Enneaegsed lapsed

Menüü

Erik ja Marie

  • Sünd 32. nädal
  • Kaal 2146g (E) ja 1960g (M)
  • Pikkus 45cm (E) ja 44cm (M)

Kõik algas 2009. aasta suvel. Juuli oli mul tööl väga pingeline ja panin iivelduse selle arvele. Juuli keskel jäin puhkusele. Olime plaaninud last ja juuli lõpus tegin testi – see oli positiivne. Sain kohe arsti juurde aja, kinnitati rasedus: 5 nädalat. Nädala pärast sain uh aja. Päev enne seda ütles mulle kallis, et mul on kaksikud. Ma pidasin teda segaseks, aga tema vastas, et vaatas mind mõttes ja nägi mind kahe lapsega. Järgmisel päeval uh-s ütleski arst, et on kaksikud, sellel päeval juba kolmandad. Ma olin täiesti keeletu. Helistasin emale ja kallile. See tundus nii uskumatu. Saabus august, läksin pärast puhkust tööle. Iiveldas, sain süüa külma toitu ja heeringat.

Ülemus soovis õnne ja ütles, et rasedus ei ole haigus, ei tohiks mu tööd segada. Aga mul oli kogu aeg süda paha ja ei jaksanud laua taga aruandeid teha. Käisin pidevalt koridoris puhkamas ja õhku hingamas. Sain tööl käia 3 päeva ja siis läksin verejooksuga haiglasse. Ühe loote all oli verevalum. Olin haiglas paar päeva, siis kirjutati mind haiguslehele ja keelati ära igasugune füüsiline ja emotsionaalne pingutus. Alguses oli nii raske kodus lihtsalt voodis olla, ikka oli vaja miskit teha.

Ma ei saanud ikka veel päris hästi aru, kui tõsine mu raseduse katkemise oht oli. Iga kõne tööjuurest tekitas kõhuvalu ja vererõhk oli mul 80/50, nii et pilt oli pidevalt taskus. Lisandus suur väsimus. Kodus süüa ei saanud teha, sest lõhnad ajasid veel rohkem iiveldama ja toit ei püsinud üldse sees. Nädal pärast haiglas olekut koristasin tolmuimejaga tuba ja sain kõhuvalu, hakkas jälle rohkem verd tulema. Jäime ootele, et kas on vaja erakorralisse minna või ei. Õhtul andis verejooks järele. Hommikul ärkasin vereloigus, olin endast täiesti väljas.

Läksime erakorralisse. Seal tehti ultraheli, verevalum oli suurenenud ja ühele lootele väga lähedal. Öeldi, et võib ikkagi üks loode ära kukkuda ja raseda kaart tehakse pärast 11. nädalat. Pandi peale tabletiravi, tehti süsti ja saadeti koju voodirežiimile tagasi.

Järgnevatel nädalatel sai käidud erakorralises nii kaks korda nädalas, ikka põhjuseks verejooks ja kõhuvalud. Alati tehti uh, süstid ning saadeti koju tagasi. Lastega oli kõik ok. Haiglasse sisse pandi mind jälle 19. augustil, kui pulmakleidi proovis hakkas erutusest jälle verd väga tugevalt jooksma. (Pulmad olid plaanitud ja juba ära organiseeritud kõik enne rasedusest teada saamist.). Õnneks võttis mind erakorralises vastu mu oma arst, kes saatis mu osakonda ja määras tilgutid ja muu ravi.

Olin tegelikult endast natuke väljas, et kas ma oma pulma ikka saan. Päev enne pulmi saadi verejooks ravimite abiga pidama ja mu arst lubas mu haiglast välja, aga käskis kohe tagasi tulla, kui asi hulluks läheb. Pulmad said peetud, oli registreerimine ja bankett u 30 külalisega. Pruutneitsi tegi mulle meigi ja aitas mind igati, puuderdasime ära mu kanüülidest sinised käed ja piltidelt vaadates nägin ma oma pulmas väga hea välja:) – just haiglast välja saades ja 11 nädalat rase.

