Brianna-Amelia

09.12.2024 25+5 nädalal sündis minu ellu üks väike tüdruk, kes muutis minu maailma igaveseks. Brianna-Amelia kaalus sündides kõigest umbes 690 grammi ja oli vaid 29 sentimeetrit pikk. Tema lugu sai alguse palju varem, kui oleksime osanud oodata, ning hoopis teistsugusena, kui üks ema oma lapsele sooviks.

Kõik algas sellest, et märkasin töö juures tavapärasest tugevamat voolust. Kaks päeva hiljem oli vooluses juba veidi verd. Järgmisel ööl tualetti minnes avastasin, et aluspesu oli täiesti verine. Otsustasin ise haiglasse minna, olles alguses üsna kindel, et tegemist on mõne põletikuga, sest seni oli kõik tundunud täiesti korras. Arsti läbivaatusel selgus aga midagi, mis muutis kõik. Emakakael oli avanenud juba 4,5 sentimeetrit ning lootekott oli tupes. Mind jäeti haiglasse ning algas viis pikka päeva, mille jooksul pidin lihtsalt lamama ja lootma parimat. Iga päevaga tuli lootekott üha rohkem välja. Viiendal päeval otsustasid arstid raseduse lõpetada, sest tekkis põletikuoht ning kardeti lootekoti purunemist. Meie väike tüdruk oli juba sünnitusteedes, üks jalg justkui juba teisel pool ust, ning täisavatus oli saavutatud. Lõpuks otsustati teha keisrilõige. Hiljem selgus, et emakakael oli väga lühike ja põletik ka tulnud.

Brianna sündis 9. detsembril 2024, kuid mina sain oma pisikese juurde alles järgmisel päeval. Tema elu algas intensiivravis, kus ta vajas algusest peale väga palju abi. Ta oli juhitaval hingamisel. Nii pisike inimene, aga juba pidi ta võitlema oma elu eest. Viiepäevaselt sain ta esimest korda kängurusse võtta. See oli hetk, mida ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Lõpuks sain oma last enda vastas hoida, tunda tema lähedust. Ta oli nii tilluke ja habras. Juhtmeid, torusi ja kõike oli metsikult palju. Ta nahk paistis läbi.

Need kolm kuud haiglas olid täis väga erinevaid emotsioone. Oli lootust, rõõmu väikeste edusammude üle, aga ka hirmu, pisaraid ja hetki, mida ei soovi ühelegi emale. Üks kõige valusamaid mälestusi on jõuluöö. Brianna viidi reanimobiiliga lastehaiglasse ning järgmisel hommikul ITK-sse minnes avastasin tema asemel tühja koha. Ma ei teadnud, kuhu mu laps oli kadunud. See vaatepilt murdis mind seestpoolt. Alles hiljem sain teada, et ta oli öösel teise haiglasse viidud. See teadmatus ja hetk, mil nägin oma lapse asemel tühja kohta, on midagi, mida ma ei unusta kunagi. Brianna sai sepsise ja NEK-i üheaegselt lisaks avastati ka miks Brianna ei tule toime hingamisega oli see, et südames oli nii suur auk mis tuli sulgeda.  Südameoperatsioon oli minu jaoks väga raske aeg. Jälle tuli leida endas jõudu, loota ja uskuda, et kõik läheb hästi. Nii möödusid päevad, nädalad ja lõpuks kuud. Kolm kuud haiglat, muretsemist, ootamist ja võitlemist.

Lõpuks saabus päev, mil saime koju. Brianna oli siis kolmekuune ning kõige uskumatum oli see, et tema esialgne sünnitähtaeg polnud veel isegi käes. Minubpisike tüdruk, kes oli sündinud kõigest 690 grammi kaaluvana, sai lõpuks alustada oma elu kodus, eemal haiglamürast ja aparaatidest. See oli meie jaoks täiesti uus algus. Algus, mida olime nii kaua oodanud. Koju saabudes kaalus ta 1.9kg. 

Täna, kui vaatan oma väikest tüdrukut, on vahel raske uskuda, kui pika tee ta on läbi käinud. Brianna-Amelia on peagi saamas kaheaastaseks. Ta on rõõmsameelne, energiline, tubli ja tark tüdruk. Täis elurõõmu ja uudishimu. Keegi, kes teda täna näeb, ei pruugi aimatagi, millise võitlusega tema elu algas. Mina aga näen temas alati ka seda pisikest 690-grammist võitlejat, kelle iga hingetõmme, iga edusamm ja iga uus oskus oli meie jaoks tohutu võit. Ta on tõeline ime ja ma olen tema üle rohkem uhke, kui sõnadesse panna suudan.

Kui mul oleks midagi teistele emadele, kes peavad oma lapsega haiglas seda rasket teekonda läbima, soovitada, siis palun ärge jääge üksi. Rääkige hingehoidjaga, võtke vastu abi ja tuge, käige võimalusel päeval jalutamas ning kirjutage päevikut. Pange kirja oma mõtted, tunded ja lapse väiksemadki edusammud. Need päevad võivad olla väga rasked ning vahel tundub, et keegi ei mõista päriselt, mida te läbi elate. Lubage endal nutta, karta ja olla väsinud. Te ei pea kogu aeg tugevad olema. Ka ema vajab hoidmist.

Ma oleksin soovinud Briannale rahulikku algust, turvalist sündi ja võimalust kohe oma ema kaisus kasvada. Meie algus oli teistsugune, palju raskem, kui oleksin kunagi osanud ette kujutada. Aga täna olen siin, vaatan oma rõõmsameelset tüdrukut ja mõtlen, kui uskumatult kaugele oleme jõudnud. Need kolm kuud jätsid minusse jälje kogu eluks, kuid õpetasid ka seda, kui suur võib olla ühe väikese inimese elutahe.

Brianna-Amelia, sa oled minu väike ime. Sa oled tõestus, et kõige väiksemates kehades võib peituda kõige suurem jõud. 690 grammi, 29 sentimeetrit ja terve maailm täis armastust.