Lugu sai alguse 2012. aasta augusti lõpus. Läksin tavapärasesse kontrolli, oli väikesi kaebusi ning igaks juhuks kontrolliti üle. Selgus, et emakakael oli säilinud 1 cm ja avatus 2 cm, looteveepõis hakkas problabeeruma. Viljandi haiglast saadeti otse Tartu Ülikooli Kliinikumi, kus vaadati veelkord mind üle ning kardeti, et tita jääb kuivale. Hakkasin ravimeid saama. Üks nendest oli see, mis lootevett juurde tekitaks, kaks doosi kopsude ettevalmistuseks jne. Augustikuu viimasel päeval otsustati, et asetatakse emakakaela tugiõmblus, millega olin koheselt nõus. Olin ka nõus enneaegse sünnitusega. Kuna öösel tekkis palavik ja terav valu alakõhus, eemaldati õmblus ning sünnitegevus algas.
Sünnitegevus kestis kokku 10 tundi ja 6 minutit. Minu 24. rasedusnädalal, 1. septembril 2012 kell 13.31 sündis pisike Elena kaaluga 670 g. Ta viidi lastekliiniku intensiivravi osakonda, masinhingamist ei vajanud, ainult abihingamist (CPAP-ravi). Esimesel külastamisel olid arsti sõnad: „Elame üks päev korraga.” Oktoobris viidi Elena vastsündinute osakonda ning novembri alguses olin juba tema juures. Saime hapnikravi, rauda ja vitamiine. Hapnikumaskist võõrutamine läks kiirelt, 21. novembril saime juba välja.
Kord nädalas käisime silmaarstil ja tohtri juures end näitamas. Õues hakkasime käima jaanuaris. Nüüd tahab silmaarst meid näha alles siis, kui korrigeeritud vanus on aasta. Laps on saanud kõik vaktsiinid ja RS-viirusnakkuse süstid. Nüüd on ta juba üsna suur – üle poole aastane. Kaalus võtab ilusti juurde, pikkust viskab ka hoolega. Hakkasime võimlemas käima ja annan talle siiani D3-päikesevitamiini ning rauasiirupit.
Kõige raskematel aegadel palusin jumalat, et kõik läheks hästi (muidu usklik pole).
Kallid enneaegsete päkapikkude emad, isad ja kõik terved perekonnad, ärge kaotage usku! Ühel päeval on kõik jälle korras