Patrik

Minu rasedus oli alguses väga vaevarikas. Piinlesin kuni 18 nädalani tugeva iivelduse ning oksendamise all ja seoses sellega veetsin ka 10 päeva haiglas tilgutite all. Edasi kulges aga rasedus väga hästi ja mingisuguseid kaebusi ei esinenud ning analüüsid oli väga head.
33. nädala lõpus avastasin juhuslikult, et mu vererõhk on kõrge 160/100, samas enesetunne oli väga hea. Arutasin vererõhku oma emaga, kellel esineb hüpertoonia. Nii tema kui ka ämm arvasid, et rasedatel tõusebki aeg ajalt vererõhk ja kuna enesetunne on hea ja beebi liigutab end aktiivselt, siis pole ka põhjust muretsemiseks. Järgmisel päeval mõõtsin jällegi rõhku ja see oli endiselt kõrge. Helistasin ämmaemandale, kes soovitas minna kodukoha haiglasse vererõhku mõõtma, et siis saab ta rõhku alandavat rohtu välja kirjutada. Kuna oli juba õhtune aeg otsustasin, et teen seda homme. Järgmisel päeval, st 27 juuni 2014, oli minu sünnipäeva eelne päev. Käisin sisseoste tegemas ja ikka mõtlesin selle kõrge rõhu peale. Tegu oli reedese päevaga ja nii ema kui ämm arvasid, et kuna tunnen end väga hästi siis ma võin sõita parem esmaspäeval Tartusse oma ämmaemanda visiidile ja sealt juba rohud peale saada. Ise aga olin ikka kuidagi väga mures selle rõhu pärast ning helistasin mehele ja palusin tal töölt ära tulla ja minuga Tartusse sõita.
Nii ma siis läksingi Valgast Tartusse. Seal naistekliiniku registratuuris imestati, et kuidas ma saan öelda, et mul on nii kõrge rõhk kuigi enesetunne on hea. Selleks hetkeks oli rõhk juba 160/110. Peagi kutsuti mind valvearsti kabinetti, mõõdeti rõhk ja võeti analüüsid. kuskil 15 min hiljem kutsuti mind ootamatult jälle kabinetti ja öeldi, et lood on halvad, tuleb jääda haiglasse ja kutsuti abikaasa ka sisse ning selgitati olukorda. Öeldi, et olen õnnesärgis sündinud, et üldse vererõhu kõrgenemise avastasin ja ise haiglasse tulin. Nii ma siis jäingi haiglasse, kus alustati vererõhku alandavat ravi.
Ravi aga ei aidanud… ei tabletid ega tilguti. rõhk aina tõusis ja valgu kogus samuti. Nii saadetigi mind erakorralisele keisrilõikele. Nii sündiski mul poja Patrik 27.06.2014 päev enne minu enda sünnipäeva kaaluga 1924g ja 44cm. Apgar oli 7-7-8. sünnijärgselt tekkis tal väike pneumotooroks mis lahenes peagi ise. Laps oli ka üsasisese kasvupeetusega. Olin ise intensiivis 3 päeva ning suure nõudmise peale lubati 4 päeval ikka koos lapsega lastehaiglasse minna. Kokku veetsime haiglas 10 päeva. 4 päevast alates oli poja täis rinnapiima toidul otse rinnast. Võttis kaalust hästi juurde ja oli üldiselt tubli poiss. Ligi 4 kuud vaevasid teda gaasivalud ja koolikud. Siis tuli otsa kohe esimesed 2 hammast (4 kuud). Nii me ärkasimegi sünnist saadik 9 ja rohkem korda öö jooksul ülesse.
Täna on ta juba pea 1 aasta ja 3 kuud. Kaalub natuke alla 8 kilo ja on 78 cm pikk. Väga aktiivne ja tubli laps. Räägib palju sõnu ja oskab ennast väljendada ka lihtsamate 2-3 sõnaliste lausete. Teab milliseid häälitsusi teevad erinevad loomad. Oleme täiesti terved, kuid esineb probleeme kaalu tõusuga. Võtame väga vähe juurde, kuid arstid ei tee sellest probleemi, sest oleme väga aktiivsed ja liigume palju. Hakkas juba 10 kuuselt kõndima ja nüüd me lihtsalt jookseme ja mängime päevad läbi! 1 aasta ja 2 kuud loobus ise rinnast ja hakkas magama terve öö. äärmisel juhul ärkab 2-3 korda ja jääb kohe magama.