On 02.11.2012 umbes kell kaks päeval kui pöördusin kõhuvaluga igaksjuhuks arstipoole. Ootasin kaua eesruumis, kui lõpuks minuni jõuti oli valu juba väga ebameeldivaks muutunud. Istusin siis arstitoolis ja mulle tehti igasugu protseduure, kui järsku avastab arst ,,oi teil ju veed tilguvad!?’’ Selle peale tehti mulle hulgaliselt süste ja pandi haiglasse. Kaks nädalat istusin ja lamasin haiglas. Lootes, et püsiks poja ikka natuke kauem mu kõhus, käimas oli siiski alles 25 rasedusnädal. Selle kahe nädala jooksul oli mind ikka väga ära hirmutatud, mis kõik võib juhtuda ja kui halvasti kõik on. Viieteistkümnenda kuupäeva hilisõhtuks olid valud nii suured et enam ei aidanud mitte ükski valuvaigisti. Meid viidi siis sünnitustuppa ja kiiremini kui ma oleks osanud arvata oli käes meie pisike Armin. 16.11.2012- kell 03.27 . Apgarid olid 7-8. Ta oli nii väike kaalus vaevalt suhkrupaki ja teelusikatäis peale, 1166g. Pikkusest ei tea me endiselt midagi , kui suur ta sündimise ajal oli. Üpris pisike ikka, baby borni nukk oli suurem temast. Kopsud olid poisil piisavalt tugevad, et varesepoja kombel kraaksuda sündides.
Veetsime siis nädalaksese sünnitusjärgses osakonnas ja tema intensiivis. Lõpuks viidi meid Tallinna Lastehaiglasse, kus ootas meid väga tore titetohter Dr.Reedik. Poiss kosus jõudsalt, ainult et rauda oli nii vähe veres, et tehti vereülekanne. Söömise ajad olid meil täiesti risti vastupidised haiglas omadega ja imemise õppimine võttis väga kaua aega, usun, et tänu sellele meie poja lutti pole kunagi tahtnud. Kõhu ja seedimisega oli kaa pisikesi muresid, aga neid on vist kõikidel lastel olnud. Silmadega oli meil mure (nägin ka arsti näeost et talle ei meeldi see) lapse pilk nagu ujus ja ei püsinud. Õnneks kasvades kasvas ta sellest välja. Kõrvad olid kaa kõik korras. Käisime palju palju füsioteraapias ja ujumas jms. Tööd oli algul ikka korralikult.
Aga lapse tervis ja heaolu paneb emasid kätel kõndima. Kõndima õppis ta omaenda sünnipäevaks ja õigepea hakkas ka juttu tulema. Tänaseks on meil selline lobamokk ja aktiivne poiss. Käib lasteaias ja on väga tubli. Ei arvaks et enneaegne on kui ei teaks.
Soojad soovid kõikidele enneaegsetele imedele ja nende emmedele. See on nii lühike periood elust, et õige pea, peab kontrollima, mis täpselt millal juhtus. Jõudu ja jaksu!
Hanna ja Armin
Kui mõni lugu kõnetas ja sul on vaja oma tunnetest või muredest rääkida, aitab kogemusnõustaja. Ta on ise enneaegse lapse vanem, kuulab sind ja aitab sul leida oma tee.
Nõustamine on tasuline teenus. Kui soovid teada teenuse hinda, kirjuta nõustajale ja ta saadab sulle täpse hinnainfo.
Leia kogemusnõustajaKuidas oma lugu jagada?
Need küsimused aitavad alustada, kuid sa ei pea neile kõigile vastama:
Soovi korral võid kasutada ainult eesnime või initsiaale.