Katarina – 26. rasedusnädal, 663g

Sündinud
26. nädal
Kaal
663g
Pikkus
29cm

Rohkem kui aasta tagasi tegime mehega otsuse, et on aeg teise lapse jaoks. Esimese lapse sünnist oli juba 6 aastat möödas. Alguses kohe ei õnnestunud, ma ostsin rasedusteste ja nutsin, kui need ei olnud positiivsed, ma nii väga tahtsin rasedaks jääda. Mingil hetkel mõtlesin, et ju siis ei ole õige aeg ja ei mõelnud sellele enam. Aga aprillis tuli positiivne uudis. Olin õnnelik, et asi õnnestus.

Algus oli juba raske, süda oli paha ja ajas oksele. Ega ma kellelegi väga öelnudki, et ma rase olen, sisetunne oli selline, et äkki juhtub midagi. Aeg läks, proovid olid korras, vererõhk ka. Lootsin siiski parimat. Kaalus muidugi võtsin jälle vähe juurde, kogu raseduse jooksul 7 kg, nii palju kui seda rasedust üldse oli.

26. rasedusnädalal, see oli 1. septembril 2011, läksin korralisse kontrolli. Arst mõõtis, kaalus jne, ämmaemand mõõtis vererõhku ja ütles, et vererõhk on kõrge. Ootasime natuke, mõõtis uuesti, oli veel kõrgem. Ma läksin juba närvi – alles 26. nädal ju. Arst kirjutas jälle Trandate välja, võtsin seda. Käskis kodus vererõhku mõõta. Järgmisel päeval mõõtsin kodus vererõhku, see oli veel kõrgem kui eelmisel päeval. Mul hakkas paanika tekkima – see ei ole ju normaalne. Helistasin siis naistenõuandlasse, õnneks oli mu arst ise tol hetkel seal. Rääkisin ära, mis mureks. Kutsus kohe haiglasse lapse südametoone kuulama. Vererõhk oli ka endiselt kõrge. Ämmaemand tahtis mind kohe haiglasse jätta, aga palusin pikendust järgmise hommikuni.

Laupäeva hommikul võtsin oma asjad kaasa ja läksin haiglasse. Valvearst tegi ultraheli, võeti proovid ja öeldi, et pole midagi teha, vaja Tallinnasse ära saata, nemad ei saa meid päästa, kui olukord kriitiliseks läheb. Algas sõit Tallinna poole, pea oli tühi ja emotsioone ei olnud. Ma kartsin seda, mis tuleb, aga midagi polnud teha. Mind pandi sünnituseelsesse osakonda, kus olin koos kahe naisega, kes olid ajalisi lapsi sünnitama tulnud. Ma ei tohtinud ringi liikuda ja see ajas veel rohkem endast välja. Paar päeva oli enam-vähem: olin aeg-ajalt tilgutite all ja kontrolliti lapse seisundit, olin enam-vähem stabiilne. Vahepeal tehti ultraheli, öeldi kui suur laps on ja lastearst käis rääkimas, millised võimalused mu lapsel ellu on jääda. Polnud midagi positiivset. Esmaspäeva õhtul tuli õde vererõhku mõõtma ja ütles, et kui on korras, siis laseb mul rahulikult magama jääda. Paraku hakkas vererõhk tõusma ja ta tuli kella 23 ajal uuesti mõõtma. Siis oli rõhk juba nii kõrge, et pandi tilguti külge ja kui see ei aidanud, pandi topelt. Hommikul kella 6 ajal ütles õde mulle, et nüüd on kõik, tuleb erakorraline teha. Mul muidugi tekkis paanika ja palusin, et nad laseksid mul mehele helistada ja hoiatada, mis toimuma hakkab. Seda õnneks lubati teha.

Mind valmistati keisriks ette ja see õde, kes mu vererõhku kontrollis ütles mulle liftis, kui me opile sõitsime, et ma poleks pidanud oma eluga riskima uuesti rasedaks jäädes. „Kus te varem olite?“ mõtlesin mina… Ma uurisin enne, kui tegin otsuse uuesti rasedaks jääda, hoolega ja kuskil ei olnud kirjas, et pre-eklampsia võib korduda. Jah, seda võib juhtuda, aga võib ka mitte juhtuda suhtes 50:50.

