Kirsili pidi sündima 29. november 2014. Kuid väljatuleku plaane hakkas ta ikka väga vara pidama ja üldse oli mu rasedus üks õudus teise otsa. Kui olin 11+4 nädalat rase kukkusin ma Viljandi haiglas nägu ees vastu kivipõrandat, endal küll esimene hammas pooleldi puudu ning nägu õmmeldud, aga mind huvitas kõige rohkem: kas lapsega on kõik okei? Öeldi, et kui kõhuvalu või veritsust ei ole, siis on kõik korras. Õnneks läks hästi.
23ndal rasedusnädalal läksin Paide haiglasse, kuna öösel hakkas paremalt küljelt valutama, avastati põletikus pimesool. Saadeti kohe opile, taaskord kartsin jubedalt lapse pärast. Haiglas olin kokku 6 päeva. 30+3 rasedusnädalal olin Ida-Tallinna Keskhaiglas, sest preili üritas välja tulla ja osad looteveed tulid ära. Laps kaalus sellel ajal umbes 1700 g, pluss/miinus 300 g.
Haiglas olin poolteist nädalat, siis sain koju voodirežiimile. Paar päeva hiljem hakkasid uuesti valud, olin 2 päeva Paide haiglas. Tuli välja, et kõhubeebi üritab välja tulla, aga veel ei suuda. Sain koju jälle. 22oktoober, lapse isa sünnipäeval, tundsin hommikul ärgates, et püksid olid märjad aga voodi oli kuiv. Ütlesin veel, et kuule asi on jama, laps vist tahab sulle kinki teha. Tunne oli kuidagi imelik, aga ikkagi otsustasin minna suurema õega poodidesse, ostsin veel lapsele kombe, sest talle nii meeldis see. Õhtul läksin koju ja siis hakkasid tuhud peale. Iga 3 minuti tagant olid valud. Helistasin õele, et tule nüüd ja vii mind Viljandisse, sest Paidesse ma sünnitama ei lähe, kuigi ise elasin Türil. Viljandist saadeti meid muidugi kohe Tartusse, valud olid ikka iga 3 minuti järelt, kuna mul oli üldse nii riskantne rasedus, siis ei hakatud beebil taksitama midagi, kaaluks mõõdeti 2880g. Aga ei, tema ei tulnud välja, istusin haiglas 22-24 oktoober, 24ndal sain koju, kuna mul avatust ei tulnud ja tuhud jäid järgi. Aga 24ndal, kui sõitsime lapse isa vanaema juurde, et tema 22 sünnipäeva pidada, hakkasid õhtul kell 10 mul valud, kell 11 olin Viljandi haiglas, kell 1 tehti veed lahti ja 1.37 oli 2580g ja 47cm pisipreili mul kõhu peal.
Peale sünnitust avastati tal suulaelõhe. Järgmisel päeval hakkas laps lämbuma, kutsuti lastearst ja öeldi kohe, et laps peab kohe Tartusse minema. Mind taheti jätta Viljandisse aga lõpuks peale mitme tunnist palumist sain vähemalt koju. Kui laps mul ära viidi reanimobiiliga öeldi mulle kolm asja: keegi ei tea, kas ta üldse jõuab elusalt Tartu, kas lapsel on ajukahjustus või terve laps. Tal avastati veel väga väike keel, mis vajub neelu hingamise ette, suulaelõhe ja väike sissepoole lõug – see tähendab Robin-Pierre sündroom.
Järgmisel päeval läksin Tartusse lapse juurde, ta viidi enneaegsete osakonda, oli täiesti tavalises klaasist beebi voodis, ei vajanud hapniku, ei vajanud päevitamist. Nagu oleks õigeaegselt sündinud. Kuid siis hakkasid probleemid pihta, keel vajus pidevalt neelu, laps sai olla ainult kõhuli, pea allpool, et keel vajuks ettepoole. Lapsel oli keel võibolla 1-2 cm ainult ja neelus mina ei näinudki ta keelt kui suhu vaatasin. Südames avastati auk, ajus avastati lõhkenud veresoon, kuid õnneks kõik taandusid selleks ajaks kui me välja saime. Sülle sain ta võtta 10ndal päeval, koju saime 18päeva vanuselt, küll mitte koju, sest meid viidi veel nädalaks Paidesse, et saaksin lapsega harjuda, sest Tartus oli ta jälgimispalatis.
Esimesed päevad kodus oli ikka väga jubedad. Minul oli sünnijärgne depressioon, mees võttis end töölt vabaks ja hoolitses lapse eest. Pudelist ta süüa ei saanud, toitmine on ikka veel sondiga, kuigi nüüd juba 5 kuune kohekohe. Sööb küll ise 100 ml ja püreesid, aga arstide sõnul on seda vähe. Kusjuures ta ei ole nõus sööma spetsiaalsest lutist, tema sööb täiesti tavalisest lutist. Paljud on küsinud, miks lapsel selline nimi, aga ta on ju ise ka eriline laps. Mina tahtsin alati tüdrukut, oktoobribeebit ja et issi oleks sünnitusel kaasas, tundus et Kirsili kuulis emme juttu.
Muideks meil on kõik oktoobrilapsed: mina (emme) 3. oktoober, Issi 22. oktoober ja Kirsili 25. oktoober.
Aprilli alguses saime teada, et võime olla ilma sondita aga peame jälgima teda. Operatsioon tehakse 10-12 kuuselt.
Areng:
Pead hakkas hoidma kõhuli asendis 1 kuuselt.
Pead istukil asendis hakkas hoidma täpselt 3 kuuseks saamise päeval.
Vaikselt liigub kõhuli olles, 5 kuuselt.
Istuma hakkas ise 4 kuu ja 20 päevaselt.
Pudelit hakkas ise hoidma 4 kuu ja 30 päevaselt.
Kilkab ja kiljub ka viimase kuu aega juba.
Sünnikaal 2580 g ja pikkus 47 cm
1 kuu vanuselt kaalus 3000 g, pikkus 49 cm
2 kuu vanuselt kaalus 3600 g, pikkus 51 cm
3 kuu vanuselt kaalus 5400 g, pikkus 54 cm
4 kuu vanuselt kaalus 5700 g, pikkus 58 cm
5 kuu vanuselt kaalus 6000 g, pikkus 64 cm