Minu jaoks on laste saamine keerulisem, kuna mul on diagnoositud polütsüstilised munasarjad. Esimest last püüdsime koos viljatusarstiga saada kaks aastat, kui sündis lõpuks 39 rasedusnädalal tubli plikatirts (24.01.2015).
Mäletan, kui mul oli diagnoositud mädane kõrvapõletik ja mulle määrati antibiootikumid. Kaebasin perearstile, et mul on nii paha olla ja arvatavasti need rohud ei sobi mulle. Soovisin, et ta määraks mulle uued rohud, kuna ma ei saa pidevalt vetsupotti kallistada ja kodus on 1,3 aastane laps, kes on väga aktiivne ja ma ei jõua talle järgi. Perearst pakkus üheks võimaluseks välja, et äkki ma olen rase aga minu jaoks oli see välistatud. Arst kirjutas uued rohud, enesetunne oli endiselt halb ja hinge jäi kahtlus, et äkki.. Otsustasin teha testi, mis mulle suureks üllatuseks oli positiivne. See, et jäin teist last ootama, oli nii meie kui ka minu viljatusarsti jaoks suur üllatus.
Me ei julgenud loota midagi ning leppisime mehega kokku, et kui kõik on korras siis alles teavitame oma peret 20 nädala skriiningul. Kui ei ole ning laps ei ole terve siis tuleb teha korrektuurid. Muidugi oli mul väga raske rasedust varjata, kuna mul oli väga halb enesetunne ja isutus. Kuid ütlesin kõigile, et veel on vara ja antibiootikumide ravi tõttu ei tea me veel hetkel midagi. Kui selgus, et kõik on korras – oli mul rõõm väga suur. Mul oli koguaeg tunne, et tuleb poiss, sest rasedus kulges hoopis teistmoodi. Mingi hetk hakkas peale määrimine ja internetist uurides vaatasin, et kõik on korras, kuna määrib vähe ning pole midagi hullu. Elasin oma elu täiesti tavapäraselt edasi.
26+ rasedusnädalal sõitsin taaskord Tallinnasse kooli. Mulle tundus, et hommikul vist eemaldus limakork, kuna voolust oli rohkem. Oma naistearstiga konsulteerides otsustasin, et lähen ikkagi ITKsse kontrolli. Kohapeal selgus aga, et mul on kõrge põletikunäitaja ja ma pean kindlasti jääma haiglasse kolme päevasele antibiootikumide kuurile. Ma ei mõista tegelikult siiani, kuidas ma seda ei tundnud või ei saanud aru… Enesetunne oli sel hetkel suurepärane. Ilmselt äkki seetõttu, et teine laps kodus võttis kogu mu aja ja ma ei märganud neid muutusi.. ei pannud tähele.
Kuna minu mees taastus Haapsalus seljaoperatsioonist, siis minu suurem laps jäi vanavanemate hoida. Ise veel mõtlesin, et tore küll.. nädalavahetusel olen haiglas ning esmaspäeval saan kindlasti välja ja saan edasi elada. Leppisime arstiga kokku, et lähen käin kiirelt kodus ja toon asjad, kuna mul ei olnud mitte midagi kaasas. 3 tundi hiljem, kui jõudsin haiglasse, pandi mulle külge monitorid, mis näitasid, et sünnitegevus oli alanud. Arstidel läks väga kiireks ning mina siiamaani mõtlen, et ma olin teist korda rase ning esimese lapsega oli väga suured valud aga nüüd ei tundnud ma midagi.
Meil tekkis väga palju muresid – meed pidi olema veel 3 nädalat Haapsalus taastusravis ja mina olin haiglas. Minu laps pidi olema ilma vanemateta aga õnneks vanaemad korraldasid minu eest kõik ära ja laps oli hoitud. Kindel oli see, et mina siit haiglast enam välja ei saa ja sünnib enneaegne laps. Kui enneaegne – sõltus juba arstidest. Peale kolmandat antibiootikumikuuri ja 1,5 nädalat haiglas selgus tõsiasi, et nüüd tuleb erakorraline keiser. Mina olin valmis selleks, et olengi haiglas kuni detsembrini, kui laps peaks olema 36 rasedusnädalat vana. Selle hetkeni olin ma positiivne ja ootasin, et laps ei sünniks veel. Ma elasin kaasa kõikidele palatikaaslastele, kes tahtsid sünnitama minna. Lugesin ka erinevaid brošüüre aga kuni selle kohani, kus kirjutati sellest, mis kõik valesti võib minna enneaegse lapse sünni korral. Sulgesin selle ja ise mõtlesin, et mina enne detsembrit siit ei liigu. 1. novembril selgus aga see, et mind ootas ees keiser. Teavitasin ka oma abikaasat, et nüüd ei saa enam oodata ja tuleb keiser. Mees tegi eelmine õhtu veel nalja, et hoia jalad ristis, mina aga selle peale ütlesin, et keisri nõusolek on juba allkirjastatud – võin ju ristis hoida aga mis see enam aitab.
