Minu väike ime sai alguse 01.10.2013, kui tegin oma neljandat IVF protseduuri. Lõpuks, peale tervet aastat vaeva, kuhu mahtus nii palju lootust, pettumusi ja pisaraid, see pisike täpike ilmus ultraheli ekraanile, imeline!
Kõik sujus kenasti, kuni 08.12.2013a, olin teel koju, tee oli libe ja lumine, kaotasin auto üle juhitavuse ja sõitsin teelt välja vastu puud. Ärkasin haiglas intensiivravi palatis, esimene mõte/küsimus haiglaõele oli – kuidas mu lapsega on? Õnneks, sain õelt vastuse, et ultrahelis laps liigutas. See oli kergendus ja ka järgmisel päeval ultraheli kinnitas, et lapsega oli kõik korras – ime! Edasi sealt, kuni raseduse lõpuni olin arsti jälgimise all. Printsessi sünnitähtajaks oli 25.06.2014, kuid 03.06.2014 öösel otsustas ta, et tahab hakata saabuma. Pisike printsess sündis 03.06.2014 kell 7.43, kaalus 2585 g ja oli 49 cm pikk. Sünnitus läks suhteliselt kiiresti, aga kuna vajasin ise vereülekannet, siis palatisse saime alles kella 18 paiku. Pisike oli tubli, aga kuna kaal muudkui langes ja ka bilirubiini tase oli kõrge, siis olime nädala haiglas. Väike printsess kaotas kaalu 2585 grammilt 2390g-ni, siis saadeti meid teise osakonda, kus kaal vaikselt tõusma hakkas ning tänu päikesevannidele ka bilirubiini tase normaliseerus. Peale nädalat haiglasolekut lubati meid koju. Juba haiglas olles, oli mul rinnapiima vähe, mistõttu laps sai koguaeg lisatoitu. Paraku ei sobinud mitte ükski poes müüdav piimasegu, tekkisid meeletud koolikud ning arst kirjutas meile allergikute piimasegu. Koolikud muidugi piinasid meid kaua, magamisega olid suured raskused. Öösiti kiikusin lapsega 2-3 tundi kiiktoolis, et ta magama jääks, ka lõunal kärus sõidutades kulus aega vahest 1-2 tundi, kuni lõpuks uinus. Üldse oli ta väga erga unega, iga väiksemat heli kuulis ja kohe ärkas.
Katriini esimene hammas tuli 9-kuuselt, istuma hakkas 10-kuuselt ja esimesed sammud tegi 1,1 aastaselt. Hammaste tulek oli väga väga vaevaline, sest hambad tulid koos tugevate gaasidega.
Praeguseks on minu väike printsess 4-aastane, suurimaks probleemiks on söömine, sööb väga valikuliselt. Tal on ka kohanemisraskused, mistõttu pole saanud lasteaeda. Muidu on väike preili igati tubli, tugeva iseloomuga, tragi ja energiline tüdrukutirts. Emmele ainult rõõmuks ja uhkuseks! Olen ääretult tänulik, et meile on antud võimalus koos kasvada ja elust rõõmu tunda.
Mäletan seda tunnet siiani, kui olin lapsega haiglas, mures ja iga päev lootsin, et pisikene hakkaks kaalus juurde võtma ja me koju pääseksime. Tean, kui väga on vaja sel ajal kannatlikkust ja lootust, kuid kõik raskused on võimalik ületada, uskudes, et imed tõesti sünnivad!