Peale esimese lapse sündi (samuti enneaegne) mõtlesime abikaasaga, et rohkem lapsi ei tule, kuna esiteks minul oli hing päris katki sellest ning hirm oli ka, et kuidas esimene laps kasvab ja areneb ning mis probleemid veel temaga ees ootavad. Abikaasa hirmuks (lisaks eelnevale) oli kaotada mind uue raseduse ajal või sünnitusel. Esimese lapse sünni järgselt oli see oht olemas, aga mehele ma rääkisin sellest tükk aega hiljem alles.
Nii aga nüüd siis Kris Mathiase sünnist ja loomisest. Juba enne esimese lapse loomist oli meil abikaasaga kindel soov ja tahtmine, et lapsi võiks olla mitu ja kaks esimest väikese vanuse vahega. Aga esimese lapse saamine ehmatas korralikult ära ja ei julgenud teisest lapsest mõeldagi. Aga oh imet, teine rasedus tekkis üllatavalt ruttu (mul rasestumine kui selline ka raskendatud). Imetamise lõpetamisest oli möödas 7.kuud (detsember) ja juulis ma sain mehele teatada rõõmusõnumit. Aga paraku Kõigevägevam arvas teisiti ja seda rõõmu jagus ainult 5.päevaks. Olime kurvad ja leppisime sellega, et meile jääb üks laps ning keskendume tema kasvatamisele ning armastamisele. Loobumine tuli ruttu, sest minu naissuguorganid ei tööta nii nagu peaks ja seetõttu on rasestumine vaevaline protsess.
Jõudis kätte augusti lõpp (27.08.17) ja midagi mu sees sundis tegema rasedustesti ning oligi kaks selget triipu. Tegin iga paari päeva tagant uue testi, sest ei suutnud seda uskuda. Ja kui arsti juurde sain lõpuks (septembri keskel), siis selleks hetkeks oli rasedust juba 7.nädalat + 3.päeva ning sünnitähtajaks sai 1.mai. Olin õnnelik hästi vaikselt enda sees, ei julgenud iitsatadagi. Esimese rasedusega tegin ikka korraliku võidutantsu.
Jõudis kätte 12.rasedusnädal ja ees ootas esimene ultraheli (kuklavolt). Korrigeeriti ka rasedusnädalat ja selleks sai 13. Ultrahelis oli kõik korras, aga minu eelmise raseduse anamnees ja kasvava loote mõõdud, minu enda tervise anamnees – kõik see tõstis riski loote väärarengute osas (Downi sündroom risk oli 1:64) ja arst suunas mind edasi koorionibiopsiale, et saada selgust. Mäletan, et astusin UH-kabinetist välja ning mõtlesin, et kas tõesti kaotan ma ka selle lapse?
Jõudis kätte 14.rasedusnädal ja koorionibiopsia aeg (31.10.2017). Olin väliselt rahulik, aga samas peas keerles tuhandeid mõtteid. Protseduur tehti ära, mis oli väga ebameeldiv, aga mitte valus õnneks. Arst, kes seda tegi, oli ka tore. Ja nüüd tuli oodata vastust. Samal alustasin ka Hjertemagnyli (verevedeldaja) võtmist, mis oli mõeldud preeklampsia profülaktikaks.
Ja kui biopsia vastus tuli, varises me maailm kokku. Meie lapsel on kõik kolm levinumat sündroomi (Down, Patau, Edwards). Aga teisest küljest tekitas see vastus nii arstis kui ka geneetikus veelgi rohkem segadust, kuna kõigi nende kolme sündroomi olemasolu korral peaks ultrahelis olema neid väärarenguid ka näha. Aga UH endiselt korras. Suunati lootevee biopsiale, et see tooks selguse majja.
