Vaimse tervise hoidmine enneaegse sünniga seoses on vägagi aktuaalne teema. Sellest, et emad vajavad enneaegse sünnituse järgselt haiglaperioodil tuge, on palju juttu olnud. Paraku ei vaja tuge vaid emad ja tuge ei vajata vaid haiglas viibimise ajal.
Meie ühingu missioon on olnud toeks olla enneaegsetele lastele ja nende peredele. Sageli arvatakse, et kui elu alguse haiglaperiood on läbitud, siis on enneaegsusega kõik, võitlus on võidetud. Kui see vaid oleks nii! Vaimse tervise vajadusest ja selle toetamisest on vaja rääkida. Selle kuu jooksul püüame jõudumööda siin avada erinevaid märkamist vajavad murekohti, millest teadlik olemine võib toetada meie endi ja me lähedaste heaolu. Alustame emadest.
EMAD
Vintsutused rasestumisel, keeruline rasedus, raske sünnitus, sünnituse järgne haiglakogemus, samal ajal paralleelselt kodus ja lähedastega toimuv – kõik need kogemused võivad jätta sügava jälje, kuid kuna need on õnneliku tulemi korral looritatud optimismi, helluse ja õrnusega, siis kipub see jälg läbielatud kriisist meie teadvuses hajuma.
Olles tulnud läbi neist stressirohketest kogemustest on sageli vaade lootusrikkalt tulevikku suunatud. Kui haiglauks selja taga kinni klõpsatab, on inimlik kui enneaegse lapse vanemad ohkavad kergendusega, et katsumused on seljatatud, võimalike erivajadustega on kohanetud ja me saame hakkama, me juba saime hakkama ja nüüd on kogu elu ees!
Olgu see siis entusiastlik hoog, millega elus edasi rühitakse püüdes lapse enneaegsust unustada või ettevaatlikumad sammud, mis aeg-ajalt haiglasse tagasi kosuma ja abi saama toovad, kuid edasine on juba rohkem elu ise. Ka kodused pinged võidakse panna hetke arvele. Vahel on selles kõiges ärevust ja hirme, kuid need tunduvad pigem olukorrale vastavad, mitte päranduseks saadud läbielatud kogemustest.
Inimeste vastupanuvõime ja hakkamasaamine on kahtlemata erinevad, kuid vähesed tulevad sellistest kogemustest läbi puutumatult. Sageli on sellised kogemused oma olemuselt olnud ka traumeerivad ja need on suures tegutsemises ning lapsele ja muudele kohustustele keskendumises kuhugi kaugele ära pakitud. Need kogemused on läbitöötamata, sest me ju saimehakkama ja ega aega selle kõige peale tagasi vaadata ka väga ei ole. Milleks olla minevikus kinni, võite küsida, kui ees ootab palju parem tulevik.
Vahel süveneb aastatega depressioon. Pole nagu päriselt teadagi, miks see on tekkinud. Vahel aga võib ootamatult tabada end mõtlemast, tundmast ja avastamast, kuidas miski keerulise raseduse, sünnituse, haiglaperioodi jooksul, samal ajal kodus või lähedastes suhetes oli ja see võib tekitada valu, pahameelt, abitustunnet, ängistust. Sageli jõuvad need mõtted kohale, kui enneagsena sündinud laps on juba suurem ja kogemustest on möödas 2-3-aastat või laps ise hakkab lasteaeda minema. Vahel tulevad need mõtted alles laste kooli minnes, vahel veelgi hiljem. Vahel tulevad need mõtted korduvalt ja erineval kujul ning tuletavad meelde tuttavaid või avavad täesti uusi nurki. Need mõtted on kihilised, neis võib olla valu, viha, kurbust, üksildustunnet, abitust, häbi ja kõike muudki. Need mõtted võivad olla segatud tänu ja rõõmudega, mis näiliselt nende raskust leevendavad. Need mõtted võivad olla täiesti irratsionaalsed, kuid võitlus, mis käib südames ja peas nende teemadega seoses võib olla karm. Vastuseid enda küsimustele võib olla aga raske leida. Neid vastuseid ehk polegi, kuid tunne, mis närib, on päriselt olemas.