Vahetasin kleidigi ringi, oli enne taljesse, nüüd pidi vaatama korseti ja suure seeliku osaga kleidi et saaks hingata ja tillukestele liiga ei teeks. Pärast pulmi läksime abikaasaga hotelli, kus oli jälle verejooks, olin siis voodis pikali ja vaatasime vaadet 20. korruselt merele – oli ilus. Hotell kinkis omalt poolt meile veel pudeli šhampust – see ootab esimest aastapäeva. Edasi olin voodirežiimil, käisin ainult arstide juures. 12. nädalal kv oli ühel lootel korras ja teine keerutas end niipalju, et ei saanudki mõõta. Nii armas oli neid kahte tillukest näha kõhus keerutamas ja näppu suhu toppimas. Olime abikaasaga nii õnnelikud.

Mulle pandi diagnoosiks kaks emakat küsimärgiga. Käisin ämmaenada ja ühe arsti juures konsultatsioonis, et teada saada, mida see diagnoos tähendab. Ütlesid, et kui 31. nädalani raseduse ära kannan, siis on juba väga hästi. Kurvastasin siis kodus ja mõtlesin läbi kõige mustema stsenaariumi, et kuidas võib olla ja mis siis teha jne (olen ise meditsiini-inimene ja tean, mida see tähendab). Vaikselt nädalad möödusid, olin rahulikult kodus ja enam vähem ok oli olla. 20. nädala lähenedes läks enesetunne heaks ja arst lubas mul käia 30 min rahulikult jalutamas – milline rõõm:) Käisin koos abikaasaga ka 20. nädalal LA-s seal oli kõik ok ja tehti kindlaks, et mul algab emaka keskelt vahesein – üks laps on ühelpool seina ja teine teisel pool. See siis tähendas, et ei olnudki kahte emakat vaid hoopis kahe sarvega emakas. Natuke tegi meele rõõmsamaks küll. Vähemalt oli lootus, et läheb hästi. LA selgus, et ma ootasin poega ja tütart, nagu ma unes olin ette näinud:)

Järgmine käik haigla erakorralisse oli detsembris, kui abikaasal oli pärast mandlioperatsiooni 1 tund kestnud kõriverejooks. Läksin endast täiesti välja. Selle ajani elasin rahulikult oma mullis. Kiirabi tuli siis, kui meie saime verejooksu pidama, kuigi tegelikult asume Tallinna keskel. Õhtul olid mul tugevad kõhuvalud ja ma kartsin laste pärast. Järgmisel päeval oli mul uh ja seal arst ütles, et mulle ei ole küll määratud emakakaela avatuse kontrolli, aga ta teeb selle ikkagi ära. Ja selguski, et emakakael on 2 cm avatud. Kohe läksime teise arstiga konsultatsioonile ja tema käskis mul järgmisel hommikul haiglasse sisse tulla. Mul olid toonused, pandi kohe osakonda sisse ja võeti ravimitega toonused maha. Lastele tehti kopse ettevalmistavad süstid ja mul endal õmmeldi emakakaela. Ühe lapse jalg käis enne seda tuppe, arst tundis katsudes tema lootekotti.

Võeti analüüse, kõik olid korras peale hgb, sain tablette juurde. Olin nädala haiglas, sain iga päev tilguteid ja süste emaka lõõgastamiseks. Jõulud sain olla kodus, sest enesetunne oli veidi parem ja kallil oli puhkus, ta sai mu eest hoolitseda. Abikaasa tegi elus esimest korda kõik jõulutoidud ise ja tõi kuusekese. Mina olin enamuse ajast voodis ja vahepeal kaunistasin piparkooke.