Mind viidi operatsioonisaali ja tehti seljasüst, kuid põletiku tõttu see kahjuks ei mõjunud. Mind pandi üldnarkoosi ja kell 11.31 sündis minu pisipoeg kõigest 28+1 rasedusnädalal, apgar oli 6/7, pikkus 35cm ja kaalu 1300g. Ärgates tundsin, et ma ei saa end üldse liigutada ja palusin, et õde ulataks mulle telefoni, et ma saaks abikaasale helistada – muidu muretseb. Ma ootasin lastearsti, kui ta tuli ja mulle teatas lapse sünnikaalu, hingasin kergendatult, sest ultraheli näitas koguaeg 1kg last. Selgus, et poiss oli aga suurem ja nüüd on vaja ainult kasvada. Mäletan, et kell oli 19.00, kui mind viidi koos abikaasaga pisipoja juurde. Mina ei julgenud last vaatama minna aga abikaasa toetusega läksime, kuna ta pidi õhtul veel taastusravisse tagasi sõitma. Ilma temata oleks see olnud veel raskem. Eks me mõlemad kartsime tegelikult. Intensiivi jõudes tundsime oma pojakese kohe ära, olenemata sellest, et me tema nägu tegelikult ei näinud. Ta tundus minu jaoks üllatavalt suur ja kuna mina olin ratastoolis, siis lapse isa sai poisi enda rinnale juba esimesel õhtul. Uskumatu..
Edasi läks kõik juba nii kiiresti.. kolmandal päeval oli poisil juba ees vuntsid ja hapnik oli madalaimal tasemel. Õnneks ei tekkinud mingeid probleeme. Ise sain arstiga kokkuleppele, et mind kirjutatakse haiglast välja, sest kodus ootas mind kõrvapõletikuga teine laps, kes mind ka vajas. Mäletan, et lastearst ütles mulle, et ma pean nüüd keskenduma vastsündinule, kuid kui ta kuulis, et mul ei ole teist võimalust ja pean minema koju last ravima, sest lapse isa oli ka endiselt Haapsalus ravikuuril. Nii ma siis olingi – päeval kodus, õhtul haiglas. Sel hetkel ei saanud me veel aru, et meil on 2 last… kuna pere ei olnud ju koos.
17. novembril viidi minu beebi üle Lastehaiglasse, ma teadsin, et minu lapsega on kõik hästi ja probleeme ei ole. Lastehaiglas oli meie arstiks Dr. Reedik – supertore arst ja sobis meile väga hästi. Kuna laps taastus kiiresti, siis tõsteti ta kuvöösist kohe voodisse – seda tehti ka tegelikult ITK’s aga seal veetis ta 3 päeva, kui näidud hakkasid halvenema ja laps pandi tagasi kuvöösi. Arst teavitas meid, et ITKs on avastatud ajus väikesed muutused ja seda peab kontrollima. Sellel hetkel kukkus süda korraks saapasäärde, et alles oli minu laps ju täiesti terve, et kus see nüüd tuli.. Järgmised kolm päeva oli minu jaoks kõige ärevamad ning lõpuks tehti uus aju ultraheli. Jess, hullemaks ei olnud läinud, mis tähendas, et asi on positiivne. Rääkisime abikaasaga ka, et noh eks selgub.. Siinkohal tahan väga tänada oma arsti ITKs, kes enam kaua ei oodanud ja valis õige hetke lapse sündimiseks..
Edasi toimus see, et Tallinna Lastehaigla läks karantiini (kõhuviirus ja „kakabakter). Esimene päev veetsin haiglas südaööni ja siis enam ei jaksanud. Läksin koju teadmisega, et võin lapsele ainult rinnapiima viia. Järgmisel päeval kui läksin piima viima, siis öeldi, et ei karantii on ja hetkel väljastpoolt asju ei võetu ning last ma ei näe. Olin väga kurb, sest eelmine vahetus rääkis teist juttu. Esmaspäeval proovisin uuesti, kuid ka seekord saadeti mind tagasi. Õnneks nägin ma koridoris oma arsti ja ta ajas asjad korda ning sain haiglasse. Ma olin äärmiselt ettevaatlik – haiglasse tulles vahetasin õueriided haigla omade vastu, dessifitseerisin käsi ja vältisin haiguskoldeid. Lisaks käis suurem laps lasteaias, kuid kodus oli karm kord ja õnneks õnnestus meil kõiki haigusi vältida. Ma siinkohal tänan ka oma palatikaaslaseid, sest tänu neile oli see võimalik. Ma tundsin, et mu pisipoeg on hoitud ja nüüd jääb ainult oodata.
24. november tehti lapsele vereülekanne. Arst rohkem ei oota, rauatase on madal ja lapse aparaat koguaeg karjub. Samuti on keegi öösel lisaõhu maski beebi voodisse lükanud. Vihastasin ja korjasin selle ära ja rääkisin arstile, et minu laps ei vaja hingamistuge ja miks seda sinna topitakse, et see on tagasiminek. Hemoglobiinitase veres on 109, alles 90 juures tehakse tavaliselt ülekanne, aga doktor vaatas ja ütles mulle, et see tuleb ära teha, tundes sinu last siis see, mis hetkel toimub ei ole normaalne.
