Emma on minu kolmas laps. Stiina sündis aastal 2000 minu ülikooli algusaastatel, Thomas sündis 2013 a aprillis. Juba siis oli meil valmis nimi “Emma”, kui tüdruk peaks tulema. Stiina oli ajaline, Thomas tuli kuu aega oodatust varem.
Kui Thomas sai aastaseks, jäin Emmat ootama. Rasedus kulges kenasti, alguses oli veidi ehmatavat verejooksu, millega sai erakorralises käidud. Muidu tavaline rasedus – esimesed 12 nädalat oli paha olla ja seejärel oli enesetunne parem.
Abiellusime minu raseduse 16.nädalal, Emmake hakkas juba kleidi alt veidi välja paistma.
Edasi kulges kõik rahulikult, saime teada, et tulemas on tüdruk. Täpselt 26. rasedusnädala täitumisel käisid meil külalised, oli viimane soe septembri nädalavahetus. Grillisime ja ajasime niisama juttu. Järgmisel hommikul voodist tõustes tundsin, et veed tulid. Lahinal. Ma ei suutnud seda uskuda, sest rasedusnädalaid oli vaid 26+1. Äratasin kiiresti mehe ja 5 min pärast olime juba autoga haigla poole teel (Kätilöopiston Sairaala). Meie pea pooleteistaastane poeg jäi koju 14-aastase suurema õega. Kõigepealt sõitsime lähimasse haiglasse (kodust sõitma hakates olin veel enda tulekust teatanud), kust meid saadeti edasi järgmisse haiglasse, kuna esimeses ei olnud vastsündinute intensiivosakonda. Ilma selleta Emmakesel lootust ei olnud. Terve tee tuli vett aina veel ja veel. Oli hommikune tipptund, kuid õnneks jõudsime ilma komplikatsioonideta Helsinki Naistenkliinikkasse. Seal viidi mind kohe rasedusosakonna intensiivi tilgutite alla. Jälgiti loodet ja valmistati nii teda kui mind sünnituseks ette. Saime 2 erinevat antibiootikumi ja kopse ettevalmistavat ainet. Meid külastas ka lastearst vastsündinute intensiivraviosakonnast, kes valmistas meid järgnevaks ette. Ta ütles, et rasedusnädalate järgi on Emmal praegu sündides suhteliselt hea võimalus ellu jääda. Edasi on kõik loterii. Kuid tihti kaasnevad nii väikeste enneaegsetega lisaprobleemid, võivad ilmneda erinevad puuded – nii füüsilised kui vaimsed.
Kõige levinumad probleemid on hingamisega, kuna kopsud ei ole välja arenenud ja tihti on nii varased enneaegsed astmahaiged. Teine levinud probleem on peale sündi esinev ajusisene verejooks, mis tihtipeale takistab aju edasist normaalset arengut ja võib põhjustada nii vaimset kui füüsilist puuet. Selle teadmisega olin intensiivis 24/7 jälgimisel ja isegi WC-sse minekuks pidin luba küsima, kuna sain pidevalt veeni erinevaid ravimeid. Emma käekäikku jälgiti pidevalt. Öeldi, et kui ta peaks veel 24 tundi kõhus vastu, annaks see talle palju suuremad võimalused komplikatsioonideta edaspidiseks eluks. Emma pidas need 24h vastu.
Järgmisel hommikul viidi mind teise palatisse, kus jälgiti 12 h päevas Emma ja minu heaolu, kuna kõige suurem oht koheseks sünnituseks oli möödas. 2 päeva mõõdudes viidi mind tavapalatisse, kus Emmat jälgiti edaspidi vaid 3h päevas. Minu põletikunäitajad olid kogu aeg püsinud madalad ja enesetunne normaalne.
Lugesin raamatut ja poliitilisi uudiseid. Meelelahutust ei suutnud taluda. Kui sai täis 27 rasedusnädalat, tundsin õhtul kuumahooge ja pabistasin Emma liigutuste pärast, sest mulle tundus, et ta liigutas vähem. Samuti olid mul viimasel päeval olnud kergemad emakakokkutõmbed. Igaksjuhuks palusin õhtul kell 22 valveõel end üle vaadata ja laborinäitajad näitasid kindlalt üht – CRP tõusis ja arst otsustas, et tuleb kohe sünnitama minna. Olin shokis. Helistasin mehele, kes oli just haiglast koju läinud, et tuleb tagasi tulla.
