Kuna ma ise olen sündinud sügavalt enneaegsena (24/25 rasedusnädalal), siis kartsin väga kui sain teada, et olen lapseootel. Seda toitis hirm – kartsin väga saada enneaegse lapse emaks. Mu ema oli mulle rääkinud, kui õudne on selline algus. Siiski ta kinnitas mulle, et mul läheb kõik hästi.
Miskipärast ma kartsin iga kõhuvalu seega viibisin Steveni ootamise aeg üsna tihti haiglas. Mulle
sattus väga hea arst – Dr Veronika Roht, kui nii võib öelda, siis olen talle surmani tänulik, et ta õigel ajal sekkus ja mu lapse elu päästis.
Aga nüüd siis selle juurde kuidas see kõik juhtus. Läksin augustis tavalisele läbivaatusele, kus diagnoositi ülikõrge vererõhk (150/100), edasi enam pikka juttu ei olnud ning jäeti haiglasse. Arst ütles, et proovime rohtudega kontrolli alla saada, võttis muud analüüsid ja ütles, et uriinis veel valku pole. Tol hetkel ei saanud ma aru, miks see valk sinna üldse tekkima peaks. Olin nädala haiglas, kui vererõhk lõpuks rohtudele allus. Koju saamise tingimus oli see, et septembri lõpus tulen haiglasse saatekirjaga, et teha uued uuringud. Vererõhk püsis õnneks korras.
25. septembri hommik oli ärev, kuna tundsin, et pean haiglakoti lõplikult pakkima ja kaasa võtma. Tähtajani oli veel pea 3 kuud aega. Jõudsin haiglasse, võeti mitmed analüüsid. Lõpuks jõudis tekkida uriini ka valk 0,75 g, sellest hetkest varises kõik kokku – arst ütles, et püüame rasedust säilitada nii kaua kui võimalik. Kui uriini tekkis valku juba 5 g, ütles arst, et siin pikka juttu enam pole. Teeme hommikul keisri… Istusin öö otsa üleval ja nutsin. Süüdistasin ennast ja tundsin, et mu poisi jaoks on liiga vara… Oli ju kõigest alles 30 nädalat.
Hommikul lükati kanüül sisse, anti mingit rahustit ka, sest ma olin ikka sellises šhokis sellest kõigest. Tehti ära ettevalmistused ja sõit opisaali võis alata. Mulle sattus väga hea anestesioloog, kes rääkis mis toimub. Kuigi ma ei tundnud valu, tundsin sellist rebimist… ja ilusal sügishommikul, 1. oktoobril sai minust ema… Ema 1476 grammi kaaluvale põnnile. Ma ei näinud ega kuulnud ta nuttu. See hirmutas mind, aga arst kinnitas, et laps elab ja viidi reanimobiiliga Mustamäe Lastehaiglasse. Sain teda vaatama minna alles 4. oktoobril, see vaatepilt oli õudne … Ta ei hinganud ise ja ta oli nii pisike. Aga ta oli nii armas minu väike tibupoeg.
Kosus ruttu, hingamisel vajas abi ainult nädala. Lõpuks saime kokku Mustamäele suure tita pildiga imearmsasse majja. Seal sujus kenasti, iga päev käis grammide lugemine. Kõik emad olid seal uskumatult toetavad. Mure oli ju ühine.
Koju saime 3. novembril, kui Steven kaalus 1896 g. Praeguseks oleme 4 aastane ja kaalume 21 kg ja 104 cm pikk. Olen uhke oma lapse üle!