Rasedus kulges mul kuni 28. nädalani peaaegu lilleliselt kui välja arvata meeletud ropsikogused, nõrkus ja üldiselt kehv enesetunne. Kuid kuna kaksikud olid tulemas sain ma aru, et see on lisakoorem ju ka kehale ning ega ma eriti ei mäletagi. 28. nädalal hakkasid mind esimest korda kimbutama toonused nii, et ma seadsin end nõuandla poole. Seal aga selgus, et kõik korras, lapsed terved, tädid olid veel juba vaimustuses, et näe kaksikud.
31. nädalal hakkasid aga taas toonused ja seekord nii hullult, et otsustasime taas haiglasse minna. Seekord siis Pelgulinna sünnitusmajja. Mees küll esialgu ei uskunud, et midagi hullu lahti on aga vot – jäeti sisse. Esimene öö haiglas oli uhke värk, üksinda palatis ja jube lõbus. Ktg näitas emaka aktiivsust kuskil 50-100, üritati Gynipraliga alla saada ja igaksjuhuks tehti ära ka kopse ettevalmistav süst.
3 päevaga olin kodus tagasi teadmisega, et 19. aprill lähen ultrahelisse ja kõik on korras. 19. aprillil kutsusin veel õe kaasa ultrahelisse, et tulgu vaadaku ka. Kõik oli korras kuni arst mulle arvatavad kaalud ütles – 1100 ja 1200grammi, mul jäi mõte seisma, et misasja, nad olid eelmine kord, kolm nädalat tagasi samas kaalus. Lisaks avastati, et pojal on nabaväädis mingi kahjustus, ei transpordi enam korralikult hapnikku. Ja taas jäeti mind sisse, tegin veel nalja, et mulle hakkasid haiglad meeldima.
Istusin siis nädalavahetuse haiglas sees, oodates esmaspäeva ja otsust, mis saab, kuigi tegelikult ma juba teadsin- ega ma kaua enam ühes tükis ei püsi, arstid rääkisid ka, et kui kahjustus suurenenud siis võtame nad välja. Ja nii läkski, peale esmaspäevast ultraheli tehti otsus, et järgmine päev kell 9 tehakse keiser. Tegelikult oli see sel hetkel hea tunne, et enam ei pea tibud kannatama. Öösel hakkasid mul sünnitusvalud, ktg näit lõi isegi üle 120, palatikaaslane norskas, mõtlesin et viskan teda raske ja paksu raamatuga, no anna olla, lõpuks sain omale tühja päevaravi palati ja jäin magama.
23. aprillil valmistati mind ette ja viidi opisaali. Mälestused on hägused, tehti seljasüst, mis EI OLNUD VALUS. Ja siis hakkas hullumaja pihta. Ma ei tea kaugele nad jõudsid aga mäletan ma seda, et ühel hetkel hakkas mul nii valus, et pidin valust karjuma, süstiti midagi veeni, pandi mask ette ja blackout, ärkasin intensiivis, mehe kõrval. Ma ei taibanud mitte midagi, küsisin, et kas lastega kõik okei, kas mees lapsi nägi. Olevat näinud küll, tegi pilte ja puha. Mulle aga jäi selgusetuks, et miks mina neid ei näinud, kuhu jäi see õnnehetk, lastega esimene kohtumine? Hiljem sain teada, et tehti üldnarkoos..
Lapsi nägin alles õhtul, kogu selle aja ma nutsin, et ma TAHAN NÄHA NEID. Kui lõpuks ma siis loa sain intensiivi minna, võttis mees ratastooli ja kärutas mind sinna. Tibud olid kuvöösis ja imepisikesed. Lubati pai teha. Edaspidi jõudsin ma vaevalt neile ainult piima viia, olin liiga nõrk. Kolmandal päeval viidi mind ja poega lastehaiglasse üle, tütar viidi varem hingamise pärast, kardeti et tuleb teha op, et mingi toru ära ühendada, õnneks sulgus see siiski ise. Meeletult haiget tegi see, et kuigi arst kes meiega koos lastehaiglasse tuli korduvalt rääkis, et annab poja hetkeks mulle sülle, ei teinud ta seda.
