Kevin sündis 08.11.12. 30+6 nädalal, kaalus 1660g ja oli 38cm. Kevini oletatav sünnitähtaeg pidi olema 10.01.13.
Enne Kevinit oli perre sündinud juba sügavalt enneaegne Koit 26+5 näd. Kui Koit oli saanud 2,1 aastaseks, siis sain teada, et ootan teist last. Teine laps oli planeeritud sügiseks, aga kui tal oli soov juba tulla, siis olin ma õnnelik. Ju pidi nii minema.
Panin ennast arstile kirja ja läksin kontrolli. Esmasel visiidil rääkisin kohe, kuidas kulges minu esimene sünnitus. Kuna mul oli kõrge risk haigestuda uuesti HELLP sündroomi, siis olin koheselt kirjas riskirasedana ja mind hakkasid jälgima kordamööda nii ämmaemad kui ka arst. Võtsin uut rasedust rahulikult, teadsin riske ja olin valmis ka selleks, et rasedus tuleb katkestada. Kuid sisemas ma lootsin, et kõik läheb teisiti, kuna ma tundsin ennast palju paremini kui esimese raseduse korral.
Ma olin hakanud taas trennides käima, kui Koit oli 4.kuune. Nägin kõvasti vaeva, et oma füüsist parandada.
Uue rasedusega hakkasin 16-st nädalast käina rasedate vesivõimlemises ja püüdsin olla terve raseduse aktiivne ja süüa tervislikult, et vältida haigust. Kõik sujus hästi ja arstid olid rahul. 14.st nädalast pandi mulle peale aspiriin, mida alguses pidin võtma 50mg ja hiljem 75mg.
Lootsin, et see aitab mul vältida enneaegse lapse sündi.
Kui 26. nädalat oli juba täis olin õnnelik, et enam nii vara mu laps ei sünni. Täitus ka juba 30. nädalat, mis andis veelgi suurema lootuse ise sünnitada õigeaegne laps.
Pidin mõõtma igapäevaselt vererõhku ja pidama vererõhupäevikut. Ja jälgima märguandeid, mis viitaks uuestihaiguse tekkele-peavalu,täpid silme ees, paiste mineks ja vererõhk. Kõik oli normis.
Kui käisin 30+6 nädala täitumise päeval vennal külas. Kõik oli hästi, kui järsku 20.30 ajal tundsin, et järsku hakkas süda kloppima, süda läks pahaks ja ma hakkasin meeletult higistama. Sain aru, et miski ei ole korras. Kuna vennal polnud vererõhu aparaati ja minu rasedakaart oli ka kodus, siis otsustasin,et lähen koju, kuna Koidul oli uneaeg tulemas.
Pakkisin asjad kokku ja sõitsin koju.
Kodus panin lapse magama ja hakkasin vererõhku mõõtma. Vererõhk oli 185/90. Olin mures, püüdsin ennast rahustada ja mõõtsin kokku 5x uuesti. Vererõhk oli ikkagi kõrge ning otsustasin haiglasse pöörduda.
Haigas mõõdeti ka rõhku, mis oli kõrge endiselt, võeti analüüsid ja tehti KTG. Arvati, et ehk magamatusest, kuna ei olnud eriti magda saanud. Taheti jätta ööks haiglasse. Kuid kui tulid vereproovi tulemused, oli asi selge, et haiglasse jään kauemaks kui 1 öö ja kohe tuleb teha erakorraline keiser, kuna minu trombotsüüdid olid eluohtlikult madalad, kõigest 14. Aega polnud raisata, tehti veel mõned proovid, telliti verd ja vereplasmat ja tombomassi. Kohe hakati manustama trombomassi, kuna oli vaja, et veri hakkaks ruttu hüübima, kuna muidu oleks ma lihtsalt verest tühjaks jooksnud. Arstid oli üllatunud, kuidas on see võimalik,et nii madal on trombotsüütide näit. Iga pisemgi vigastus oleks võinud lõppeda mulle surmaga.
See oli neljapäevane päev, kuid arsti juures olin käinud just esmaspäeval, kes saatis mind uusi analüüse andma, kuna miski oli korrast ära,aga mulle ei öeldud, mis see on. Analüüsid andsin samal päeval, kuid miks mulle ei helistatud, et miski on mäda, ma ei tea. Kui see poleks olnud minu teine rasedus ja ma ei oleks teadnud oma riske oleks kõik lõppenud teisiti. Siinkohal saan tänada ainult ennast, et pöördusin erakorralisse.
Kuna personali oli tol õhtul haiglas vähe ja öövalvel õde oli alles 2x öövalves, siis oli ta hädas, kuna ta ei osanud veel asju korraldada nii nagu peaks. Talle tuli appi valveämmaemand, kuna õnneks ei olnud haiglasse tulijaid sel ööl palju. Kõigepealt tellis ta minu vere, trombomassi ja vereplasma valesse kohta. Sellega oli suur segadus. Ning see oli hetk, kus ma mõtlesin,et seekord ma eluga ei pääse. Olin sisemiselt paaniks, kuigi välja ma seda ei näidanud, kuna ma ei ole sellist tüüpi inimene.
Õnneks jõudis kõik vajalik lõpuks kohale, aga kahjuks polnud piisavalt personali,kes teeks mulle ülekandeid, kuna trombomassi peab koguaeg liigitama käest kätte, et see vedel püsiks.
Kuna oli vähe sünnitajaid, siis saadeti mind ülesse kolmandale korrusele sünnituspalatisse ja ülekandeid tegid mulle sünnitusvastuvõttev personal.
