Koit sündis 18.03.2011. kl. 01.17 erakorralise keisrilõike teel 26+5 rasedusnädalal. Koit kaalus 1058g.
Koit on peres esimene laps ja seda, et ta sünnib sügavalt enneaegsena ei osanud ma oodata ega mõelda.
Rasedus kulges normaalselt. Käisin tööl ja ujumas, andsin trenne, kõik tundus olevat nii nagu peab. Midagi halba ei osanud ma aimata, kuigi miski mu alateadvuses koguaeg kummitas, et midagi nagu oleks viltu või miski läheb viltu, seda võib-olla seetõttu, et enne Koitu oli mul rasedus katkenud. Sisendasin ikka, et kõik läheb hästi ja nii ei saa mõelda.
Käisin korralikult arsti juures, analüüsid olid tükk aega korras ja kaal tõusis ka nii nagu peab. Kuid kõik hakkas imelikuks muutuma alates 20. nädalast, kui ma olin kuu ajaga juurde võtnud 4-5kg ja uriinis olid tõusnud erütrotsüüdid (punaverelibled), samuti oli tõusnud vererõhk. Ämmakas ütles küll, et muretseda pole vaja, et mõned naised võtavadki 20nda nädala kandis kuu ajaga palju juurde ja siis läheb jälle normi. Ja uriini pean uuesti tooma, et võib-olla oli sees mingi sade või ei olnud õigesti võetud. Ja vererõhku põhjendas ta mulle valgekitli sündroomiga, st et kui näen arste siis iseenesest mul vererõhk tõuseb, et selline sündroom on olemas.
Olin suhteliselt rahulik, sest ma ei osanud miskit karta, kuid tööl panin tähele, et ma väsin jubedalt ära ja uni tuleb peale, ei jaksa üldse liikuda ja täpikesed käivad silmade ees. Lugesin kohe Libero raamatust, et need tunnused viitavad rasedus toksikoosile. Aga kuna ämmakas oli öelnud, et pole vaja muretseda, siis ma surusin need mõtted tahaplaanile ja mõtlesin positiivselt.
Jätkasin oma tavapärast elu ja tulemused olid igal visiidil suhteliselt samad. Kui lõpuks 16.03.11 ämmaka visiidil käies, ütles ämmakas, et saadab mu haiglasse ülevaatusele. Ta ise kahtlustas, et mul on neerud ülekoormatud ja las arstid vaatavad. Pidin minema järgmine päev haiglasse.
Läksin siis 17.03 ITK-sse. Kohal pidin olema kl 9.00, aga palatisse sain umbes kl 12-13 ajal. Passisin terve selle aja püstijala peal.
Kui palatisse sain, kutsuti kohe kõiksugu proove andma ja vererõhku mõõtma. Keegi ühestki tulemusest ei rääkinud, peale vererõhu, mida nägin ise ka ning mis oli liiga kõrge. Õed küsisin kas mul on paha olla, aga ma tundsin ennast suurepäraselt, mul ei olnud ühtegi kaebust.
Samal päeval tuli külla mulle sõbranna, kellele tegin veel nalja, et ma muutun siin haigete inimeste seas ise ka varsti haigeks (kes kisas, kes ohkis, kes käis tilgutiga).
Proove võeti veel mitu korda ja siis oli aeg magama minna. Läksin südamerahuga magama, sest mul oli hea olla ja keegi polnud öelnud, et mul peaks halb olema.
Peale pandi ainult vererõhurohud ja veel midagi. Kokku oli 7 tabletti korraga.
Ärgates sõin hommikust ja enesetunne oli suurepärane. Vaevalt jõudsin kohvi lõpuni, kui juba kutsuti proove andma, ja see hakkas toimuma umbes iga tunni tagant. Keegi midagi ei öelnud, kui järsku kella 12 ajal tuli arst ja ütles, et teeme kopsusüstid ära, et valk on uriinis 4,9, trombotsüüdid on langenud 12-ni ja vererõhk oli 189/110. Ja ikka keegi ei sõnakestki, milles siis asi. Teadsin ainult et valk uriinis on halb. Öeldi, et proovime hoida järgmise päevani, et kopsusüst saaks mõjuda, kuid juba keelati mul söök ja jook (hommikusöök jäigi viimaseks).
