Meie lugu sai alguse mai viimastel päevadel, kui testile ilmusid 2 triipu. Olime mehega õnnelikud, kuid samas ka natuke hirmul, sest mees pidi juulikuust asuma 11-kuulisse ajateenistusse. Kartsin natuke, kuidas ma rahaliselt hakkama saan, sest pank nõudis minu laenuosa ikka edasi ja ka maksud vajasid ju maksmist, lisaks oli mul raseduse ajal vaja süstida Clexane süste, mis maksid 200 euri kuus. Tööpäevad on mul väga pikad ning väga palju ei jõudnud rabeleda ka. Nii ma siis pingutasin, hambad risti kuni novembrini ning otsustasin siis, et kõik, enam ei jaksa. Dekreeti pidin jääma 70 päeva enne tähtaega, lisaks oli mul 10 päeva puhkust saada jäänud.
Mäletan, kuidas esimesel puhkuse päeval võtsin õhtupoolikul suure klaasi jääga cocat ja asusin diivanile telkut vaatama ja mõnulema. Tõusin siis natukese aja pärast püsti ja korraga olid püksid märjad. Jooksin vetsu ja pool tundi istusin seal, ega saanud aru, et mis värk on. Ma ei suutnud suure ehmatusega muud teha, kui ainult istuda. Lõpuks võtsin hoogu ja jooksin arvuti juurde, et ITK mingi infonumber otsida ja helistada sinna. Telefonis öeldi, et: „Ma ei tea – tule, kui tahad, näitama.“ Läksingi siis sinna ja selgus, et veed tilguvad. Tehti kohe kopsusüst ära ja öeldi, et ühes tükis ma sealt enam ei lahku. Ma olin täiesti šokis, sest rasedust oli mul 28+3.
Esimesed paar päeva möödusid nagu täielikus vines, sest ma ei saanud aru, mis juhtus. Valvearst käis iga päev rääkimas, aga midagi erilist ta öelda ka ei osanud. Õnneks UH näitas, et lapsel on hea olla ja vett natuke ikka veel on. Kolmandal päeval tuli mulle uus palatikaaslane, sama probleemiga ja õnneks tõi see mind vinest välja, sest tegu oli väga toreda ja positiivse inimesega ja mu enda tuju ka tõusis sellest. Nii me seal siis tiksusime nädala, kuni tema peaaegu juba palatis sünnitama hakkas.
Järgmisel hommikul hakkasid ka minul valud pihta, aga mitte regulaarselt. Kuni järgmise hommikuni olin ma ebaregulaarsete valude ja 3 cm avatusega. Kuna vereproovi järgi oli põletik tõusnud, pandi tilk peale ja otsustati sünnitus esile kutsuda. Kell 12 pandi tilk, kl 1 viidi sünnitustuppa, kus pandi tilk „veidi“ kiiremaks (9 minutilt 3 minuti peale). Edasine oli nagu sünnitus ikka … piinlesin valudes … lubasin mehele, et see on ainuke laps kelle ta saab… kuni oli aeg pressima hakata. Paari pressiga oligi see imepisike mehike väljas ja tegi oma esimesed vääksud (see oli ilusaim heli tol hetkel). Mees oli nii hämmingus, et ta isegi ei jõudnud reageerida küsimusele, kas tahab ise nabanööri läbi lõigata. Selle tegigi arst ise kiiruga, et põnn kiiresti intensiivi viia.
Väike Kevin sündis siis 17.11.11 kl 18.19, rasedust oli 29+6. Poole tunni pärast tuli lastearst infot tooma, et laps on stabiilne ja tegelikult saaks ise hingamisega hakkama, aga tal on ikkagi toru ninas, et see aitaks teda natuke. Kui meid lõpuks sünnitustoast intensiivi viidi, oli nii imelik seda pisikest rotipoega seal masinate ja juhtmete vahel vaadata. Õnneks oli temaga kõik korras, sest ta sai kõhus täpselt valmis, ainult kostüüm oli vähe suur.
Kuvöösis oli ta 10 päeva, 12. päeval viidi meid üle Lastehaiglasse kaalu koguma. See oli ausalt öeldes nagu rusikalöök näkku. Ei hakka pikemalt kirjutama, kui palju ebameeldivaid kogemusi seal sain, kuid ütleks hoopis suured tänud oma palatikaaslastele, tänu kellele taaskord sai meele selgena hoida. Kolmandale korrusele lapsega ühte palatisse saime päev enne 1-kuuseks saamist ja koju saime nädala pärast jõuludeks.
Pärast haiglat
Muidu on Keviniga kõik korras, aga u 3-kuuselt hakkas teda vaevama rahutus: ainult nuttis päeval ja ei maganud (v.a. öösel). Tänu sellele ei tulnud ka kaalu juurde, sest ta kulutas kõik energia nutmiseks. Õnneks kestis see alla nädala ning lastearsti korrapärasel visiidil andis dr Toome meile rohud kaasa, et teda maha rahustada. Peale erinevaid uuringuid avastati tal B-12 vitamiini puudus, kuid see sai ka korda peale nädalast süstikuuri. Roomama ja käputama hakkas Kevin muidugi hiljem, kuid kõndima hakkas nagu normaalne laps. Vanust oli tal esimeste sammude ajaks 1 aasta ja 2 kuud (korrigeeritult 2 nädalat enne aastaseks saamist). Praegu on juba mõnus 1 aasta ja 3-kuune sell, kes armastab muusikat ja tantsimist, teab täpselt, et aknast näeb õues sõitvaid autosid ja nõuab sülle, et ta neid autosid ka näha saaks. Korrigeeritult aastaseks saades kaalus ta 9,2 kg ja pikkust on u 80 cm kanti (seda ei mõõdetud visiidil).