Mind viidi sünnitusosakonda ja hakati sünnitust vaikselt esile kutsuma. Alustati tilgaga ja anestesioloog oli valmis, kuna soovisin kindlalt epiduraali. Eelmise sünnituse ajal tõmbusin presside ajal krampi ja ei suutnud valu tõttu enam viimaseid presse hästi taluda ja hoidsin last tagasi. Teadsin, et Emmal ei oleks niipalju jõudu, et seda üle elada. Vähemalt andis arst lootust, et loomulikul sünnitusel o n Emmal aega sünnitusteedes küpseda ja tal on suurem tõenäosus elada hiljem tervemat elu. Sünnitusele eelneva ultraheli uuringu ajaks ei olnud mul enam üldse lootevett. Emma eeldatav sünnikaal UH järgi oli 1,2 kg.
Sünnitus hakkas vaikselt pihta. Tundsin esimesi õrnu emaka kokkutõmbeid. Kui veidi juba valus hakkas, sain epiduraali. See oli täiesti valutu protsess ja sellest hetkest ei tundnud edasi ka mingit valu. Sain täielikult keskenduda õigesti hingamisele ja lapsele.
Emma hakkas vaikselt sünnitusest väsima ja ämmaemand kutsus arsti, kuna mul oli veel vaid 7cm avatust ja ta ei olnd kindel, kas m a võin juba pressida. Tulid 2 arsti kes ergutasid mind pressima ja elasid kaasa nagu Olümpiamängude 100m finaalis. Viimaste presside ajal ma Emma südemetoone enam ei kuulnud. Ma ei tea kui kaua see kestis, võib-olla 1 minut?
Ja siis ta tuli. Kuna ta oli nii väike, mahtus ta ilusti välja, kuigi ei olnud täisavatust. Ja kohe kuulsin tema häält, nagu hale kassipoja piuks. Kuid ta tegi häält!!!! Ma ei suutnud seda uskuda ja hakkasin nutma, mida ei ole minu 2 esimese lapse puhul juhtunud. Ta on elus!!! Arstid jooksid temaga kohe ära. Enne veel palusid mind teda vaadata. Kuigi ma algul ei julgenud, heidsin kiire pilgu. Ta oli niiiii pisike ja imepeenikeste pikkade jalgadega. 30 min pärast pidi arst tagasi tulema ja ütlema, kuidas Emmal läheb. Möödus 30 min ja möödus 1h, arsti ei tulnud. Ämmaemand, kes oli minu eest siiani hoolitsenud, läks vaatama, et milles asi ja tuli tagasi. Ma üritasin tema näolt uudiseid lugeda…
Emmal oli kõik hästi, seisukord stabiilne. Tema parem käsi ja nina olid veidi paistes, kuna lootevett ei olnud viimastel päevadel enam eriti palju olnud. Samuti oli Emma kogu viimase nädala enne sündimist olnud peaseisus, kuid käed pea ees, mis põhjustaski vedeliku kogunemist kätesse. Ta hingas ise (mis oli ime), kuid vajas lisahapnikku. Talle paigaldati veenisisene kanüül tema söötmiseks ja isa võis nüüd temaga kaasa minna intensiivravi osakonda, mis oli maa-aluse tunneli kaudu Naistenkliinikkaga ühendatud. Mina võisin lapse juurde minna järgmine päev. Emma sünnikaal oli 1,090 kg ja pikkus 32,5 cm. Sünnihinne 6 7 7.
Oli 23. september 2014, see on ka minu vanaisa sünniaastapäev ja Emma isapoolse vanavanaema sünniaastapäev. See tunne oli niiii tühi, kui sul peale sünnitust last ei ole. Olin nii väsinud kõikidest nendest pool-magamata öödest haiglas, kus mind koguaeg surgiti kanüülidega ja pandi peale dopler Emma südamelöökide kuulamiseks. Sain magama vist umbes kell 5-6 hommikul. Nii 10 paikku läksin juba Emmat vaatama. See oli hirmutav. Kõik need aparaadid ja juhtmed ja monitorid …. Kuid kuvöösis oli pisike ime! Õnneks oli Emmal imetore õde Mari, kes oskas ka minu eest väga hästi hoolitseda, ta oli väga sümpaatne ja toetav.