Tilgad pandi max kiirusel tilkuma ja umbes 30min kuni tunni jooksul olid ülekanded tehtud ja algas sõit opituppa.
Minuga ei räägitud suurt midagi, kohe tehti narkoos ja olingi teadvusetu.
Esimest korda oma ärkamisest mäletan alles umbes kell 03.15 ajal. Kui mind intensiivi palatisse viidi. Kuna opile läksin enne kl 00-i, siis olin mures,et midagi pidi halvasti minema, et ma nii kaua magasin. Olin väga uimane ja ei jaksanud ärkvel püsida. Kuid küsisin õelt,kes mind sõidutas voodiga, kuidas lapsel on. Selle peale ütles tema mulle, et kust mina tean!! No see viis mu rivist välja, aga ma olin nii uimane, et vajusin kohe uuesti ära. Kui uuesti kuskil 06.30 ajal silmad lahti tegin, siis enam magama ei suutnud jääda, kuna ootasin, et tuleks ometi keegi, kes midagi lapse kohta teaks. Mul polnud ühtegi isiklikku asja ka juures, ei telefoni ega midagi.
Nii ma seal lebasin ja ootasin, kuni tuli uus vahetus tööle. Lõpuks tuli minu juurde arst, kellelt küsisin lapse kohta. Tema teatas, et kas sa siis ei kuulnud kui laps häält tegi?! Ma ei mäletanud midagi, mu esimene mälestus oli ju alles mitu tundi hiljem peale opi.
Õnneks oli kõik suhteliselt hästi. Lasin tuua oma asjad enda juurde, mis jõudsin ka alles mitu tundi hiljem, kuskil kl 11-ks järgmisel päeval. Siis hakkasin helistama elukaaslasele ja kutsusin ta sinna, et ta läheks last vaatama ja uurima, mis seis temaga on.
Kahjuks olin ma tilgutite all ja vererõhu aparaat oli ka küljes ning 3 dreeni olid mul ka kehas, seega ma sain ainult lamada. Keha oli nii kange ja valud olid nii tugevad, et ma magasin ainult valuvaigistite all, mis tekitasid mõnusa oleku ja une.
Nii ma lamasin 2-3 päeva enne kui sain lapse juurde minna.
Õnneks oli minu teine laps nii tubli, et vajas ainult 1 öö hapnikku, et kopse tugevdada. Üleliigsetest ravimitest sai ka kuskil nädalaga vabaks ja juba 2-l nädalal olime koos ITK neonataal palatis, kust meid edasi saadeti lastehaiglasse, kus kohe pandi rinna otsa ja laps hakkas ilusti sööma, kuigi vähe.
Mustamäel olime teisel korrusel, kuna kolmandal polnud ruumi, mul ei olnud selle vastu midagi, kuna seal on rohkem vabadust liikuda ja suhelda teistega. Umbes kolmandal nädalal peale sündi saime kolmandale korrusele, kus laps pidi veel sööma õppimist harjutama. Õnneks kõik muu oli korras. Sond võeti ära neljanda nädala alguses et imetamine sujuks paremini ja nädalaga oligi laps juba nii tubli, et meid lasti koju, kui poja kaalus 1800g. Kokku olime haiglas 1 kuu.
Haiglas oli esimese korraga võrreldes olla palju rahulikum ja parem, sest kõik oli mulle juba tuttav ja alles 1,8 aastat tagasi olin ma samas olukorras.
Minu juurde saadeti teisi emasid nö nõustamisse, et rääkida neile haigla olukorrast ja rahustada ja aidata neil kohaneda uue olukorraga. Usun, et sain olla abiks.
Haiglast koju saades hakkasin ma emapiima doonoriks, kuna piima tuli nii palju, et minu pisike seda ei jõudnud ära süüa. Kogusin ka endale. Mul olid täis kodused sügavkülmad ja vanaema oma ka. Kogusin, kuna kartsin, et piima lõppeb, sest esimese lapsega lõppes mu piima ära pea 2 kuu möödudes. Eks see oli stressist ja teadmatusest ja esimesest kogemusest, midagi sellist läbi elada.
Vähim, mida nende pisikeste heaks ise teha sain oligi anda neile oma piima. Ma viisin ITKsse nii palju piima, et nii palju polnud vist keegi sinna veel viinud. Tänutäheks sain eesti disaineri tehtud rinnanõela. Kuigi see tunne, et sain midagi nende pisikeste heaks ära teha oli palju rohkem väärt ja innustas mind.
Olen mõelnud isegi ameti vahetamise peale, et saaks neid pisikesi aidata.
Sünnikaal 1058 g ja pikkus 38 cm
1 kuu vanuselt kaalus 2180 g, pikkus 46 cm, pea 32 cm
2 kuu vanuselt kaalus 2970 g, pikkus 50 cm, pea 36,5 cm
3 kuu vanuselt kaalus 3720 g, pikkus 54 cm, pea 37 cm
4 kuu vanuselt kaalus 4820 g, pikkus 58 cm, pea 39 cm
5 kuu vanuselt kaalus 5640 g, pikkus 60 cm, pea 41 cm
6 kuu vanuselt kaalus 6700 g, pikkus 65,5 cm, pea 43 cm
8 kuu vanuselt kaalus 7850 g, pikkus 70 cm, pea 45 cm
9 kuu vanuselt kaalus 8310 g, pikkus 72 cm, pea 46 cm
11 kuu vanuselt kaalus 8780 g, pikkus 75 cm, pea 46 cm
12 kuu vanuselt kaalus 9230 g, pikkus 75 cm, pea 46,5 cm