Olid meie esimesed jõulud kahekesi koos oma kõhubeebidega (tavaliselt olime olnud oma vanemate ja perekonna juures erinevatel päevadel mööda Eestimaad laiali). Aastavahetuse olime ka kahekesi kodus. Jaanuaris läks kalli jälle tööle ja mul olid öösel nii tugevad kõhuvalud, et ta viis mind hommikul enne tööle minemist erakorralisse. Mind pandi jälle osakonda sisse ja sain tilguteid, süste oma nädala. Minu arst osakonnas oli üllatunud ja rõõmus, et ikka veel olin ühes tükis, ta ei osanud seda enne jõule küll ennustada. Nädala olin siis haiglas ja 2 nädalat kodus ning siis pidin kontrolli minema. 21. jaanuaril käisin kontrollis. Analüüsid olid korras ja lapsed mõlemad tuharseisus, ööseks jäin halglasse sisse. Olin nii-nii õnnelik, et kõik on korras.

24. jaanuari öösel olid mul valud, käisin kummargil wc-s ja ootasin, et kas lähevad valud tugevamaks või annavad järele. Hommikuks ei olnud valu järele andnud ja ma helistasin oma ämmakale, kes soovitas haiglasse tulla. Erakorralises võttis mind vastu mu enda arst, kelle juures ma rasedusega arvel, ta kirjutas mu osakonda sisse ja osakonnas oli valves ka minu enda raviarst, kes oli mul emakakaela õmmelnud ja kes minu raseduse säilitamistega tegeles. Oli 25. jaanuari õhtu, väljas langes suuri lumeräitsakaid, mul näitaks ktg aparaat emakatööd 30 % ja pandi uuesti tilguti ning tehti süste. Vahepeal käis kalli mulle asju toomas (mul oli haiglakott kodus kenasti pakitud) ja vaatasin telekat. Valud üha tugevnesid ja 26. jaanuari hommikul kell 1.30 olid mul pisarad silmas ja kutsusin valve ämmaka, kes vaatas mulle korra otsa ja tuli tagasi koos minu raviarsti ja teise arstiga. Vaatasid mind üle, oli 4 cm avatust ja veed jooksid, pikali ei saanud üldse olla, kogu selg valutas põrgulikult ja iga minuti tagant ajas vetsu. Käis anestesioloog, küsis kas olen nõus seljasüstiga. Erakorralise opiga nõustumise leht oli mul juba paar nädalat tagasi enda raviarstiga igaks juhuks valmis kirjutatud. Sain helistada kallile, et nüüd on opile minek. Mulle pandi kateeter, mis oli päris ebameeldiv ja siis asjad voodile ja opituppa. Seljasüst oli päris valus kuigi teised valud olid ka päris tugevad. Jalad muutusid tuimaks ja siis avati mu kõht. Poja võeti esimesena välja kellaaeg oli 3.26. Ta kisas korralikult, teda näidati mulle korra ja siis viidi kaaluma, mõõtma, pesema ja enne äraviimist sain talle musi teha. Poeg kaalus 2146 g ja pikkus oli 45 cm, Appgar oli 8-8. Minut hiljem võeti välja piiga, kellega tehti kõik samamoodi. Enne äraviimist intensiivi sain tallegi musi teha ja tema kaal oli 1960 g ja pikkust oli 44 cm.

Minu suureks rõõmuks hingasid nad ise ja jäid Pelgu lasteintensiivi. Tähendab, nendega oli kõik ok. Sellel öösel oli Pelgus 5 operatsiooni. Mina ootasin oma valuvaigistit kaua ja vahepeal nutsin, sest käidi emakat katsumas ja see oli pagana valus, kui kõhule nii tugevalt suruti. Ootasin oma viimist palatisse, aga kuna kõik palatid olid täis, siis olin üksi opisaali kõrvalruumis jälgimise all ja vaatasin kuidas järjest viidi lapsi kaaluma ja mõõtma ja nende juures olid issid. Minu kalli oli kodus ja ootas minu kõnet, aga minu telefon oli aknalaua peal teises palati otsas. Hommikul uue vahetusena tuli minu juurde üks praktikant, kellel palusin tuua oma telefoni, et saaks abikaasale helistada ja paluda tal haiglasse tulla. Ja teatasin ka oma emale, et ta sai vanaemaks.