Saadeti UH-sse, lapsega oli kõik hästi, ka KTG oli korras.
Umbes kella 21. ajal saadeti minu juurde anasteesiaõde ja lastearst. Lastearst suurt infot ei jaganud, vaid ütles,et nüüd me katkestame sinu raseduse ja ma tardusin, kuna esimene mõte mis mul seostus katkestamisega oli surm. Ma ei kuulnud enam arsti juttu, vaid mõtlesin, mida nad teevad mu lapsega, ta ju liigutab, kuidas nad ta ära tapavad, et mis mõttes?! Nii ma seal istusin silmad ühte punkti vaadates, kõrvas oli ainult kumin. Kui järsku ei tea kust, tulid mul sõnad, kas ta jääb siis ellu??? Ja lastearst (väga ebameeldiv inimene) ütles, väga üleoleval toonil, et ega loota ei saa ta on ju nii väike, et ikka päev korraga. No vabandust, et küsisin!!
Lõpuks siis peale 21.00 natuke hakati mulle trombomassi ja vereplasmat üle kandma, kuna minu seisund oli nii eluohtlikuks muutunud, et tuli kiirelt tegutseda. Minu organid hakkasid ennast vaikselt välja lülitama, neerud olid läbi. Kui paigaldati kateeter, siis täitus kott juba vereseguse uriiniga. Aga minu enesetunne oli ikka SUPER!!! Kella 00.30 ajal oli mulle tehtud piisav kogus ülekandeid, et sain minna opile. Ülejäänud kanti üle opi ajal. Juurde telliti 3ühikut verd, mille ma kõik endale sain. Kella 01.00 ajal ma kustusin opilaual.
Kell 01.20 tegin ma silamad korra lahti ja anasteesiaõde paitas mu pead ja ütles,et laps tegi häält,et kõik läks hästi ja ma kustusin jälle.
Ülejäänul ma pikemalt ei peatu, kuna jutt juba niigi pikaks veninud.
Oma tibu nägin ma esimest korda sama päeva õhtul 16.15 ajal. Teda nähes,et tekkinud mul mingeid emotsioone-ei kurbust, ei viha, et rõõmu- mitte midagi. Olin õnnelik, et ta on elus,aga teadsin,et liigselt ei tohi rõõmustada. Niisiis ma seisin ja vaatasin oma väikest imet. Aga need emotsioonid ja tunded, mis tekkisid mõned päevad hiljem on kirjeldamatud.
Nii sündiski minu väike Koit.
Sünnikaal 1058 g ja pikkus 35 cm
1 kuu vanuselt kaalus 1445 g, pikkus 41 cm, pea 28 cm
2 kuu vanuselt kaalus 2040 g, pikkus 44 cm, pea 31 cm
3 kuu vanuselt kaalus 3100 g, pikkus 50 cm, pea 34,5 cm
4 kuu vanuselt kaalus 4330 g, pikkus 53 cm, pea 37,5 cm
5 kuu vanuselt kaalus 5340 g, pikkus 57 cm, pea 38,5 cm
6 kuu vanuselt kaalus 6550 g, pikkus 64,5 cm, pea 41,5 cm
7 kuu vanuselt kaalus 7500 g, pikkus 69 cm
8 kuu vanuselt kaalus 7920 g, pikkus 70 cm, pea 44,5 cm
10 kuu vanuselt kaalus 8610 g, pikkus 72,5 cm, pea 44,5 cm
11 kuu vanuselt kaalus 8920 g, pikkus 74,5 cm, pea 44,5 cm
12 kuu vanuselt kaalus 9170 g, pikkus 75,5 cm, pea 45 cm
1 aasta ja 1 kuu vanuselt kaalus 9420 g, pikkus 76 cm