Mul oli kohutav hirm ja mu maailm oli sassis. Meie mõlema elud olid tol hetkel ohus. Samas ma mõtlesin kodus olevale lapsele, tema ju vajab ka veel ema. Kõige hullem on teadmatus. Mulle tehti algul alakeha tuimestus, aga mis kõige hullem – see ei mõjunud. Ma tundsin kuidas mind lõigati ja alles siis, kui ma valu pärast nutma hakkasin, tehti mulle üldnarkoos. See on mu elu kõige kohutavam kogemus Peale oppi viid mind jälle alla teisele korrusele, kus ma siis olin paar tundi teadmatuses: kes mul sündis ja kas ta jäi elama? Ma olin seal nagu üks hunnik õnnetust oma murega ja ma ei osanud midagi arvata. Lõpuks tuli lastearst ja soovis mulle õnne, et ma olin saanud 663 g lapse vanemaks. Lapse sugu ta esialgu ei mäletanudki. Hiljem ütles, et tüdruk ja et tänu sellele elama jäigi. Ma pean tunnistama, et see hetk kui arst mulle õnne soovis, mõtlesin ma: „Mille puhul ta õnne soovib?“ Jah, loomulikult, mu laps jäi elama, aga milline tema elu saab olema? Kas temast kasvab terve laps või on ta puudega laps, kelle eest on vaja ööpäevaringselt hoolitseda? Ma võtsin asju kaine mõistusega, sest see oli minu reaalsus, millega ma pidin hakkama saama. Õhtul tuli mu mees mind vaatama ja tõi mulle lilled. Ka see solvas mind, sest polnud millegi üle rõõmustada. Tema sai last kohe vaatama minna ja kõige kummalisem oli see, et kui ta sealt tagasi tuli, ta ei olnudki šokeeritud, vähemalt mulle tundus nii. Võib olla tegi asja kergemaks see, et meil juba oli kogemus varasemast, kuigi see laps oli poole väiksem.

Katarina muide sai sünnihindeks 9/9, mis on ju väga hea. Ta oli kõva kisa teinud ja oli täitsa roosa pealekauba. See, mis edasi toimus … jah, mõned asjad jäävad vist kirja panemata… Minu vaimne tervis sai kõvasti kannatada, ma olin ikka väga katki päris pikka aega. Need järgnevad kuud olid täis kurbust, ootust, lootust, palveid ja nuttu. Ma polnud juba tükk aega nii palju nutnud, kui Katarina sünni järgselt. Ma otsisin ise vastuseid ja abi, et ellu jääda ja normaalne olla, see oli meeletult raske aeg. Ma olin õnneks kaheses palatis, aga koos õnnelike ajaliste laste vanematega. See tahtis hinge seest ära süüa. Ja siis need ajaliste laste vanemad vaatavad sind nagu mingit pooletoobist, istud seal toas üksi ilma lapseta ja sinu laps võitleb üleval oma elu eest. Minul oli vahel tunne, et ma hakkan mööda seinu üles ronima. Ma ei ole usklik inimene, aga tollel ajal ma palusin jumalat. Ma isegi kohtusin preestriga. Ma vajasin hingerahu. See kohtumine aitas mind väga palju. Ma sain hingerahu tagasi.

Väikesel Katarinal on olnud väga palju tõsiseid probleeme. Me olime 2 nädalat Ida-Tallinna Keskhaiglas, sealt edasi viidi meid lastehaigla 9. osakonda, kus Katarina sai olla ainult nädala ja paar päeva, sest ta saadeti sepsisega reanimatsiooni. Seal olles tekkis tal NEK, oli oht, et tehakse op ja tuuakse sooled kõhu peale, aga õnneks ei läinud nii. Ta oli pidevalt 0 dieedi peal. Lõpuks Katarina hakkas ise kakama. Pärast seda hakkas ta normaalset toitu saama ja sellega koos hakkas kaal tõusma. Mina käisin Katarinat üle päeva Tallinnas vaatamas ja neil päevil kui ei käinud, helistasin sinna. Katarina oli reanimatsioonis 1 kuu ja 3 päeva, seejärel viidi tagasi 9. osakonda. Kahjuks hakati Katarinale reanimatsioonis enneaegsete piimasegu andma, nii et rinda tema saanud ei olegi.

