Minu lugu sai alguse 2017 juulis, mil sain teada, et ootan kaksikuid. Raseduse esimene pool oli vōrratu! Kui esimene ultraheli poleks kahe täpikese tunnistajaks olnud, poleks arvanudki, et rase olen. II trimestri ultraheli uuringul sai topelt rōōmust hetkega kahekordne mure, sest teine kaksik oli esimesest oodatust pisem. Algas rutiinne iganädalane Tartu Ülikooli Kliinikumi päevase statsionaari külastus – ultraheli, analüüsid, KTG. Novembri keskel osutus emakatöö aktiivseks, tundsin kergeid toonuseid. Pikalt mōtlemata kirjutati haiglasse sisse, sain muuhulgas ka laste kopse ettevalmistavad süstid ent ometi otsustasid beebid, et vara veel kohtuda ja paari päeva pärast oli olukord stabiliseerunud ning kodu terendas.
Detsmbri algul, olles oma iganädalasel visiidil oli kaksikute kasvuvahe 53% ja konsiilium andis valida kas lähme nüüd ja kohe erakorralisele keisrile vōi proovin rasedust edasi kanda, vōttes arvesse et pisem kaksik vōib hukkuda. Otsustasime elukaaslasega, et kui pisem tahab, võitleb ise edasi, kui ei, siis pigem üks eluterve laps, kui kaks sügavalt enneaegset ja teine ka üsna tõenäoliselt haige (konsiilium toetas otsust 100%). Nädal hiljem oli pisema kaksiku südametöö kadunud ja edasi jälgiti mind ning esimest kaksikut. Arstide sõnul oli kindel, et jõuludeni me välja ei vea, tegelikkuses aga otsustas teine olla peidus 16. jaanuarini (kuu aega venna lahkumisest).
R. sündis 16. jaanuar 2018, kell 20.57 erakorralise keisriga, olles minuga olnud 34+4 nädalat. Haiglasse läksime tänu mehe “isainstinktile” kuna minu kerged valutuiked olid sarnased eelnevatele nädalatele ja ise neid sünnitusvaludeks ei tituleerinud. Haiglas selgus aga, et 4 cm avatust ja enam pole midagi teha, tuleb lapsed ilmale tuua.
Esimesed päevad veetsime kliinikumi peahoones, siis viidi meid üle lastehaiglasse. R. elas 5 päeva kuvöösis ja toitus sondi ja pudeli kaudu, edasi kolis soojavoodisse ja hakkas rinnast sööma, kaks korda sai päevituskuuri ning 31. jaanuaril kirjutati meid haiglast välja (plaaniline keiser pidi olema 02.02, TA 23.02) – kokku olime haigla toetava meeskonna hoole all ja sarnaseid muresid jagavate emade keskel kaks nädalat. See aeg oli mōne teekaaslase kōrval nii tühine, samas meie pere jaoks pikk, hirmutav ja ōpetlik ühteaegu. Täna on pisut kummastav mōelda, et mind ei hirmutanud kuvöös, sond ja muu enneaegsusega kaasnev, vaid kōige hirmsam oli hoopis see, kui teisel ööl lapsega ühes palatis olles öeldi, et R. on nii tubli, et tal ei ole enam jälgimismonitori vaja – ma ei maganud silmatäit, vaid jälgisin oma pisikese ime und.
Täna on R. aasta ja 3 nädalat. Arstide hinnangul ajalise lapse arengus. Kōnnib, ronib, jutustab kasutades sh täitsa teadlikult mōnda “suurte inimeste sōna”, sööb oma kaheksa hambaga “suurte inimeste sööki”, armastab meeletult vannis käia ja rōngaid pulga otsa ajada, kaalub pea 11 kg ja pikkust 76 cm.
Teine täpike läks ingliks tänu nabaväädi servapidi kinnitumisele, millest tingituna ei saanud laps piisavalt toitaineid täisväärtuslikuks arenguks, kaasnes ka ajukäärude peetumine. Inglilapse tuha viisime merele – nii on ta alati meiega, kuhu tahes elu meid ei vii.
Olin kindel, et sellised lood sünnivad vaid filmides, aga ometi otsustas saatus minu kogemustepagasit rikastada olukorraga, mis kannab endas ühteaegu nii rōōmu kui kurbust. Aasta hiljem sellele kōigele tagasi vaadates pean aga tōdema, et olen igati lotovõidu osaline, sest ootasin erimunakaksikuid – täna olen veendunud, et pisike otsustas vennale kasvuruumi jätta ja küll see väike hing meie pere juurde tagasitee leiab.
Südames on mul kaks last.
Kui mõni lugu kõnetas ja sul on vaja oma tunnetest või muredest rääkida, aitab kogemusnõustaja. Ta on ise enneaegse lapse vanem, kuulab sind ja aitab sul leida oma tee.
Nõustamine on tasuline teenus. Kui soovid teada teenuse hinda, kirjuta nõustajale ja ta saadab sulle täpse hinnainfo.
Leia kogemusnõustajaKuidas oma lugu jagada?
Need küsimused aitavad alustada, kuid sa ei pea neile kõigile vastama:
Soovi korral võid kasutada ainult eesnime või initsiaale.