L.

Mitmendal rasedusnädalal sündis(id) sinu laps(ed)? Mis sünnikaalu ja pikkusega?
Minu pisike printsess sündis 23+0, ilunumbriteks 640 grammi ja 31cm.

Kuidas läks rasedus? Kas oli midagi, mis viitas võimalikule enneaegsele sünnitusele?
Rasedus läks raskelt, nutsin palju, tõstsin palju, elasin üle autoavarii, mis lõppes peapõrutuse ja 1 päev haiglas “säilitamisega” veritsuse tõttu. Midagi ei viidanud enneaegsele rasedusele aga miskipärast vaatasin umbes 2-4 nädalat enne sünnitamist sügavalt enneaegsete laste videosid youtubest.. Ehk tundsin ette midagi? Siis aga läks tervis hullemaks, tundsin, et laps liigutab (tegelikult olid need toonused), arvasin, et valgevoolus suurenenud (tegelikult oli lootevedelik) ja kõige sellega elasin kuni “voolus” liiga suureks läks ja helistasin enda erakliinikusse milles arvel olin. See oli mu elu suurim viga. Mulle pandi telefoni teel diagnoos- pärmseen. Vaidlesin vastu mis ma vaidlesin aga küünlad mulle kirjutati. Järgmisel päeval läksin haiglasse sünnieelsesse ja seal leiti, et looteveed jooksevad ja emakakael on avatud- sünnitegevus käib (ja käis juba ammu).

Kuidas sünnitus läks?
Sünnitus oli hirmutav. Mulle pandi eelmisel päeval emakakaela tugiõmblus, mis enamjaolt aitab sünnitust edasi lükata aga minul oli niivõrd tugev põletik, et 9.12.17 tuli ikka päris mitu arsti korraga minu palati ja ütlesid, et kahjuks siin läheb sünnitamiseks ja 1h pärast hakkame pihta. Pandi tilguti jooksma. Umbes poole tunni pärast läksin tualetti urineerima ja tundsin, et miskit tahab tulla. Karjusin elukaaslast ja ta kutsus kohe õed. Mind pandi voodile ja viidi sünnitustuppa. Seal kutsuti sünnitus esile (tilguti ravimite abil) ja iga järgnev valu oli esimesest hullem. Ma hingasin naerugaasi, mõtlesin, et tere hommikust, see isegi ju ei tee midagi. Et ehk lihtsalt on see peas kinni inimesel, et usub selle abisse aga kui ma ühel korral suured sõõmud korraga tõmbasin, siis olin vähemalt avakosmoses, kui mitte teisel planeedil. Õnneks läks sünnitus kähku, valud olid küll päris valusad (tagant järele mõeldes polnud hullu midagi aga ometi selles hetkes olles vaatasin akent ja mõtlesin, et tahaks sealt alla hüpata) aga kõik oli üle elatav. Kui laps sündinud oli, siis ei öelnud keegi kas laps on elus või kas ma sünnitasin poja või tütre.

Mida sa mõtlesid kui esimest korda oma last(lapsi) nägid?
Ma olin shokis. Kanüülid, voolikud, juhtmed, torud, laps kilekotis??? Ainuke positiivne mõte mu peas oli, et see ongi minu laps, päris minu.

Milliste terviseprobleemidega tuli teil silmitsi seista?
Oi, meil olid vist kõikvõimalikud diagnoosid mida üks sügavalt enneaegne endale külge saab tõmmata. Kõige paremini on meeles bronhopulmonaalne düsplaasia ehk krooniline kopsuhaigus, mille diagnoos on meil siiani, magu veritses ja ei saadud anda nii palju piima kui ta oleks pidanud saama, kollasus, apnoed, hüpoglükeemia, hingamispuudulikkus, neerupealsete puudulikkus, reflux, palju palju sepsiseid, avatud südame arteri juha, mis ei sulgunud ise ja tehti operatsioon.

Kui kaua te haiglas olite?
Haiglas olime kokku 4 ja pool kuud, üle poole sellest veetsime intensiivis.

Kui vana(d) oli(d) sinu laps(ed) kui te koju saite? Kui palju kaalus(id)?
4 ja poole kuune. Korrigeeritult mõne nädalane. Kaalus 3-4kg.

Milline on kõige eredam mälestus haigla perioodist?
Nüüd mul jooksis juhe kokku. Selliseid õnnelikke hetki oli küll aga iga ühega kaasnes ka midagi halba või kurba. Aga kõige rohkem õnnelikum hetk oli ikka koju minek.

Kui vana(d) on sinu laps(ed) praegu?
Hetkel on 1 aasta ja 3 kuu vanune, korrigeeritult 11 kuu vanune.

Kuidas on sinu lapse(laste) tervis praegu?
Väga super. Murekohaks on kopsud aga tänu tipptasemel meditsiinile ja meie kopsuarst dr.Voorile tuleme me kroonilise kopsuhaigusega toime. Teiseks murekohaks on nõrk immuunsüsteem, et ikkagi natuke kiiremini kipub laps haigeks jääma ja gripiperioodid meie veedame enamjaolt kodus mulli sees elades. Haigestumiste korral oleme 95% juhtudest haiglaravil. Alati kui keegi soovib meile külla tulla või meie minna, siis peame tegema ristküsitluse, et kas ikka olete terved ja kunas olite haiged ja ega ei kahtlusta end haige olevat. Aga kõik mõistavad seda ja austavad.

Kuidas sa nüüd vaatad kõigele sellele tagasi?
Jube. Kohutav. Aeg venis nagu tigu. Õudne mida üks pisikene beebi peab üle elama, et lihtsalt saaks enda vanematega koos olla ja jääda siia meie juurde.

Kas on midagi, mida sa tahaks öelda lapsevanemale, kes kõike seda nüüd täna läbi elab? Mõni mõte, soovitus, nipp, teadmine?
Rääkige, rääkige, rääkige! Kõik tuleb südamelt ära rääkida. Kindlasti soovitan liituda facebookis enneaegsete imede grupiga, kus on meeletult palju toetajaid, saatuse kaaslaseid. Soovitan võtta ühendust psühholoogi/kogemusnõustajaga. Alati kui on mingi mure, olge julged ja rääkige sellest/küsige. Mitte ükski inimene ei peaks selles olukorras jääma üksi.