Üheksandas osakonnas oli ta algul kuvöösis ja siis pandi tavavoodisse. Muidugi oli ta hapnikusõltlane kuni 38. nädalani. Algul, kui ma ta enda sülle võtsin, ta lihtsalt lõpetas hingamise ära, see oli jälle jube kogemus. Siis veel see pudelist sööma harjutamine, mis oli väga õudne. Saturatsioon läks söömise ajal alla, aparaat hakkas karjuma. Lõpuks hakkas see närvidele käima, siis lülitasin söötmise ajaks aparaadi välja.

Mingil hetkel toimusid Katarinaga nii suured ja kiired muutused, et isegi arst imestas. Me saime koju nädal enne sünnitähtaega ehk siis 3. detsembril. Kahjuks tuli meil veel haiglasse tagasi minna, kuna Katarinale oli vaja teha silmalaser operatsioon, sest tal arenes välja retinopaatia (ROP) 3. aste. Vahejuhtumina saime just enne opi mingi viiruse külge, mille tõttu Katarina sattus peale opi tegemist uuesti reanimatsiooni. Ta pandi uuesti kuvöösi ja tal oli kopsuhingamine, peale mida tal polnud häält. Piiksus ainult ja see mõjus mulle jälle laastavalt. Olime veel mõnda aega haiglas, aga enne jõule saime koju. Siis käisime pea iga nädal kontrollis. Katarinale tehti kaitsevaktsineerimine RS-viiruse vastu, seda käisime saamas 4 kuud järjest.

Hetkel on Katarina igati tubli ja tragi tüdruk, saab 6. septembril aastaseks, korrigeeritud vanuse järgi on ta hetkel 9-kuune. Käputab, ronib, üritab toe najal käia, kolab ringi. Juhtmed meeldivad talle ja kui saaks, siis kisuks kapiuksed ka lahti. Ta on hästi aktiivne laps, aga mitte hüperaktiivne. Arst kiidab, füsioterapeut samuti, silmad on korras ja kõrvad ka.

Ütleme nii, et meid on hoitud, meie eest on palvetatud, meile on nii palju häid soove saadetud, nii et teisiti ei oleks saanudki minna. Ma tahan öelda neile vanematele, kellele sünnivad sama pisikesed lapsed nagu meile, et antakse ikka sinna, kus on jõudu. Meile ei anta raskemat koormat kanda, kui me kanda jaksame. Ärge kaotage lootust, uskuge! Ärge tundke häbi oma mõtete üle – me oleme kõigest inimesed. Oi, kuidas ma vajasin tol hetkel lootust ja tuge. Lihtsalt kinnitust, et kõik võib hästi minna. Kahjuks arstide poolt ma seda kinnitust ei saanud, mis on ka arusaadav. Nemad ka ei tea, sest nad ei näe tulevikku. Aga ma arvan, et nad ei peaks ka nii külmad olema ja inimestelt lootust ära võtma. Minult võeti algul ja see hirmutas mind. Ma mõtlesin kaua, et mis ma teen siis kui mu laps on haige, kui ta jääb näiteks invaliidiks, see mõte kohutas mind aga ma püüdsin olla positiivne ja mõtlesin, et kõik saab korda. Ja näe – saigi, mul on kodus imearmas Pöial-Liisi, väike Katarina.

Sünnikaal 663 g ja pikkus 29 cm
2 kuu vanuselt kaalus 1400 g
3 kuu vanuselt kaalus 2250 g
4 kuu vanuselt kaalus 3200 g, pikkus 52 cm
5 kuu vanuselt kaalus 3700 g, pikkus 54 cm
6 kuu vanuselt kaalus 4320 g, pikkus 56 cm
7 kuu vanuselt kaalus 5080 g, pikkus 59cm
12 kuu vanuselt kaalus 6800 g, pikkus 67cm

Change this in Theme Options
Change this in Theme Options