Opitoa kõrvalruumist osakonda viidi mind kell 9 ajal, seal olin intensiivis peale lõunani. Kalli oli käinud vahepeal lapsi vaatamas, pildistamas ja filmimas. Ta otsis mind taga, kuni lõpuks juhatati minu juurde. Olin täiesti läbi, kõik valutas ja olin maganud selle öö jooksul vaid 3 tundi. Opitoas öeldi, et saan varsti oma palatisse ja võin istuli tõusta ja veidi vett rüübata, aga seal osakonna intensiivis ütles ämmakas, et ei saa niipea kuhugile veel ja juua tohin siis, kui tema lubab. Ma olin nii pettunud, et miks inimeste jutt ei klapi ja miks ma ei saa oma kalli abikaasa juurde perepalatisse. Lõpuks siis kella 15 ajal lubati mul juua ja siis püsti tõusta, see küll ei õnnestunud, mul läks pilt kohe taskusse ja silmade ees olid valged ringid. Kalli käis mitu korda mind püsti aitamas, aga tulutult. Sain veel ämmaka käest riielda, et nii äpu olen:( Lõpuks tõi kalli ratastooli ja viis mind sellega oma palatisse. Olin nii nõrk ja söömata, et jäin natukeseks magama. Õhtuks olin natuke maganud ja siis läksime koos lapsi vaatama. Nad olid kuvöösist juba välja võetud ja olid soojavoodites. Intensiivi õde lasi mul neile pai teha ja siis aitas lapsed kordamööda mulle rinnale. Ega nad ei jaksanud eriti imeda aga natuke ikka. Olin küll väsinud, aga ikkagi õnnelik, et lastega siiski oli kõik ok. Hiljem mulle kalli rääkis, et pojal oli olnud hommikul 6 ajal korra hapnikupuudus.

Abikaasa käis iga natukese aja tagant lapsi vaatamas, ka öösel. Mina nii tugev ei olnud, wc-sse viis ta mind ka ratastoolis ja seda 3 päeva. Ma ei suutnud jalgu alla võtta, sest nii valus oli ja pilt oli eest pidevalt ära. Süüa ka korralikult ei antud, ei olnud jõudu. Kalli andis natuke enda toitu mulle, et saaksin natukenegi jõudu. Teisel päeval tuli mul piim, rinnad olid nii suured ja valusad. Mul oli kaasas üks sõbranna odav rinnapump aga see tegi nibud katki ja siis ma nutsin. Hommikul tõi kalli mulle alt poest korraliku rinnapumba ja sain hakata piima välja lüpsma ja päeva ajal intensiivis lapsi tissile harjutamas. Sealsed õed olid ikka super kogenenud ja suureks abiks. Lastearst käis meiega tihti rääkimas, lapsed said mõlemad 4 päeva päikeseravi ja mõlemad said ka ab-ravi. Kaotasid mõlemad paari päevaga kaalust 200 g ja kui mul hakkas järjest rohkem piima tulema, siis hakkasid kosuma, lüpsin iga 3 tunni tagant niipalju, kui tuli. Ka minul endal tõusis kolmandal päeval peale keisrit 40° palavik ja sain ab ravi ja tilguteid.

Lapsed sündisid teisipäeval ja laupäeval toodi nad meile palatisse imetamist õppima:) Püüdsin neid siis järjest toita, mõlemat 30 min ja siis lüpsin välja, et ülejäänu intensiivis sondist anda. Kalli krooksutas ja hoidis teist last, kui ühte toitsin. Lastearst soovitas hoida lapsi niipalju süles, kui võimalik, isegi siis kui nad ei saa rinda, et siis ei teki hüljatuse tunnet. Mul oli intensiivi õdedega kokkuleppe, et kui lapsed ärkavad, siis nad helistavad ja ma lähen laste juurde ja tegelen nendega. Hakkasime vaikselt harjuma, aga siis tuli uus šokk: osakonnajuhataja ütles, et me vajame liiga palju tegelemist, osakond on täis ja meid saadetakse lastehaiglasse. Nutsin selle peale. Olime juba harjunud personaliga ja mingi rutiini saavutanud. Olin lugenud siit ja kuulnud ka mujalt, et lastehaiglas ei ole eriti tore olla. Eks kõik emmed, kes sinna satuvad, teavad, mida see tähendab – suur stress, harjumine, privaatsuse puudumine jne.