Jõudis kätte 16.rasedusnädal ja istusin taas juba tuttava kabineti ukse taga. Nüüd ma pabistasin juba rohkem. Käedki värisesid. Tehti ära protseduur ja taas vastuse ootamine. Paar päeva hiljem geneetik helistab ja ta on hämmingus. Hämming seisnes selles, et lootevee biopsia on korras ja laps terve ning ultraheli on seda ka koguaeg näidanud. Aga nüüd siis kahtlustavad, et platsenta on nii-öelda “väärarenguga” ja ei tööta korralikult. Saadeti mind koju oma rasedust kasvatama ning anti uus UH aeg paari nädala pärast.
Kätte oli jõudnud 20.rasedusnädal (korrigeeriti 19+6 rasedusnädalaks) ja istusin taas tuttava kabineti ukse taga ning ootasin ukse taga süda ärevalt sees põksudes. Kutsuti sisse. Viskasin lauale pikali, arst pani anduri peale…ja teatas mulle, et lootevett ei ole üldse ja küsis, et kas ma ei ole tundnud, et lootevesi oleks alt välja tilkunud/voolanud. Vastasin, et ei ole ja et kõik on olnud kuiv need paar nädalat. Taheti kohe haiglasse sisse kirjutada, aga mul ei olnud võimalik, kuna suurem laps oli isaga kodus ja mees pidi tööle tagasi minema.
Järgmisel päeval oli GGT-test ja sain omale veel ka gestatsiooni diabeedi ning mind pandi dieedile. Ja tehti ka uus UH, kus oli täpselt sama seis lootevee osas. Suunati siis mind järgmisel nädalal sünnituseelse osakonna päevastatsionaari. Võeti vereproovid, tehti KTG, ultraheli (vett ei olnud tõesti). Jäin haiglasse sisse, et järgmisel päeval teha amnioinfusioon (lootevee lisamine), mis käib samamoodi nagu lootevee- ja koorionibiopsia. Ja samas räägiti ka, et prognoos lapse elulemusele on halb ning üle kahe korra nad vett juurde ei pane ning et me mõtleks abordi tegemise peale (21rn on viimane piir, et teha aborti Eestis. Peale seda juba ainult meditsiinilisel näidustusel ja tuleb täita palju pabereid). Me keeldusime abordist, kuna meie südametunnistus ei luba tappa täiesti tervet last (ja isegi kui tal oleks midagi viga olnud, ma poleks suutnud ikkagi aborti teha). Meie otsust aktsepteeriti, aga räägiti ikkagi uuesti, et ta võib surra üsasiseselt või kohe peale sündi. Lootevee puudumine tingib selle, et laps ei saa teha hingamisliigutusi ning lihaste ja liigeste areng piiratud (laps ju kokku surutud emakas, ei ole sirutamisruumi). Uuel nädalal (päev pärast jõule kohe) kutsuti kordusultrahelisse ning kõik oli korras lapsega ning isegi lisatud vesi oli alles. Ja nii hakkasingi iga nädal kontrollis käima ning iga paari nädala tagant lisati vett juurde, kuna see kadus ikkagi ära pidevalt. Jaanuari alguses kirjutati mind haiglasse sisse ja raseduse säilitamisel olin peaaegu 2.kuud. Öeldi, et ei tea, kas suudavad mind ühes tükis hoida üle kuu aja. Lootevett lisati mulle juurde 6 korda. Ja iga kord see kadus lihtsalt kuhugi ära. Siis niigi kehvas olukorras olles, tekkis mul veel põletik ka ning hakkasin antibiootikumi veeni saama. Viimased paar korda (5 ja 6 kord siis, vist ka 4.korral juba) peale vee lisamist, hakkas vesi juba alt ka välja lekkima. Taheti seitsmendat korda ka veel vett lisada, aga ma keeldusin, kuna nagunii lekib alt välja ja paari päeva pärast ootas ees juba kohtumine meie väikese imega. Milleks enam traumeerida last ja ärritada emakat, kui protseduuril enam efekti ja tulemust pole?
