Enneaegsetel on transplatsentaarselt saadud antikehi oluliselt vähem ja lühema kestusega kui ajaliselt sündinud lastel. Samas ohustavad enneaegseid imikueas immuunsüsteemi ebaküpsuse tõttu enam vaktsiiniga välditavad haigused. Kuigi võrdlevad uuringud ajaliste lastega on näidanud enneaegsetel mõnevõrra madalamat antikehade taset teatud vaktsiinide puhul, on nende immuniseerimiste efektiivsus olnud piisav.
Kõrvalnähtude esinemine tervete enneaegsete vaktsineerimise järel ei erine ajaliste laste omast. Siiski on näidatud kroonilise kopsuhaigusega ja/või apnoehoogudega väga väikeste enneaegsete immuniseerimise järel ABD-hoogude (apnoe- bradükardia- ja desaturatsioonihoogude) sagenemist või taastekkimist.
Kaalu alampiir 1800 g ja GV 34–35 gestatsiooninädalat on peamine vaktsineerimise kriteerium (27). Lapse seisundist lähtuvalt võib BCGga vaktsineerida hiljem alates 2500 g kaalu saavutamisest või lähtudes kalendaarsest vanusest (28). Enne BCGga vaktsineerimist tuleb > 2 kuu vanustel lastel teha tuberkuliintest (Mantoux). Tavapärane vaktsineerimisskeem on 0, 1 ja 6 kuud. HBsAg-negatiivse ema tervet ja hea kaaluiibega enneaegset last võib vaktsineerida 1 kuu vanuses või kui on saavutatud kaal 2000 g. HBsAg-positiivse ema enneaegset vastsündinut vaktsineeritakse sõltumata kehakaalust 12 tunni jooksul pärast sündi ning edasi 0, 1, 2 ja 6 kuu vanuses. Viimasel juhul on soovitatav kontrollanalüüs anti-HBs antikehade ja HBsAg suhtes 1–3 kuud pärast vaktsineerimisseeria lõppu. Üldjuhul tuleb enneaegsena sündinud imikud vaktsineerida kalendaarse vanuse järgi, vähendamata vaktsiinidoosi. Imikute ja väikelaste haiglaravi vajavate alumiste hingamisteede infektsioonide kõige sagedasemaks tekitajaks on RSV. Raske kuluga RSV-infektsiooni haigestumisest on enim ohustatud enneaegsena sündinud, kroonilise kopsuhaigusega, hemodünaamiliselt olulise südamerikkega, immuunpuudulikkusega või neuromuskulaarse haigusega imikud. RSV-vastase vaktsiini puudumise tõttu on kasutusel passiivne immuniseerimine antikehadega preparaadiga Synagis (palivisumab), mis ei väldi nakatumist, kuid takistab viiruse paljunemist alumistes hingamisteedes ja vähendab bronhioliidi ohtu. Palivisumab’i profülaktika näidustuse üle imikul otsustab Eestis III etapi lastehaigla eriarstide meeskond (lastearst/neonatoloog ja/või lastepulmonoloog ja/või lastekardioloog, vajadusel infektsionist). Profülaktika tehakse Palivisumab’i manustatakse intramuskulaarselt kord kuus kogu RSV-hooaja kestel, üldjuhul 5 kuu jooksul. Immuniseerimist rahastab Eesti Haigekassa koodiga 341R. Lapsi on soovitatav vaktsineerida igal aastal gripi vastu alates 1 aasta vanusest ja polüsahhariidse pneumokokivaktsiiniga (PPV) alates 2 aasta vanusest. Võimaluse korral immuniseerida neid lapsi ka konjugeeritud pneumokokivaktsiiniga (PCV) juba esimesel eluaastal. Kroonilise kopsuhaigusega enneaegse lapse pereliikmeid on soovitatav vaktsineerida gripi vastu igal aastal kuni enneaegse 3–4 aasta vanuseks saamiseni. HIV-positiivselt emalt sündinud lapsi mitte BCGga vaktsineerida enne, kui on selgunud, kas laps on HIV-negatiivne või HIV-positiivne. Kui laps osutub HIV-positiivseks, siis on BCG talle vastunäidustatud. HIV-positiivsete emade/isade lastele on näidustatud inaktiveeritud poliovaktsiin (IPV). Kõik inaktiveeritud vaktsiinid võib manustada üldiste reeglite järgi. Vaktsineerimise vastunäidustuseks on keskmise või raske kuluga (või aktiivses faasis) palavikuga või palavikuta mis tahes haigusseisund. Inhaleeritav kortikosteroidravi ei ole vaktsineerimise vastunäidustus.