12. novembril 1998 hakkasid mul valud. Läksin haiglasse, kus selgus hirmus tõde, et tuleb sünnitama hakata. Mulle üritati kõigest väest selgeks teha, et see laps ei jää kindlasti elama ning sünnitama pean ise, keisrit oli sel hetkel ohtlik teha, sest mul oli põletik tekkinud ja verenäitajad olid väga halvad. Kuna laps ilmselt ellu ei jääks, siis poleks mõtet ka minu emakaga riskida. Nii mulle öeldi. Lohutati mind sellega, et aasta pärast olen jälle nende juures tagasi, sünnitamas muidugi.
Pärast kõike seda oli minu peas ainult üks suur segadus. Mind aitas mu sõbranna, tulles haiglasse ja püüdes ise arstide ja ämmaemandate käest enneaegselt sündinud laste kohta infot saada. Ega ta sealt suurt midagi ei kuulnud, kuna sünnitusmaja ja lastehaigla vahel puudus igasugune infovahetus (ma ei tea, kas see tänaseks toimib või ei). Veel lisati eelnevale, et kui sul see laps ka mingi ime läbi peaks ellu jääma, siis ära teda endale küll jäta, sest sellist last ei pidavat vaenlasele ka soovima. Õnneks siiski hakkasin saama lapse kopse ettevalmistavat ravimit. Seda iga kolme tunni tagant, kaheteist tunni jooksul neli korda, mis on lühim aeg, et toime oleks kindel. Mina, lootes siiski kõige paremat, otsustasin, et vägisi nad mind sünnitama ei vii. Võtsin ennast kokku ja rahunesin maha ning soovisin, et laps ei sünniks enne tema jaoks nii tähtsat kahtteist tundi. Proovisin mitte midagi mõelda ja ainult rahulikult hingata, ka siis, kui valus oli.
Perekooli polnud ma veel jõudnud (käisin ikka veel tööl). Seda ma teadsin küll, et laps peab kogu aeg hapniku saama, et ei tekiks ajukahjustust. Mul oli peas ainult see, et tuleb hingata! Järgmine päev oli kolmteist ja reede, minu õnnepäev. Hommikul jõudis ka abikaasa haiglasse. Nüüd saime olla üksteisele lõpuks toeks. Annabel sündis 13-nda öösel pool kaksteist. Pärast sünnitust tundsin ma, vastupidiselt igasugusele loogikale, suurt õnne ja rahulolu tunnet. Ütlesin seda ka oma mehele ja tuli välja, et tema tundis samuti. See oli parim mida ma iial kogenud olin.
Annabeli sünnikaal oli 0,778 kg, pikkust oli umbes 35 cm, sünnipunktideks sai 5. Minu suurim hirm oli kuulda pärast sünnitust vaikust. Tänu kopsude ettevalmistusele hingas ta algul ise ja suutis isegi nutta, mis oli muidugi nagu oleks kassipoeg kuskil vaikselt häält teinud. Arstid ja ämmaemandki imestasid, et ta jaksas häält teha!
Laps oli kokku haiglas 96 päeva, neist 43 päeva Mustamäe Lastehaigla intensiivravi osakonnas hingamisaparaadi all. Talle tehti mitu verevahetust. Ta põdes kopsupõletikku, ta sai candida seene ja tal oli lisaks veel stafülokokk jne. Seal sain ma teda esimest korda (näpuga) katsuda. Panin oma sõrme talle pihku. Väike, peaaegu olematute sõrmeküüntega käeke võttis minu väikese sõrme ümbert kinni aga tema näpud ei ulatanud kokkugi. Ta nahk oli nii õrn, õhuke ja siidine.
Edasi reisis ta IX osakonda intensiivi. Lõpuks sain ta juures olla! Mõne päeva pärast tohtisin teda kuvöösist välja, põue võtta. See oli päris keeruline koos nende aparaatidega, mis tal küljes olid. Enamuse ajast ma intensiivis istusingi, laps põues. Intensiivis oli ta 19 päeva ja ülejäänud aja olime palatis. Koju saime 18. veebruaril 1999. Sünnitähtaeg oli määratud 11. veebruariks 1999. Selleks ajaks oli tekkinud imemisrefleks. Anni kaalus siis 2,2 kg.
Ise olen ma üles kirjutanud nii: „Umbes juuni keskpaigas hakkas Annabel vabalt küljelt küljele keerama. Ta saaks ka kõhuli, ainult, et käsi jääb ette. Samuti on ta ära õppinud varvaste püüdmise ja nüüd üritab neid suhu toppida, ise teeb seejuures nii hirmsat häält nagu piinaks keegi varest.“ Istuma tõusis ta täpselt üheksakuuselt, 13.10.99 ja roomama hakkas 21.10.99, tõusis seisma 16.11.99 st. kolm päeva peale aastaseks saamist ning hakkas käima 16.04.00, aasta ja viie kuuselt.
Lemmikmänguasjadeks ja -mängudeks on kogu aeg olnud kõik, mis teevad kõva häält ja müra. Samuti on lapsele algusest peale meeldinud joonistamine ja värvimine. Nüüd, viiesena kaalub ta 22 kg ja on 120 cm pikk. Praeguseks on elu läinud nii, et Annabel käib lasteaia teises rühmas. Tal läheb seal hästi. Esimeses rühmas oli küll suhteliselt palju haige aga eks seda on enamus lastest. Arengult on ta eakaaslastega võrreldes samal tasemel. Muidugi on ta suhteliselt püsimatu ja nõuab kõvasti tähelepanu. Vahel läheb kiiresti endast välja, kui ei oska tegevusega hakkama saada. Kõige parem on teda rahustada selgitades ja õpetades, ise seejuures rahulikuks jäädes.
Annabeli arvamused tuleviku suhtes. Küsimusele: „Kelleks tahad saada?“, vastas ta, et „naiseks ja arstiks.“ Tema suurim soov on saada emaks.
Arstid arvavad nüüd, et laps on õnnesärgis sündinud ja tal on väga hea geneetiline baas. Minu arvamus ja soovitus on algusest peale olnud ja on tänini, et LOOTUS SUREB VIIMASENA.
Sünnikaal 778 g
3 kuu vanuselt kaalus 2,2 kg
6 kuu vanuselt kaalus 4,1 kg, pikkus 48 cm
1 aasta vanuselt kaalus 6,9 kg, pikkus 71,5 cm
3 aasta vanuselt kaalus 13 kg, pikkus 98 cm
5 aasta vanuselt kaalus 22 kg, pikkus 120 cm