Läksin haiglasse põletikuga. Põhjust, miks tekkis mul haiglas olles „veremürgitus“, ei oska keegi seletada. Meie mõlema elu päästmiseks tehti keisrilõige.
Kristi viidi reanimatsiooni ja pandi kunstliku hingamise alla. Ta sai tugevat antibiootikumide ravi. Pikaajalisest kunstlikust hingamisest või ka lihtsalt väljaarenemata kopsude tõttu tekkis õhu lokaalne lekkimine ehk vasakule poole tekkis nagu õhupall. See „õhupall“ hakkas ka südant paremale poole suruma. Seetõttu eemaldati teise elukuu lõpus veerand kopsu.
Koju saime viienda elukuu algul. Selleks ajaks oli Kristi lisahapnikuta saanud elatud ainult ühe nädala. Koju saades kaalus ta 2760 g, seega oli ilusti juurde kasvanud. Ilusti hakkasid tööle ka instinktid – imemine jms. Lisaks tugevamale vastuvõtlikkusele viirushaigustele selgus, et Kristil ei jõudnud selle lühikese looteeaga välja areneda kuulmine ning ta on tunnistatud tugeva kuulmislangusega lapsinvaliidiks.
Sellest tulenevalt tuleb kogu järgnevat elu seadma hakata: pidev logopeediline õpe Tartus jms. Seda on vaja nii lapsele kui meile, et teada, kuidas temaga õigesti suhelda. Lisaks vajab ta raviujumist, et kasvatada ühtlasemaks langenud rinnakorvi ning võimlemist, et lõplikult vabaneda üleliigsest lihastoonusest jalgades (et ta ei kõnniks varvaste peal).
2002. aasta kevadeks on selgunud sügava kuulmispuudega lapse võimalused Eestis: kas viipekeel või sisekõrva implantatsiooni abil saada kuuljaks. Kahjuks Eesti Haigekassa ei rahasta seda operatsiooni ja raha selleks tuleb ise muretseda.
1 aasta ja 8 kuu vanuselt kaalus 9,3 kg ja oli 78 cm pikk
2 aasta ja 8 kuu vanuselt kaalus 13 kg ja oli 92 cm pikk