Algas kõik kenasti. Minu vanem poeg oli 15-aastane ja olin valmis teiseks lapseks. Jäin rasedaks ja teadsin kohe alguses, et ma saan poisi ja muidugi tahtsin ka poissi.
Olin juba viiendat kuud rase, kui avastati, et emakas on põletik ja emakakael oli avanenud 2 cm. Jäin siis koju lamama ja samuti pandi rohud peale. Lamasin natuke aega, kuni oli vaja minna arstile kontrollile. Kontrollis sai käidud ja arst ütles, et kõik on korras. Tagasiteel tundsin aga kõhus imelikke kokkutõmbeid ja ütlesin mehele, et sõidame haiglasse tagasi. Haiglas öeldi, et jälle põletik tekkinud ja pandi haiglasse. Sama päeva õhtul aga hakkas selg nii jubedalt valutama, et läksin selle jaoks rohtu küsima. Arstid aga otsustasid mu aparaadi alla panna ja avastasid, et laps hakkab hoopis sündima. Selleks ajaks olin juba üpris närvis ning veed tulid terve päeva.
Kell 21.30 viidi mind sünnitama ja laps sündis 7. septembril 2011 kell 21.50. Sünnitasin ise ja laps hingas ise, kuna olin saanud kopsusüste kaks korda. Raido Ralf sündis 26. nädalal ja kaalus sündides 1014 g, järgmiseks päevaks oli kaal langenud 800 g peale. Last nägin kohe peale sünnitamist ja ta oli ikka nii väike… nii-nii väike… Järgmisel päeval käis mees last vaatamas ja tema jaoks oli see ikka šokk küll.
Sünnilugu on nüüd kirjas, aga panen kirja ka oma emotsioonid.
Ausalt öelda ei lootnud ma mitte midagi head, sisimas lootsin kehvemat, kuna kogemus puudus, rääkida polnud kellegagi. Nutsin haigla taga ja mõtlesin, et kui laps on haige, siis lasen aparaadid välja lülitada, kuna teadsin, et selleks ma juba valmis poleks olnud. Olen liiga elav inimene, et jääda 24 h koduseks.
Kahjuks olid minu mõtted sellised. Siis aga tutvusin ühe naisega, kellel oli sama saatus ja koos olles leidsime oma mõtetele lohutust ja hakkas kergem. Haiglast läksin koju pärast viiendat päeva, ma lausa nõudsin koju saamist. Rääkisin ka psühholoogiga, kes ütles, et ma peangi koju saama ennast laadima. Vanemale poisile seletasin kõik ära ja hakkasin iga päev haiglas käima ja iga kord sain vastuseks: „Kõik on korras.“
Siis läks sõit juba Mustamäe lastehaiglasse. Alles siis hakkas hirm, et iga päev pead kohal olema kõike ise tegema… Mäletan, et keegi õde näitas mulle asjad ära ja siis anti lapsele sondi kaudu süüa ja see söök oli külm, küsisin, mis värk on, öeldi, et: „Oih, unustasin soojaks lasta!“ ja nii oli see paar korda. Kuna ma kirjutasin iga päeva kohta päevikut, siis rääkisin sellest ka oma mehele. Seal ei hoolitud üldse. Minul oli arstiga kokkuleppe, et nädalavahetuseti käin kodus, iga kord kui ära käisin, oli lapsel miskit teisiti, küll oli hapniku mask pandud, küll oli liiga vähe mähitud jne…
Minu mees oli alati see tugevam pool ja nii ta kirjutas kaebuse, mis läks väga kõrgele välja. Pidime ise ka kohal olema ja probleemidest rääkima. Mõned emad liitusid meiega ja rääkisid oma mured ära ja nii pani minu mees kokku kaebekirja õdede pihta. Muutust oli pärast seda näha kaks päeva ja edasi hakkas kõik minema kahjuks vanaviisi.
Haiglas olime kokku kaks kuud, koju saime 3.11.11, kaalusime 2124 g. Kui ma lapsega haiglast väljusin, ei vaadanud ma kordagi tagasi, kuigi jah, pidin veel käima lapsega silma laseroperatsioonil, mis läks hästi.
Nüüd on Raido Ralf 1 aasta ja 6 kuu vanune (korrigeeritud 1 a ja 3 k) ja kaalub 10 kg, suus on 14 hammast, kõnnib ja ütleb mõned sõnad, huvitub muusikast ja tehnikast.
Aga kui küsida, kas ma enam julgen uuele lapsele mõelda, siis ei… Meie ühiskonnas on nii vähe hoolivust ja nii vähe informatsiooni, et ma ei julgeks. Ma mäletan, et kui nutsin, siis mitte ükski õde ei küsinud minu käest, et kas saame aidata, ma olin üksi, nii nagu kõik emad alguses.
Olen tänulik, kui on olemas koht, kust saab lugeda enneaegsetest lastest.