Kõik algas laupäeva, 27. oktoobri õhtul kl 21 ajal, kui üks hetk tundsin, et midagi sooja tuli. Mõtlesin, et ju on voolus, aga nii kui külge keerasin, läks asi soojemaks ja märjemaks. Siis jõudis kohale, et veed… Kiiresti wc-sse ja ise jumala hüsteerias, algul palusin mehel end ja lapsed riide panna, aga siis mõtlesin nats ja käskisin kiirabi kutsuda. Panin ise kähku riide ja vett täiega jooksis.
Mees helistas siis kiirabisse, ootasime umbes kümme minutit, neid ei tulnud. Käskisin uuesti helistada, sest kiirabi ikka pole kohal (tavaliselt jõuavad maksimaalselt viie minutiga).
Alles pärast teistkordset helistamist tuli ka kiirabi vilkuriga. Võtsin asjad, jagasin mehele tarkust ja kähku kiirabiautosse. Sõit läks vilkurite ja sireeniga Pärnu haiglasse, kus mind viidi kohe sünnitusosakonda.
Katsuti emakat, sünnitegevuse maha saamiseks pandi tilk külge ja hakati üksteisega vaidlema, et mida minuga peale hakata. Vaieldi umbes 30 minutit või kauem, siis otsustati kutsuda Tallinna kiirabi ja kui see kohale jõudis, olid mul juba valud põrgulikud. Tallinna Ida-Keskhaiglasse sõitsime väga kiiresti, natuke üle ühe tunni läks sellele sõidule.
Tallinnas aga valutasin edasi. Katsuti uuesti avatust, tehti ktg jne. Avatust oli 3cm. Sünnitustoas otsustati, et jälgivad ja lasevad ära sünnitada. 28. oktoobril sain valu vastu naerugaasi, see oli tõeliselt naljakas ja siis pandi mingi hetk juba epituraal, et saaksin magada ja asi kiiremini edasi liiguks. Aga ei liikunud…. Kõik vereanalüüsid näitasid põletikku, pluss lisaks looteveed kogu aeg jooksid ja hommikul juba haisesid jubedalt, nii et oli vaja otsustada, kas istuda ja oodata edasi oma 4 cm avatusega või päästa lapse elu ja teha keiser. Siin polnud valikut, tahtsin valudest vabaneda ja et tibuga kõik korras oleks.
Niisiis, tütreke sündis 29. oktoobril 2012 kl 12.04 keisrilõikega. Kaal oli 1578 g ja pikkus 41 cm, hinne 8/8. Tibu oli imepisike ja hingas ise. Sündis silmad lahti ja tegi kohe häält. Praegu on inkubaatoris ja kosub (lüpsan talle ternespiima, mida ta süüa saab). Lisaks antakse talle rohtu, mis aitab paremini hingata ja tal on hunnik juhtmeid ka küljes. Ise sain kell 17 püsti, aga enne seda juba pingutasin, kuigi jalad olid tundetud. Haav teeb metsikut valu aga elan üle… Tibu sündis täpselt 32. nädalal.
Emma-Kiara sai juhtmetest lahti 30. oktoobril. Ta hingas ise ja toitu sai juhtme abil, mis suus on. Rinnale sai ta lõplikult 16. novembril ja koju saime 21. novembril 2012.