Raseduse ajal tundsin ennast väga hästi. Kerge iiveldus alguses ja natuke kõrvetisi ei häirinud väga. Arst kelle juures arvel olin rääkis, et esimene keisrilõige ei tähenda, et järgmine sünnitus ei võiks loomulik olla. Eks väike hirm oli olemas, kuidas seekord läheb jne. Samas, ei kartnud ma otseselt sünnitust ega ka keisrilõiget kuna eelmine taastumine oli kiire. Olin veidi rohkem arsti järelvalve all kuna ikkagi arm emakal ja ka emakakaela konisatsioon teostatud mõned aastad varem. Nendest kahest tegurist mingeid probleeme ei ilmnenudki. Küll aga juhtus midagi, mida ma poleks osanud uneski näha.
Ühel õhtul, kui just olin riided vahetanud, et töölt koju minna, tundsin kuidas püksid märjaks läksid. Mingit valu ega ebamugavust polnud. Kiirustasin tualetti, olidki püksid põlveni märjad ja veidi verd. Pükstel olid laigud aga mitte väga palju. Sain kohe aru, et see on lootevesi. Rasedust oli siis 27+4 nädalat. Helistasin sealt samast mehele ja kutsusin ta järgi. Sõitsime vaikides, hoidsin pisaraid tagasi ja ei julgenud mõelda mis edasi saab. Vett rohkem ei tulnud. Vastuvõtus ootasin päris kaua, valves olev ämmaemand ei uskunud esialgu, et see lootevesi oli mis tuli. Kui seal kohapeal uus ports tuli siis, oli see juba selge ja mind pandi pikali ning kutsuti arst. Kiire läbivaatus ja sain teada, et lootevett lekib aga on veel alles, laps kaalub 1kg+, mulle tehakse loote kopse ettevalmistavad süstid ja jään haiglasse. Alustatakse ka profülaktikaks antibiootikumi kuuri. See oli teisipäeva õhtu jaanuari lõpus, laps pidi sündima aprilli keskel. Olin shokis. Jäin siis voodirežiimile. Otsisin meeleheitlikult infot, mis mind ees ootab kui laps peaks sündima. Kolmapäev möödus rahulikult aga neljapäeva hilisõhtul hakkas alakõht valutama. Eelneval ja samal päeval olid analüüsid korras. Põletiku polnud. Kõht valutas öö läbi. See polnud nagu sünnitegevus, valvearst kes öösel käis ei saanud aru mis mul valutab kuna mingit emakatööd ei tuvastatud. Hommikuks oli valu väljakannatamatu. Sain valuvaigistava süsti ja kuna ktg järgi lapsel polnud enam väga hea olla siis öeldi, et otsustati keisrilõige teha. Peale läbivaatust arvas arst, et äkki ikka sünnib ise kuna emakakael oli avanenud juba osaliselt ja viidi sünnitustuppa mind. Keisrilõikeks oldi ka valmis. Sünnitustoas olime väga lühikest aega kuna loote südametoonid langesid. Kiirustati keisrilõikele. Kui esimene keisrilõige tehti epiduraaliga ärkvel olekus siis nüüd tehti operatsioon narkoosis. Laps sündis 28+0 nädalal kaaludes 1230g ja oli 37cm pikk. Laps oli laste intensiivis 2 päeva ja viidi siis lastehaiglasse kuna vajas suuremat hingamis toetust. Kahjuks ei saanud ma teda enne ära viimist näha ja vaatama sain minna alles 8-dal päeval peale sündi. Mees sai siiski pilte teha sündimise päeval ja mulle tuua.
Ärkasin intensiivis ja sain arstilt teada, et mul oli tekkinud kõhukelmepõletik. Kõhuõõnes oli mäda ja peale keisrilõiget loputati kõhuõõnt ja jäeti voolik kõhtu. Reede hommikust esmaspäeva hommikuni olin intensiivravi osakonnas. Arst oli hämmingus, et selline põletik nii varjatult tekkis ja jumal tänatud, et sellele keisrilõikele läksin. Põletiku näit tõusis üle 200-ja ja tuvastati e.coli bakter põhjustajana. Saime tugeva raviga siiski kõik kontrolli alla. Lisaks tekkis ka kopsuarteri trombemboolia. Haiglas olin kokku 14 päeva.
Paar päeva olin kodus ja siis kolisin lastehaiglasse sisse kui poja vastsündinute majja sai.
Ta sündis 12 nädalat enne tähtaega ja haiglas veetsime täpselt 10 nädalat. Koju saades 38 nädalal kaalus ta 3kg ja oli 50cm pikk. Vaatamata raskele algusele on siiani temaga kõik korras. Eks elasime üle enamus enneaegsete probleemidest mis seotud hingamisega ja söömisega jne. Need on loomulikud ja tavapärased enneaegsete laste puhul. Ühtegi haigust ei tekkinud ja ta on terve ja tubli. Lõputu piima pumpamine kandis ka vilja, sain ta rinnale kui ta oli piisavalt suur ja tugev, et süüa jaksas ja sai rinnapiima 1a7k.
Nüüd on ta 3.aastane. On omaealistele ilusti järgi jõudnud ja nii rasket algust ei oskaks enam kahtlustadagi.