Mul oli ühtpidi nii hea meel, et Emma oli elus, samas, teda nähes, valdas mind alati hirm, sest ta oli nii pisike ja väiksemgi infektsiion võis tema jaoks lõppeda väga traagiliselt. Pesin käsi ja desinfitseerisin neid alati 2x enne Emma palatisse sisenemist.
Kokku oli Emma intensiivis 3 nädalat. Teisel elupäeval avastati tal kahepoole ajusisene verejooks. Ühel pool II aste, teisel pool I v II aste. Enda jaoks olin juba valmis mõelnud, et kui puue, siis puue. Oma laps on ikkagi oma laps. Nädala jooksul ei olnud ajusisene verejooks taandunud kuid õnneks ka mitte suurenenud. See oli hea enne, sest III astme verejooks on juba 90% kindel puue. II aste on 50% tõenäosusega. Emmal oli südames ka väike auk (ductus). Õnneks kasvas see lähinädalatel kinni ja operatsiooni ei vajanud. Samuti oli tal seedimisega algul suured probleemid ja väga suur tõenäosus põletikuks ja operatsiooniks. Kõht ei tahtnud kuidagi läbi käia. Esimesed 10 päeva sai Emma rinnapiima vaid 1ml kaupa. Ja sedagi ei jõudnud ära seedida. Seejärel hakkas seedesüsteem sellega harjuma ja hakati tasapisi 1ml kauppa rp kogust suurendama ja u 4 nädalaselt jäeti veenisisene toitmine täiesti ära. Kuidagi õnnestus tal kõhuprobleemidest ilma operatsioonita välja kasvada. See võttis aega u 2 kuud.
Madala hemoglobiinitaseme tõttu oli Emmal 3 vereülekannet, õnneks talus ta neid hästi ja 3-kuuselt enam vereülekannet ei vajanud. U 1,5 nädala vanuselt hakkasid kimbutama apnoed. Mõned olid päris pikad ja sügavad, õnneks tuli Emma neist vähese abiga alati ise välja. Aga need olid väga hirmutavad, mitu korda arvasin, et nüüd ongi kõik. Apnoedest kasvas Emma välja u 5 nädalaga. Kojusaamise tingimuseks oli ‘ei ühtegi apnoet peale südamerohu lõpetamist nädala aja jooksul’. Õnneks ei saanud Emma nende haiglanädalate jooksul ühtegi haigust ega infektsiooni. Meil vedas väga. 3 nädala vanuselt transporditi Emma teise haiglasse tavapalatisse paranema ja kasvama, kus tal ei olnud enam 24/7 oma valveõde. Algul oli see mulle emotsionaalselt raske. Kuid tasapisi tulid seal esimesed rinnaga söötmised, esimene lutipudel, esimesed riietamised, kuvöösist väljakolimine jne. Sülle julgesin Emma võtta esimest korda 3 päevaselt. 2 päeva vanuselt veel ei julgenud. Ta oli ju nii pisike ja imehabaras ja tema nahk paistis täielikult läbi.
Koju sai Emma haiglast veidi enne 2kuuseks saamist 2,5 kilosena 19. novembril 2014. Eelmisel päeval enne kojutulekut sai ta lahti ka ninasondist ja suutis kõik oma toidud ise ära süüa. Silmad arenesid Emmal normaalselt, seega operatsiooni ta ei vajanud. 31. detsembril tehti Emmale ka aju-uuring (MRI), mille kohaselt olid ajusised verevalumid kadunud ja ei olnud tekitanud püsivat ajukahjustust.
Praeguseks on Emma 11 kuune (korrigeeritud vanus 8 kuud) väga jutukas ja rahulik tüdruk. Areng on u 9-10 kuuse lapse oma. Ta on hea isuga, kaalub pea 10 kg ja magab väga hästi nii õues kui toas. Tõeline pisike ime.