Elisabeth

Minu rasedus kulges üsna hästi, tundsin end hästi ning isegi haiglas olles olin kindel, et mina küll veel sünnitama ei hakka.

Laupäeva hommikust peale käisid mul kokkutõmbed, kuid ei pööranud neile erilist tähelepanu kuna enesetunne oli hea, käisin veel tööl ning sünnipäeval. Õhtul läksid kokkutõmbed tihedamaks ning otsustasin siiski kontrolli minna. Rasedust oli sel hetkel 29+5. Kontrollist selgus, et emakakael oli lühenenud ning mind jäeti haiglasse sisse, pandi tilguti alla ning tehti igaksjuhuks ka esimene kopse ette valmistav süst. 3 päeva hiljem olid kokkutõmbed jäänud ära ning arst arvas, et saan kolmapäeval koju. Vahepeal tehti ka teine kopse ettevalmistav süst. Teisipäeva öösel aga hakkasid veed vaikselt nirisema ning koheselt saadeti mind Tartusse. Edasi läks kõik väga kiiresti, Tartusse jõudsin umbes 3 paiku öösel ning hommikul kell 9 sündis 1490 grammi kaaluv ja 41 cm pikk tüdruk (30+2). Sünnitus ise oli üsna kerge ning kiire. Sündides laps hingas ise ning nuttis. Nabanööri lõikamise hetkeks pandi ta mulle isegi kõhule, edasi viidi ta kiirelt ära. Nägin last umbes 2h pârast sünnitust. Kartsin väga ning mõtlesin kas ma üldse saan aru, et tegemist on minu lapsega, kuid kui teda nâgin rahunesin veidi, sest ta magas rahulikult ning oli väga isa moodi, isegi masinad ja juhtmed ei ehmatanud kuna olin valmistunud hullemaks.

Sünnitusmajas vajas Elisabeth vaid korraks lisahapniku ning ülejäänud ajast hingas ise. Järgmisel päeval viidi meid üle Lastehaiglasse vastsündinute osakonda. Alustati veenisisese toitmisega ning vähehaaval hakkas ta saama ka piima, esimesel päeval RPA kuid edasi suutsin juba ise pumbata piisavalt piima ning edasi sai rinnapiima. Umbes nädala sai ta antibiootikumi ravi, kuna põletiku näitaja oli. Ootasime väga, millal ta hakkaks kaalus juurde võtma, kokku kaotas kaalus 200 grammi.

Kuvöösis veetis samuti umbes nädala ning edasi mõned päevad soojendusvoodis ning pärast 2 nädalat eraldi olekut saime ühisesse palatisse. Koos olime ühises palatis veel 3 nädalat. Sondist toitmine kestis 4 nädalat, vaikselt õppis lutipudelist. Sondist lahti saamine võttis aega, Elisabeth ei jõudnud üle poole koguse ise süüa, vahel harva sai hakkama, tundus, et sondiga oli tal raske hingata ja süüa üheaegselt, näitajad langesid alati ning ta väsis ära.  Nädal enne koju saamist oli ta hommikul ise sondi välja tōmmanud ninast ning õde arvas, et proovime ilma ning saime hakkama sondita. Päev enne koju saamist tehti Elisabethile ka vereülekanne. Koju saime, kui Elisabeth kaalus 2100 grammi. Sünnitâhtajani oli veel 1 kuu aega. Rinnast hakkas ta kogu toidukorra piima sööma umbes samal ajal, kui saabus sünnitähtaeg. Lugu kirjutades on Elisabeth 7,5 kuud vana, terve ja tubli laps.

Haiglas oleku eredam hetk oli kindlasti see, kui teda esimest korda hoida sain. Kohe, kui ta minu peale sai ta rahunes ja see tunne oli nii hea. Elisabeth on olnud siiamaani väga tubli, pole olnud haige ning ka haiglas oleku ajal väga suuri probleeme polnud. Arst meenutab siiamaani, et Elisabeth pidi haiglas vaid kasvama.