Sageli käivad need mõtted lihtsalt laientena meist üle, leiavad rahuldava lahenduse ja lähevad oma teed, nad võivad uuesti tulla, kuid elu on vahepeal edasi liikunud ja toimetulekuvõime suurem. Vahel ei ole võimalik neid mõtteid isegi ära tunda, sest mis mõttes mu aju selliseid asju mulle nüüd palju aega hiljem veel ette söödab kui asi on ammu lahendatud? Vahel aga kiilutakse sellesse raskesse tundesse kinni ja kõik võimendub veelgi. Süüdistatakse ennast või teisi, ollakse elu ja maailmaga riius, tuntakse end kasutuna, võimetuna ja muud seesugust. Kui olla oma elus keerulise koha peal, siis kipuvad minevikust ka muud lahendamata lood välja pugema ja koll saab hoogu kasvamiseks vaid juurde. Ja veel kord – vahel tundubki kõik üks suur tume depressiooniauk, milles on elemente raske eristada, kuid lähemal vaatlusel võib sealt hargneda niite, millest saab kinni haarata, et end parema tunde juurde tagasi tirida.
Ma olen oma töös kokku puutunud emadega, kes nende taipamistega heitlevad aastaid hiljem. Mõni taipab ja suudab otsad kokku sõlmida, et kergema koormaga edasi minna. Mõni heitleb palju kauem, otsides rahu, kindlust ja vastuseid enda sees.
Keeruliseks teeb neist asjadest rääkimise ka see, et maailm me ümber on need kogemused juba unustanud ja me võime tunda end väga üksi. Seepärast palun ma sind, enneagse lapse ema, kui sa ühel hetkel tabad end oma lapse elu alguse loole raskete tunnetega mõtlemast, et sa ei jääks üksi ja leiad võimaluse rääkida oma mõtetest ja tunnetest. Või ka siis, kui sa taipad, et elul ei ole seda värvi ja maitset, mis sellel olla võiks ja tumedad mõtted kipuvad kõike varjutama, olgugi, et otseselt ei seostu miski ammuste kogemustega, et sa ka siis end üksi ei jäta.
Need read pühendan ma hiljutistele sündmustele tagasi vaadates suure kurbusega kahele säravale naisele ja imelisele enneaegse lapse emale, kes pealtnäha igati õnnerohke elu juures oma varjatud muredes ikkagi üksi end tundsid ja lõpuks alla andsid. Kindlasti ei olnud lapse sündimisega seotud kogemused ainsad murdjad, kuid kombinatsioonis muude murdega võimendasid nad olulist osa pihtsaanud enese- ja maailmatajus. Nende jaks sai otsa ja neid ei ole enam meie seas…
Ühelt poolt on meie kui emade ülesanne hoida, kaitsta ja eluks ette valmistada endi lapsi, kuid samavõrd on me ülesanne hoida, kaitsta ja eesootavaks eluks ette valmistada ka ennast. Kui me oleme teadlikud riskikohtadest, siis ehk aitab see meil märgata ja taibata ning ka tegutseda julgemalt ja teadlikumalt.
Jagatud mure on väiksem. Oma mõtete jagamine teistega, kes sarnaseid kogemusi on kogenud, võib olla jõustav ja toetav. Teadmine, et me ei ole oma mõtete ja tunnetega üksi, isegi kui suur maailm ootab meilt midagi muud, võib olla vahel väga vajalik.
Aastate jooksul oleme me rääkinud tugigruppide loomise vajadusest. Huvi on olnud üsna jahe, sest arusaadavalt tundub, et kogemused on ju möödas, mis neist enam, samas elu ja laps(ed) võtavad oma aja. Ehk on nüüd aeg küpsemaks saanud ja leidub neid, kes näevad kooskäimisel ja -jagamisel mõtet?
Hoolides,
Eva
nõustaja, mänguterapeut ja superviisor
MTÜ Enneaegsed Lapsed juhatuse liige