Lapsed pandi uuesti nädalaks intensiivi … ma olin nii nördinud. Kõik käis seal ainult kella järgi. Mul läksid sellise koormuse peale jalad turse ja emotsioonidest ma ei räägigi. Paari päevaga hakkasin harjuma. Lapsed olid tublid, stressi tekitas see, et ma pidin sama aja järgi 2 lapsega hakkama saama, kui teised ühe lapsega. Päeva ajal käis imetamisnõustaja meid aitamas, lapsed siis vaheldumisi õppisid rinnast sööma, piiga sai asjale varem pihta, pojal võttis kauem aega. Ei osanud tema imeda ja tegi mulle palju haiget. Öösel ma neid rinnale ei pannud, lihtsal jõudu ei olnud niipalju ja lapsed väsisid kiiresti, ei jaksanud imeda. Nädala pärast sain lastega koos oma palatisse kolmandale korrusele, seal oli juba kõik ok. Rahunesin ise ja sain oma kahe lapsega kenasti hakkama. Õdedest oli palju abi. Lapsed olid õppinud vaikselt rinda võtma ja seda ilma nibukaitsmeta. Selle nädala reedeks sain asjad niikaugele, et lastelt võeti arsti nõusolekul sondid välja ja nad said ise tissist kõhu täis.

14. veebruaril 2010 sain pärast uuringuid oma kahe imega koju. Poja kaalus 2500 g ja oli 47 cm pikk, piiga 2200 g ja 46 cm. Haiglas olime kokku koos Pelgulinnaga 3 nädalat. Rinnapiima jagus mul neljaks kuuks, poja hakkas rinnapiima asendajat saama juurde 2,5-kuuselt ja piiga 3-kuuselt, nad ei saanud enam rinnast kõhtu täis. Püreesid hakkasin proovima 5 kuu ja 1 nädala vanuselt, varem ei olnud nad valmis. Viis esimest kuud olid mureks suur toidu tagasipurse, kodus alguses hingamisraskused seoses toidu tagasiheitega. Pojal olid tihti hüsteeriahood ja gaasivalud.

6 kuu ja 3 nädala vanused: poja on 9200 g ja 68 cm. Kannab 9–12-kuuste lasteriideid, käputab ringi, on omavanustest lastest arengus ees, hambaid ei ole, sööb päevas 2–3 purki püreesid, joob palju mahla, vett, teed ja 2–3 korda rinnapiima asendajat. Selline poiss, kes ei püsi pudelis ka paigas ja varsti hakkab istuma:) Piiga on 8300 g ja 67cm, tema sööb samuti püreesid u 2 purki päeva jooksul, joob palju teed, mahla, vett ja sööb rinnapiima asendajat 2–3 korda päevas, hambaid ei ole. Piiga on natuke aeglasema arenguga, roomata ja käputada veel ei oska aga on enamuse ajast kõhuli, poja käest võtab mänguasjad ära. Nüüd on valu, mure ja kurbus unustatud, on tavaline kiire kaksikute emme argipäev. Arstid on kõikjal meiega rahul ja lapsed on terved.

Täna on mu lapsed 3 a ja 1 kuu vanused. Meid on terveks tunnistatud. Pidevad arstide külastused on läbi, käime ainult vajadusel, pääsesime prillidest ja kõrvad on terved.

Erik on 107 cm pikk ja kaalub 19 kg, jala nr 29 ning Marie on 110 cm pikk, kaalub 21 kg ja jala nr on 28.