Peale vereülekannet läks asi lihtsaks. Ma lõpetasin isegi aparaatide jälgimise, sest minu pojal polnud neid vaja. Detsembri teisel nädalal kolisime 3 korrusele lastehaiglasse, siis jäin mina koos lapsega. Esimene öö oli veider, mu palatikaaslane äratas mind öösel kell 3, kuule su beebi tahab süüa. Ma isegi ei kuulnud teda. Pole harjunud, et ta minu kõrval on. Edaspidi panin söögiaegadeks äratuskella, et sellist olukorda enam ei tekiks.
Probleemid söögiga, ta ei söö. Ainult sondist või boonusena, rinda ei võtnud, väsis ära, ei jaksa jne jne. Arsti käest küsides soovitas ta hakata pudelit andma, sest nii ei saa, ma pean koju saama. Ka pudeliga läks visalt, lõpuks leiti suu ja/või huulelõhega laste lutt, see lõpuks sobis ja asi hakkas ilmet võtma. Mul oli kiire, kuna mu teine laps on endiselt külapeal ja tunnen, et abikaasal on raske eemal olla, aga tema peab mõtlema oma taastumisele ja tervisele. Aitab sellest inimesest, kes oma jalga ei tunne ja kodus trepistki üles ei saa. Ma ei mõtle rohkem sellele. Haiglas on mul üks ja kodus teine laps, nii elangi. Mees peab hakkama saama, minu asi on poiss kiirelt üles turgutada ja kodu poole minna.
14.detsember selgus, et ilmselt segab lapse söömist keelekida, tehti kiire lõikus (väike lihtne protseduur). Edasi korjati ära sond. Söömine läks paremini, sest laps saab aru, et ahhaa emme enam ei topi, peab ise sööma, aga ta sõi poole endale vajaminevast kogusest, ülejäänud pigistasin süstlaga suhu, et laps kaalu ei kaotaks. 20 detsember olin lootuse kaotanud, et jõuluks koju saan. Söömine oli endiselt raske. Ma ei mõista seda, kõik läks nii kiirelt ja nüüd ta ei saa sellega hakkama. Kaal tõuseb visalt. Olen tige, et kuidas ta ei saa aru, et ta sööma peab. Uskumatu, aga 23 detsember kirjutas doktor meid haiglast välja, koju lastakse isegi sondiga lapsed, kes siis peale jõule tagasi tulevad.
Jõuluime, nii ma mõtlesin.. veetsime kodus aega kuni uue aastani, siis läks mees tööle. Kodus oli veel raskem, pumpasin piima, samal ajal mängisin oma peaaegu 2 aastasega, kes nüüd emme eemaloleku aja tõttu on nagu takjas, õnneks möödus see periood kiirelt ja harjume uue elukorraldusega.
Mulle meeldib endiselt mõelda, et see oli minu lapse jaoks kõige õigem hetk. Ja ma pean seda endiselt privileegiks, et mina sain oma 28 nädalast last hoida süles ja teda silitada. Minul oli see võimalus. Samuti olin sellel hetkel positiivselt meelestatud, et kuigi nüüd kui kõik seda siin tagasi kerida, siis ma saan aru miks inimesed minu ümber arvasid et mul on raske, aga selline oli olukord ja mul ei olnud aega mõelda.
Keskendusin sellele, et olla olemas mõlemale lapsele, niipalju kui see minu võimuses oli ja samas ma teadsin ka seda et minu väikene ime on terve ja tugev, ning see aitas mind edasi, sest Robinil oli lihtsalt vaja aega, et kasvada ja kuna ta seda kõhus teha ei saanud, siis need toredad arstid ja õed aitasid mul tema eest hoolitseda, kui mina seda teha ei saanud.
Hetkeseis:
November 2017
Robin on aastane, tema arengust on puudu ainult kõndimine, aga seda ootame selleks ajaks kui ta saab korrigeeritud aastaseks. On siiani läbinud kõik uuringud positiivselt ja on ütlemata tragi väikevend oma krapsakale õele ning koos juba korraldatakse väikeseid pättusi. Ütleb üksikuid sõnu ja armastab tagaajamise ja muusikamänge. Arengus jõudis ta oma eakaaslastele järgi 9 elukuusena ja aastasena oli 77 cm pikk ning 10290 g raske.
Jaanuar 2018
Korrigeeritud 1 aasta, kasv 79 cm ja kaalu 12,4 kg
Kõnnib iseseisvalt ka õues kogu talvevarustuses, näitab igal hetkel välja oma kangust ja on igati asjalik. Hetkel ei saa enam arugi, et ta oli nii pisike ja habras nagu sündides oli. Hambaid on 8 ja ootame uusi. Olen õnnelik, ta on elus ja terve ning meil on läinud ütlemata hästi. Mõningaid tagasilööke on olnud, et Robin on päris tihti haige, aga see on mööduv, et eks ta kasvab sellest varsti välja ?