Hanna

Seni teadmata põhjustel algas järsku äge verejooks ja napilt 3 tundi hiljem oli tütreke keisrilõikega ilmale toodud. Sügava enneaegsuse ja avanemata kopsude tõttu viidi ta kohe Tartu Lastehaigla reanimatsiooniosakonda hingamisaparaadi alla. Ise nägin last viiendal päeval. Jäime koos haiglasse.

Hingamisaparaadi abi vajas Hanna 6 nädalat. Siis lubati meid vastsündinute osakonda. Hakkasime harjutama söömist, ujuma ja võimlema. Koju saime teise kuu sünnipäevaks. Selleks ajaks kaalus Hanna 2,7 kg. Kroonilise kopsuhaiguse tõttu tuli kaks korda päevas „teha hingamist“ ehk inhalatsiooni ning ravivõimlemist, anda rauda, kõikvõimalikke vitamiine ja toidulisandeid. Esimese poole aasta jooksul olime veel viis korda nädalakaupa kontrollil ja järelravil.

Ühe aasta ja 9 kuu vanuselt käisime iga paari kuu tagant Tartus pulmonoloogi ja neuroloogi juures kontrollis, endiselt tegime ka „hingamist“. Keerama, istuma ja käputama hakkas Hanna pisut hiljem kui ajalised lapsed. Kõndima hakkas ühe aasta ja 4-kuuselt. Hanna on väga liikuv, rõõmus ja heatujuline laps, ta tahab pidevat tegelemist ja tähelepanu. Kõik on korras, kui emme on silmapiiril (veel parem kui käeulatuses). Väga armastab olla süles ja kaisus, kuidagi ei raatsi loobuda tissist. Hanna ütleb kümmekond sõna, saab aru, mis räägitakse ja peab oma keeles ka pikki loenguid.

Kaheaastaselt olid peamisteks probleemideks kõne aeglane areng ja endiselt kopsud. Lisaks leiti südame kahe koja vahelt väike ava, mis arstide arvates ei tohiks tavalist elu segada, küll aga vajab jälgimist. Kehaline areng oli kaheaastaselt hea, laps hüppas, jooksis, ronis, sõitis rattaga (ka neuroloog jäi väga rahule). Kopsuarst kirjutas välja astma diagnoosi ning vahetas senise Pulmicordi inhalaatori Singulari tablettide vastu. Väliselt ja kuulates leiti laps küll terve olevat, kuid röntgenipilt ei paranenud sugugi.

2,5-aastane Hanna rääkis palju, aga aru sai sellest ainult emme, sest igast sõnast ütles laps ainult esimese silbi. Üks parimaid näiteid, mille üles kirjutasin: „Su ho ei sa te, ki lä vi.“ – „suurt hoogu ei saa teha, kiik läheb viltu.“

Sellisel kokkuhoidlikul viisil laulis ja rääkis Hanna peaaegu kolmanda sünnipäevani. Asi hakkas kiiresti paranema pärast lasteaeda minekut. Harjumiseks kulus umbes kuu ja kuna lapsi on vähe (3–7), oli seal rahulik, vähe haigusi ja tädidel palju aega lastega tegeleda. Igal hommikul läks laps rõõmuga „tööle“, haige oli vaid mõned korrad. Väga oluliselt arenesid ka kõne ja käeline tegevus. Kodus värvis, maalis, uuris raamatust tähti, rääkis ja laulis pidevalt (varsti ka teistele arusaadavalt). Oskas sõita nii ratta kui suuskadega ja vähegi normaalsete ilmadega oli võimatu teda enne pimedat tuppa saada.

Talvel lumeuputusega õues mürades ikka hõiskas: „Emme, tule luttu, Hanna uppus äla!“ Ei lugenud lumi krae vahel ega saapasääres. Nii et igati tavaline ja mõnus kolmeaastase elu, kuhu käis muidugi ka jonn ja virin. Ja eks Tartus tuli ennast iga paari kolme kuu tagant ka näitamas käia.

Kolme aasta ja 9 kuu vanune Hanna on tubli ja tragi laps, suurimaks mureks on allergia, mille põhjustele kuidagi jälile ei suuda saada. Täpid tulevad ja lähevad hoolimata meie hoolikast dieedist. Jätkuvalt kasutame ka astmaravimeid. Häälikutest on puudu „r“ ja täpilised tähed kipuvad asenduma lihtsamatega. Lasteaias pidavat Hanna teistega võrdselt nii töötama kui mürama.

Kokkuvõttes võime rahule jääda. Usun, et Hanna on heaks lootusesädemeks praegustele 1300-grammistele. KÕIK VÕIB KA HÄSTI MINNA!

1 aasta ja 9 kuu vanuselt kaalus 9,5 kg ning oli 83 cm pikk