaks loote kopse ettevalmistavat süsti. Kõndida ei lubatud, mind liigutati ratastooliga. Tehti ultraheliuuring, kus tõdeti, et see platsenta enam eest ära ei liigu ning mind ootab igal juhul ees keisrilõige. Jäeti taas ööks haiglasse jälgimisele. Õnneks tundis laps end hästi ning järgmisel päeval sain taas koju. Sain retsepti Cyklokapron tablettidele, mida pidin veel umbes nädala võtma.

32. nädal, teisipäev. Taas ultrahelis. Platsenta ikka emakakaela ees, tuleb keisrilõige. 35. nädalaks leppisime arstiga kokku uue visiidi, et teha viimane kontroll ning paika panna keisrilõike kuupäev 36. nädalaks. Arst nõudis, et hoiaksin end kui kristallvaasi. Lubasin seda teha.

32. nädal, öö vastu reedet. Taas käis alakõhus mingi plõksatus, kargasin voodist püsti. Sel korral aga ei olnud natuke niiske. Oli pime, midagi voolas mööda mu jalgu alla. Esimene reaktsioon – looteveed. Hõikasin mehele, et peame haiglasse minema. Liikusin wc poole, panin tule põlema ning nägin, et põrandal oli suur punane vereloik. Ja sinna ainult voolas juurde. Mees helistas kiirabisse. Vedasin end duši alla, lasin verel äravoolu voolata. Kui verd enam nii palju ei tulnud, loputasin end puhtaks, panin eelmisest sünnitusest kappi jäänud paksu sideme alla ning jäin kiirabi ootama. Värisesin üle kere. Verd oli nii palju. Kas laps ikka liigutab? Ei saanud aru. Kiirabi oli minutitega kohal. Taas Cyklokapron lahus. Id-kaart ja telefon kaasa ning kiirabiautoga haiglasse. 

Haiglas jälle tavapärased protseduurid: ultraheli, KTG, Cyklokapron lahus, öö haiglas. Järgmisel hommikul tuli arst mind vaatama ning ütles, et sel korral saan koju alles koos lapsega. Kohkusin. Samas oli see uudis ka lohutav, sest teadsin, et ükskõik, mis ka ei juhtuks – ma olen turvaliselt spetsialistide järelvalve all. Ja seda järelvalvet läks vaja, sest järgnevate nädalate jooksul oli mitmeid väiksemaid ning kaks suuremat verejooksu, palju Cyklokapron lahust ning mitu korda päevas KTG-aparaadi juhtmete küljes istumist.

Nädal pärast haiglasse tulemist pani arst ka keisrilõike kuupäeva paika. Kuna olin saanud kaks loote kopse ettevalmistavat süsti, otsustas arst keisrilõike kuupäevaks määrata 35. nädala alguse. Ütles, et ei julge kaugemale lükata, sest tema kogemusel verejooksud ainult tihenevad ning see võib olla ohtlik nii minule kui ka lapsele.

See oli hetk, kus lugesin läbi kõik enneaegsete laste lood. Otsisin infot nende verejooksude kohta. Ka arstid ei osanud otseselt öelda, mis neid põhjustab. Lihtsalt mingi veresoon lõhkeb kuskil ja… Mis seda soodustas? Kas üldse miski? Oli see ärahoitav? Ei tea. Haiglas ma ju ainult lamasin, mul ei lubatud liikuda rohkem kui tualetti. Ja paaril korral sain käia ka koridori lõpus oleval rõdul, mis oli ühe palati kaugusel. Peamiselt muretsesin aga lapse pärast. Kas ta tuleb väliskeskkonnas iseseisvalt toime või vajab ta abi? Kas ma saan üldse temaga koos olla? Kas lapse isa saab meiega koos olla? Ma ei julgenud seda kõike esialgu isegi arstilt küsida, sest kartsin vastust. Kui ta mulle aga emaka eemaldamise nõusoleku lehe tõi ja selgitas, et see protseduur võib olla minu elu päästmiseks vajalik, sain aru, et lapsega saab kõik korda. Ja ma julgesin küsida. Arst oli optimistlik ning see maandas minu ärevust. 

