fbpx

PTSD ehk ärevushäire

Mis on PTSD? Traumajärgne stressihäire ehk PTSD on ärevushäire, mis tekib inimesele peale suurt traumat. Seda traumat ei pea isegi vahetult kogema. Piisab ka ainult trauma nägemisest. Sümptomiteks on erinevad trauma meenutused, luupainajad, ärevushood ja pidevad mõtted juhtunust.

Lapse sünd raputab vanemaid ja pereelu alati vähemal või rohkemal määral, sest miski ei saa tegelikult uue lapse sünniks ette valmistada. Enamasti on see raputus tore ja ootuspärane. Kui laps sünnib aga enneaegselt, siis katkeb rõõmus ootus ebaloomulikult ning võid end ehmunult ja nõutult leida vastsündinute intensiivravi osakonnast ilma igasuguse hoiatuseta. Vahel on küll aega veidi selle raske mõttega harjuda, aga see ei tee seda kogemust oluliselt kergemaks.

Vastsündinute intensiivravi osakond – juba selle koha nimetus kõlab hirmutavalt. Enamusel meist ei ole sellesse kohta iial asja. Mul oli paraku võimalus õppida emaks olemist kõige meditsiinilisemas keskkonnas, kui ma oma last kaheksa nädalat järjest iga päev vastsündinute intensiivravi osakonnas külastasin. Minu raskes seisundis beebi elas inkubaatoris ja kõikjal me ümber piiksusid ja andsid häireid monitorid. Need lärmakad masinad kinnitasid meie ebakindla teekonna kulgemisest minu lapse elu alguses.

Võttes arvesse vastsündinute intensiivravi osakonna olemust – jätta iga päev habras beebi sinna maha, sest tema juures ei saa pidevalt olla,  püsiv tühjuse ja leinatunne, ebakindlus ja sellega kaasnevad tõusud ja mõõnad, juhtmed, torud, monitorid ja alarmid, igakordne uksest sisse astumine ja pidev käte pesemine – on vägagi mõistetav, et vanemad, kellel on enneaegne laps, omavad suuremat riski depressiooni, ärevuse ja traumajärgse stressihäire väljakujunemisele.

Ma mäletan, kui mul ilmnesid esimesed PTSD tunnused – ärevus ja iiveldus. Ma olin teel vastsündinute intensiivravi osakonda oma lapse nelja-nädala järelkontrolli. Kõndides parklast haiglasse, tundsin kuidas mu süda tuksub mu rinnus ja kuulsin südametukseid ja verd peas kohinal voolamas. Mu pea hakkas ringi käima, kui monitoride pidev piiksumine sulas korraga kokku hingamisaparaadi suminaga, mis täitis mu poja kopse. Ma sulgesin silmad, et tõrjuda paanikat, aga kõik mida ma enda peas nägin olid juhtmed ja beebi rinna mehaaniline tõus, kui aparaat tema eest hingas. Ma tundsin sügavat iiveldust, kogu mu keha proovis end välja lülitada ja ma ei saanud selle peatamiseks midagi teha.

Keegi ei hoiata sind, et sellises olukorras ja keskkonnas nähtu hakkab su peas uuesti ja uuesti end salaja kordama. PTSD ilmub sageli alles siis, kui suur oht on möödas ja sa juba koju tagasi jõuad. Haigla tugi võib ühe hetkega kaduda ja sa hakkad mõtlema, kuidas sa selle kõik üldse läbi suutsid elada. Pere ja sõbrad, need kes meist hoolivad, eeldavad, et enneaegselt sündinud lapsega koju jõudmine tähendab, et rasked ajad on seljataga ja elu loksub tavalisse beebiga pere elurütmi. Aga see ei ole nii. Korraga tundub haiglas oldud aeg tunduvalt turvalisem, sest abi oli alati lähedal. Minna abi ja nõu otsima mõne teise arsti juurde või beebigruppidesse? EI! Seal kogesin ma hoopis tugevalt negatiivseid tundeid. Minus pulbitses viha, armukadedus ja kurbus. Vastsündinute intensiivravi osakonnas emaks saamine oli minu jaoks nii palju normaalsusest väljas, et koju saabudes isloeerisin ma ennast muust maailmast täiesti. Ma ei tahtnud ega suutnud kuulda midagi teiste emade ja nende perede (toredatest) kogemustest.

Ma uskusin kaua, et ma olen täiesti üksi oma kurbuse, kaotuse ja leinatunnetega. Kartes, mida inimesed võivad minust arvata, salgasin maha pidevad häirivad meenutused ja igapäevase võitluse ärevusega. Ma mäletan siiani seda vabastavat tunnet, kui ma lugesin esimest korda ühe teise ema kogemustest vastsündinute osakonnas. Ma lugesin selle ema blogi varastel hommikutundidel ja tundsin korraga, et ma polegi enam üksi ja mis veel – ma avastasin, et ma olen kõigi oma tunnete ja mõtetetega üsnagi normaalne!

Rohkem kui 40 protsenti emadest, kelle vastsündinud laps on olnud intesiivravi osakonnas, põevad sünnitusjärgset depressiooni (võrdluseks – õigeaegselt ja ilma probleemideta sünnitanud emadest ohustab sünnitusjärgne depressioon umbes 5-10 %). Rohkematel kui pooltel esinevad ka ärevus ja PTSD. Aga nagu vaimse tervise probleemidega ikka – neist on ebamugav rääkida ja nii välditakse enamasti ka jutte PTSD kujunemisriskist enneaegse lapse vanematele. Ja emad, nagu mina, peidavad end eraldusse.

Just see teadmine on hetkel ka põhjus, miks ma jagan enda kogemusi ja miks ma soovin, et te mind kuulaksite ja seda infot jagaksite. On nii oluline, et just need kaks ema viiest, kes kannatavad vaikides peale lapse enneaegset sündi vaimse tervise probleemide tõttu, jõuaksid selle teadmise, lohutuse ja abini. Vastsündinute intensiivravi osakond võib küll olla varjatud maailm ja meie, vanemad, oleme seal olles sageli pahuksis oma keeruliste tunnetega, aga ainult avatult ja ausalt neist asjadest rääkides saame me tõsta teadlikkust, pakkuda lootust ja toetada paremini.

Originaalartikkel: „We Need to Talk About PTSD in NICU Parents“

Change this in Theme Options
Change this in Theme Options