Lastehaiglas 3. päeval sain ma poja sülle omale, see tunne oli meeletu. 10 päeva oli tütar 4. korrusel reanimatsioonis, kus ma vast korra päevas sain käia, poja oli koos minuga väikeses majas – tema ühes palatis, mina teises. Kui tütar alla sai oli jälle õnnehetk- lõpuks ometi tundsin ma, et see kõik on seda väärt, kogu seda piina ja valu. Nii umbes 3 nädalat veetis Elisabet hingamisaparaadi küljes, kusjuures kui rinnal olles sõi siis püsis hapnik normis. Maikuu eelviimasel nädalal saabus õnnis hetk – näitajad püsisid ilusti üle 90. -ne . Sel nädalal saime ka mõlemad lapsed kenasti sööma ja juba mai lõpuks koju. Seega mu lause – saame lastehaiglast teiselt korruselt koju ja juunikuud haiglas ei veeda – sai teoks.
Tänasel päeval kui jubinad on 7-kuused harjutab Elisabet käputamist, roomab väga ilusti edasi. Keerab, pöörab ning on peaaegu kõiges jõudnud järgi õigeaegsetele lastele. Lauri on küll veidi alla kasvukõvera, kuid juba üritab end keerata, kuid nipp pole päris selge – seega on abiks ema toetav käsi, mis tagumikule patsutab. Ja ise ma arvan – nad on mul nii
unikaalsed ja lahedad, et poleks isegi mõeldav et nad hiljem oleks tulnud. Ja tänu enneaegsusele olen näinud ma kahte imearmast last mida enamus inimesi ei näe – see aeg mille õigeaegne laps kõhus veedab jääb ju vanematel nägemata. Aga mina, enneaegsete emana nägin seda .
Elisabet kaalub 7-kuusena 7400g ja pikkus on 66cm. Lauri kaalub 5600g ja pikkus on 63cm.
1. detsembril (7k 1n) hakkas Lauri keerama ja praegu 9- kuusena harjutab aktiivselt roomamise ja käputamise vahepealset asja. Elisabet hakkas 8- kuusena end tugede najale püsti ajama ja käputama. Esimeseks sõnaks sai mämm, nüüd enam muud ei kuulegi kui mämämämämmäm.
Lauri (esimene pilt haiglast koju, teine pilt 5 kuusena)
Lauri
sünd – 1392g, pikkus 37cm
1. kuu – 2185g, pikkus 45cm
2. kuu – 2750g, pikkus 48 cm
3. kuu – 3670g, pikkus 52cm
4. kuu – 4480g, pikkus 55cm
5. kuu – 5080g, pikkus 59cm
7. kuu – 5680g, pikkus 63cm
8. kuu – 6500g, pikkus 64 cm
Elisabet (esimene pilt haiglast koju, teine pilt 5 kuusena)
Elisabet
sünd- 1620g, pikkus 37 cm
1. kuu – 2420g, pikkus 47 cm
2. kuu – 3580g, pikkus 51cm
3. kuu – 4750g, pikkus 55cm
4. kuu – 5480g, pikkus 59cm
5. kuu – 6420g, pikkus 63cm
6. kuu – 6800g, pikkus 66cm
7. kuu – 7400g, pikkus 66,5 cm
8. kuu – 8490g, pikkus 70 cm
Kui mõni lugu kõnetas ja sul on vaja oma tunnetest või muredest rääkida, aitab kogemusnõustaja. Ta on ise enneaegse lapse vanem, kuulab sind ja aitab sul leida oma tee.
Nõustamine on tasuline teenus. Kui soovid teada teenuse hinda, kirjuta nõustajale ja ta saadab sulle täpse hinnainfo.
Leia kogemusnõustajaKuidas oma lugu jagada?
Need küsimused aitavad alustada, kuid sa ei pea neile kõigile vastama:
Soovi korral võid kasutada ainult eesnime või initsiaale.