Otto

Otto sündis 26. mail 2004 kell 15.27 keisrilõikega Pelgulinna sünnitusmajas 34. rasedusnädalal ja on oma vanematele esimene laps. Apgari hinne oli 1 minut pärast sündi 2 palli, 5 minutit pärast sündi 4 palli, 15 minutit pärast sündi 6 palli. Sünnikaaluks märgiti 2263 g ja pikkuseks 46 cm.

Pärast esmaabi andmist (ülemiste hingamisteede ja mao aspireerimine hulgalise vere pärast) viidi laps kohe Lastehaiglasse. Esimesed kaks päeva oli ta reanimatsiooni osakonnas ja seejärel viidi intensiivi. Õnneks oli issil võimalik käia reanimatsioonis last vaatamas. Emme kohtus lapsega alles neljandal elupäeval. Sellest ajast alates on Otto söönud vaid rinnapiima (kuni 14. elupäevani sai mõned milliliitrid veel ka sondi kaudu). Kaal langes kuni 2126 g-ni (7. päev) ja seejärel hakkas tasapisi juurde tulema. Sünnikaalus oli tagasi 15. päevaks. Algul oli tal raske ka temperatuuri hoidmisega, seega oli ta esimese nädala soojal vesivoodil.

12. päeval saime lõpuks mõlemad ühte tuppa (siis koliti meid Lastehaigla järgmisele korrusele). 19. päeval aga lubati meid juba koju, sest Otto kaalus 2390 g. Haiglas kontrolliti kahel korral kopse ja aju, sest kahtlustati hapnikuvaegust.

Sünnitusest

Kahel eelneval ööl olid nõrgad torked alakõhus ja seljas. Käisin samal päeval veel arsti ja ühe ämmaemandaga rääkimas – kõik pidavat korras olema. Tund peale Pelgulinna Polikliinikust lahkumist hakkas lahinal verd tulema (valusid ei olnud üldse) ja sõitsin kiirabiga tagasi Pelgulinna sünnitusmajja. Jõudsin kohale, siis sõidutati mind jooksuga keisrilõikusele (üldnarkoosiga), sest olevat platsenta irdumine (miks – ei oska keegi öelda). Õnneks oli kohal super-asjalik personal (koos dr. Frolovaga), kes päästis meid mõlemaid.

Laps sündis 15 minutit pärast haiglasse saabumist ning me vajasime mõlemad samal päeval vereülekannet. Olin varemgi käinud (6. mai) hulga suuremate valude pärast kontrollis, kahtlustati pimesoolt ja tehti KTG. Kõik näitajad olid normis. Arvati, et kuna esmakordne rasedus, siis võib emakas valulikult kasvada.

23. juulil käisin esimest korda pärast sünnitust kontrollis ja mulle tehti vereanalüüs (vastust veel ei tea), et miks siis ikkagi võis see platsenta irdumine toimuda. Tegime igaks juhuks ka Ottole vereproovi. Tulemus pidavat päris hea olema ehk siis hgb oli 110.

Meie põhitegevus 3. elukuul on kasvamine, söömine ja uudistamine. Otto on päris ilusasti kosunud. Kuuga on juurde tulnud 5 cm pikkust ja 1,63 kg. Ta sööb ka ikka päris mehiselt iga 2 kuni 4 tunni järel, kusjuures hea on see, et ei pea teda enam ise äratama, vaid ta annab korralikult kisaga märku, et kõht on tühi või küljealune märg. Voodis olles meeldib talle kõige enam jälgida ja juttu ajada ühe väga triibulise-värvilise ussiga. Kui voodist püsti tõsta, siis aga pea käib ja kõik asjad tunduvad huvitavad. Ottol on öösiti nina kinni ja siis ei saa ma rahulikult magada ja eks mulle ei meeldi tema väike nabasong ka. Arsti väidetel pole need üldsegi hullud aga …

Käisime 26.08.04 jälle arstil ja kõik oli õnneks korras, välja arvatud see, et Otto hoiab end veidi vasakule poole. Nädal varem käisime ka neuroloogil ja ta arvas, et täitsa normis ja ootab meid oktoobris (5. kuul) tagasi. Ei saadetud meid isegi mitte võimlema ega ujuma.

2 aasta ja 9-kuusel Ottol läheb juba hästi, sest enam arstide kontrollis ei pea käima. Varem ikka kutsuti jälgimisele neuroloogi, endokrinoloogi ja südamearsti juurde. Kasvanud on ta ka viimasel ajal päris tublisti – ei tea, kas sõimetoit on rammusam ja kindel päevakava teeb head.

25 päeva vanuselt kaalus 2,62 kg, pikkus 48 cm
2 kuu vanuselt kaalus 4,25 kg, pikkus 53 cm
3 kuu vanuselt kaalus 5,59 kg, pikkus 57,5 cm
4 kuu vanuselt kaalus 6,20 kg, pikkus 59,5 cm
5 kuu vanuselt kaalus 6,97 kg, pikkus 64 cm
6 kuu vanuselt kaalus 7,48 kg, pikkus 65 cm
1 aasta vanuselt kaalus 10 kg, pikkus 74 cm
2 aasta vanuselt kaalus 11 kg, pikkus 82 cm
2 aasta ja 6 kuu vanuselt kaalus 12 kg, pikkus 88 cm