35. nädal, esmaspäev, plaanilise keisrilõike hommik. Kell 9.00 pidi olema keisrilõige, aga üks erakorraline keisrilõige tuli ette, seega lükkus minu keisrilõige tunni võrra edasi. Kell 10 viidi mind voodiga operatsioonisaali, mees juhatati kõrval asuvasse sünnituspalatisse ootama. Olin emotsionaalne, hakkasin nutma. Ma ei teadnud, mida ootada, mis hakkab saama, kas kõik läheb ikka hästi. Inimesi operatsioonisaalis oli palju: arst-kirurg, kes mitu nädalat mul silma peal hoidis, siis veel 1-2 arsti, 2 ämmaemandat (neist üks enneaegsetele lastele spetsialiseerunud), anestesioloog, võib-olla veel keegi… Veri oli vereülekandeks valmis pandud. Käed kanüüle täis. Tehti epiduraal, kähku voodist operatsioonilauale selili, jalad muutusid soojaks ning enam alakeha ei tundnud. Vähem kui 10 minutit hiljem oli pisikene preili ämmaemandate süles. 2618 grammi, 48 cm, Apgar 9/9. Ta oli nii pisike, ta toodi minu juurde. Sain talle teha põsele pai. Ta oli pehme, nii siidine. Seejärel viidi ta juba isa juurde ning mina jäin n-ö kokkuõmblemisele.

Pärast operatsiooni viidi mind intensiivravipalatisse taastuma, kus õige pea liitusid minuga ka värske ilmakodanik ning abikaasa. Kuna preili oli tekkide sisse mähitud ning müts peas, ei näinud ma teda, aga mees näitas temast tehtud pilte ja videoid. Temaga oli kõik hästi, minuga oli kõik hästi. Kõik läks hästi. Täpselt nii nagu arst oli ette näinud. Olin meeletult tänulik, et mind hoiti ja hirmutavatest verejooksudest hoolimata kõik õnnelikult lõppes.

Aga.. intensiivravipalatis avastas intensiivraviõde, et lapse kehatemperatuur on liiga madal, nii et ta võeti täiesti paljaks ning pandi infrapunalambi alla soojenema, teise palati otsa. Nägin ainult ekraanil vilkuvaid numbreid, kuulsin pulssi. Kas kõik saab korda? Õnneks kehatemperatuur taastus, kuid tema all olevale soojakotile pandi kraad juurde. Seega esimesed päevad möödusid pisikesel soojakotil magades. See tähendas, et pidime teda kraadima iga pari tunni tagant, et veenduda kehatemperatuuri stabiilsuses. Kolme päeva möödudes hakkasime teda ka rohkem soojavoodist enda juures voodis hoidma, et näha, kas keha ka ilma abita sooja hoida suudab. Õnneks suutis, nii et peagi ei läinud ka soojakotti enam tarvis. 

Söömine… Pisikene oli alguses üsna nõrk, mistõttu kaua ta rinda imeda ei jaksanud. See aga tähendas, et ta ei saanud piisavalt toitu rinnast kätte. Tuli hakata andma lisa. Kaal langes ning kuna seda kaalu oli niigi vähe, oli kriitiline piir üsna lähedal. Esimesed päevad haigas tähendasid pidevat kaalumist, et saada aimu nii lapse kaalust kui ka söödud kogustest. See oli ärev aeg. Õnneks söödud kogused muudkui suurenesid, mistõttu saime lisapiima ära jätta ning lapse mõne päevaga ainult rinnapiimale üle viia. Ka kaal hakkas vaikselt tõusma. 

Nädal pärast lapse sündi saime koju. Jätkus igapäevane kaalumine, aeg-ajalt ka kraadimine. Kuigi väljas oli suvi, kraade üle kahekümne, hoidsin pisikest riides pisut paksemalt kui oleks tavapärane. Rasvakiht naha all oli ju peaaegu olematu. 

Esimene kuu möödus lapsel peaasjalikult magades – täpselt seda oleks ta selle viimase kuu ju ka minu kõhus teinud. Esimesel eluaastal hakkas ta kõike tegema umbes-täpselt kuu hiljem kui tegi tema suurem õde samas vanuses. Aastaselt enam suuri erinevusi ei olnud ning nüüd, kui Kertu on aasta ja 8 kuu vanune, käib ta lasteaias ning on terve ja tragi laps. 

Loodan, et sellest loost saavad lohutust need emad ja isad, kelle laps peab sündima enneaegselt plaanilise keisrilõike teel. Arstid on selleks valmis ja suure tõenäosusega läheb kõik hästi.