Enneaegsed lapsed

Menüü

Marianne

  • Sünd 32. nädal
  • Kaal 1372g
  • Pikkus 40,5cm

Alustan siis sellest, et minu esimene tütar sündis 7 aastat tagasi kaks kuud enne õiget aega, kuna mul tekkis preklampsia ehk rasedutoksikoos. Mis see tähendab? Rasedus algas väga vaevaliselt, neli esimest kuud ainult oksendasin ja selle tagajärjel kaotasin kaalu, mitte ei võtnud juurde. Kogu rasedusega võtsin ainult 6–7 kg juurde.

Kuuenda raseduskuu lõpupoole hakkas mu vererõhk kõrgeks minema, et seda tasakaalus hoida, kirjutas arst mulle välja Trandate tabletid, neid ma siis võtsin. Ise ma ei tundnud midagi, kõik oli hästi. Kuid 32. nädalal läksin arsti juurde kontrolli ja siis avastati juba uriinist valk ja tehti ultraheli, kus oli näha, et mu organid (neerud, maks) olid turse läinud. Selle peale hakkas meie väikelinna arstil väga kiire, tehti kopse ettevalmistav süst ja mind saadeti ITK-sse. See oli reedene päev. Järgmisel päeval, 15. jaanuaril, tehti mulle erakorraline keiser alakeha tuimestusega. Mul oli väga suur hirm ja palusin mõttes jumalat, et kõik hästi läheks ja lapsega oleks kõik korras.

Minu kõrval oli tol hetkel dr. Szirko, kes oli väga hooliv ja hoidis põhimõtteliselt mu kätt. Ma ootasin, et mu laps hakkaks häält tegema, see oli see, mida ma väga tahtsin. Kui see piuks ära tuli, siis mul lihtsalt hakkasid pisarad voolama. Ma teadsin, et ta elab ja see oli kõige olulisem. Ma olin saanud tillukese tütre, kes kaalus 1372 g ja oli 40,5 cm pikk. Tibu viidi muidugi üles intensiivi ja mina jäin teisele korrusele intensiivi tilgutite alla, kuna vererõhk ei läinud kohe alla. Kuna tegemist oli mu esimese lapsega siis ma vist ei osanud karta, et midagi saab halvasti minna. Olin kindel, et minu lapsega saab kõik korda.

Järgmisel päeval ma veel voodist välja ei saanud, kuna olin veel nõrk. Õnneks keegi mind ei sundinud ka. Aga lapse isa ja vanaema said pisikese juurde minna. Ülejärgmisel päeval sain ka mina oma last vaatama minna. Teise korruse intensiivis oli tööl üks vahva vene rahvusest nooremapoolne naisterahvas, kes aitas mu ilusti jalule. Kui ma lastetuppa jõudsin – nii seda kolmanda korruse intensiivi kutsutakse –, siis küll pisarad hakkasid lahinal voolama ja hirm tuli peale seda väikest imet nähes. Lapsed ei ole ju tavaliselt nii pisikesed. Ta oli seal kuvöösis nii tillukene ja abitu. Käisin talle iga paari-kolme tunni tagant piima viimas ja lihtsalt katsumas ja vaatamas.

Kuus päeva pärast sünnitamist viidi meid üle Tallinna Lastehaiglasse. Sealne režiim ajas ikka algul sassi küll. See öine ärkamine oli päris kurnav, aga sellega harjus ära. Õnneks oli meil seal hea seltskond. Vähemalt ei olnud igav ning saime üksteisele toeks olla. Tibu hakkas kenasti juurde võtma, rinnaga toitmine läks ka suhteliselt ladusalt, väga suuri probleeme polnud või ma siis ei mäleta neid. Igaõhtune kaalumine oli ka omaette sündmus, et kelle laps päevaga rohkem juurde on võtnud. Personali koha pealt oli nii ja naa. Minu lapse arst oli dr. Reedik, kes oli super arst. Väga põhjalik ja alati õigel ajal kohal. Õed olid enamuses vene rahvusest. Õnneks ma ise valdan vene keelt ja sain hakkama. Aga jah…

Koju saime me siis, kui Marianne kaalus veidi üle kahe kilo, 3 nädalat enne õiget sünnitähtaega. Kaalus võttis ta halvasti juurde, oli kuni 5. eluaastani teistest omaealistest väiksem. Nüüd, 7-aastaselt, on ta teistest ette jõudnud. Lasteaias kasvatajad kiitsid, et väga tark ja asjalik laps. Sel sügisel läheb kooli, eks ole näha, kuidas tal koolis minema hakkab. Mulle öeldi pärast esimese tüdruku sündi, et oodake max 5 aastat, siis ei peaks uuesti korduma, et laps liiga vara sünnib, kuid läks teisiti.