Konsiiliumi otsusega määrati keisrilõike ajaks 20.02.2018. a. Nüüd tuli oodata ja närveerida veel 3.päeva, et kohtuda lapsega, kellele elulootust ei antud. Jõudis kätte see päev, mil laps pidi sündima. Ma olin rahulik, kuna teadsin juba eelmisest kogemusest, mis mind operatsioonisaalis ees ootab. Käisin pesus ära, punusin kalasaba pähe ja panin kitli selga. Siis juhatati mind protseduuride tuppa, kus paigaldati põiekateeter ning pandi pähe müts ja jalga paberist põlvedeni ulatuvad papud. Ja jäin ootele, kuniks opisaalist helistatakse. Ja see kõne tuli varsti.
Jõudsin opisaali. Kell oli 08:00 hommikul. Ronisin opilaua peale, mis oli nii kitsas, et mõtlesin, kuidas minust suuremad naised sellelt maha ei kuku? Laual pandi andurid külge ja ühendati kardiomonitoriga, vererõhku mõõdeti pidevalt. Tuli anestesioloog, kes tegi seljasüsti ning sel ajal olid ka kirurgid kohale jõudnud. Lisaks veel ka arst, kes mulle lootevett juurde pani. Saabus ka lastehaigla reanimatsiooni brigaad. Ja selleks ajaks oli mul kenasti alakeha tuim. Tehti sisselõige. Kell oli 08:38. Sikutasid ja sakutasid – sain aru, et neil natuke keeruline last vabastada. Selle eest mind hoiatati ka, et võib nii olla, kuna eelmisest keisrilõikest armkude palju. Kell 08:43 kuulsin lapse nuttu – see oli nii ilus. Mulle seekord näidati isegi last (esimesega nii ei läinud) – ilus, rõõsa ja nunnu poisslaps. Ja mis peamine täiesti TERVE – ilma ühegi “pleki ja kortsuta” nagu Piiblis kirjas. Apgarid 8 – 8.
Laps liikus laste intensiivi ja mina 4h – ks intensiivi jälgimisele. Nii kui palatisse sain, ajasin end püsti ning palusin põiekateetri välja võtta. Kolmandal päeval sain koju ja siis läksin ka last kohe vaatama. Lasteintensiivis oli laps 8 päeva ja sealt edasi neonatoloogia osakonnas kuni sünnitähtajani (mai algus).
Raske oli see, et ma ei saanud lapsega osakonnas koos olla, kuna suuremat last ei olnud kuhugi jätta. Seega ainult nädalavahetused olid minu ja pisi-poisi päralt. Koju saamine oli ka nii, et arst helistas ja ütles, et nüüd täna (3.mai) viige laps koju. Tunne oli selline nagu ta polekski minu laps, vaid me oleks nagu last adopteerida soovinud lapsevanemad ja nüüd oli ta väljastamiseks kõlbulik…
Sai pikk jutt, aga nüüd oleme juba kenasti kolm kuud kodus olnud ja kõik on hästi. Me veel harjume üksteisega, aga saame hakkama. Nüüd käib suurem laps hoius ka, siis mul päeval natuke aega, et olla nii-öelda iseendaga ja natuke akusid laadida. Kurb on see, et olen mina, poeg ja neli seina ainult – tugivõrgustik (lähedased, sõbrad) puudub. Kaks järjestikku sündinud enneaegset on tinginud sõprade sujuva kadumise või eemale hoidmise nende poolt. Ja kui aus olla, siis see hakkab ajudele kui näed ainult neid nelja seina (olen neid seinu juba 2.aastat vaadanud ja vaatan veel 2.aastat) ja on täpselt selline tunne nagu Tom Hanksil filmis “Kaldale uhutud”, kus ta lõpuks hakkas palliga rääkima, et mitte päris lolliks minna (või ta juba oligi hull valmis?).
Nüüd lõpetan oma loo. Over and out.