Esimesed terviseprobleemid

Pärast sündi ei suuda enneaegsed sageli vajalikul määral hingata, sest kopsude küpsust määrava, kopsualveoole avatuna hoidva aine –surfaktandi toodang on väga vähene või puudub, mistõttu kopsualveoolid vajuvad kokku, gaasivahetus on häiritud. Kujuneb hingamispuudulikkus, mille ravi sõltub haiguse raskusest. Kergematel juhtudel piisab CPAP-ravist, mille puhul laps hingab maski abil ning kopsudele rakendatakse rõhku, mis aitab hingamisteid lahti hoida. Raskematel juhtudel võidakse vajada hingamisaparaati, mis hingab lapse eest, kuni tal endal tekib selleks jõudu. Esimestel elutundidel võib välja kujuneda vastsündinu hingamispuudulikkus. 70-80 % enneaegsetest vajab hingamise toetust, et ellu jääda.

Jahtumine on väga ohtlik. Naha ja nahaaluskoe ebaküpsuse tõttu on enneaegsel raske hoida püsivalt normaalset temperatuuri, mistõttu vajab lisasoojendust kas soojenduslambi all, soojendusvoodis või inkubaatoris, et vältida alajahtumist.

Kuna toitainete tagavarasid enneaegsel vastsündinul ei ole, võib veresuhkur langeda (hüpoglükeemia). Hüpoglükeemia häirib aju tööd, raskematel juhtudel võib ta põhjustada ka krampe. Seetõttu alustatakse enneaegse toitmist kohe pärast sündi.

Ebaküpsusega võib kaasneda ka silma võrkkesta kahjustus ehk enneaegsete retinopaatia, mis võib põhjustada pimedaks jäämist.Silmapõhjade kahjustuse korral võib abi olla esimestel elukuudel teostatavast laserravist, krüoteraapiast ehk külmutusravist või ka silmaoperatsioonist.

Sooletegevuse ebaküpsuse tõttu toidetakse sügavalt enneaegset last esimestel päevadel kuni nädalatel parenteraalselt ehk veeni kaudu spetsiaalsete kaloririkaste ainetega. Lapsi, kes ei suuda imeda, toidetakse nina või suu kaudu makku asetatud sondist.

Sondist otse makku toitmine on kõigi enneaegsete laste puhul aga üsna tavaline, kuna laps algul enamasti on liiga nõrk ja ebaküps, et ise rinda imeda. Ja kui nad ka suudavad ise imeda, jätkub neil jõudu vaid väheseks ajaks, mil nad ei jõua kõhtu täis saada. Kui laps on imemiseks liiga nõrk, toidabki ema teda väljalüpstud rinnapiimaga sondi kaudu otse makku. Halvemal juhul ei talu laps isegi sondiga toitmist ning siis ongi vajalik varem mainitud veenisisene toitmine. Sage on pikemaaegne toidu tagasiheide kui ajalistel lastel. Põhjuseks seedetrakti ebaküpsus (söögitoru alumine sulgurlihas on lühem, tema toonus nõrgem jms.) ning paraku ka pikaaegne sondist toitmine.

Kollasus tekib esimesel elunädalal, sest enneaegsete maks on ebaküps ja ei suuda bilirubiini ümber töötada. Ajufunktsiooni ohustav tase võib esineda 3.- 10. elupäeval. Fototeraapia (valgusravi) vajaduse otsustab arst vastava graafiku alusel.

Sügavalt enneaegse vastsündinu aju on sünnimomendil ebaküps, samuti ka ajutalitlus. See võib tingida muuhulgas ebakorrapärase, pikkade pausidega hingamise – apnoe hood. Ebaküpsus viib ka sellele, et hapnikupuudusest, veresoonte vähesusest ja halvast verevarustusest tekivad aju verevalandused. Nii hapnikunälgus kui ka verevalandused võivad tekitada kahjustusi, mis hiljem väljenduvad laste tserebraalparalüüsi (PCI), epilepsia või arengupeetusena.

Kaasasündinud kuulmishäireid on 3% kõigist sündinud lastest. Enneaegsetel, kes on sündinud enne 32.rasedusnädalat, on 5.eluaastal kuulmisprobleeme ligi 5 protsendil.

Enneaegsete rauavaegusaneemiat esineb 60-70 protsendil kõigist enneaegselt sündinud lastest. Põhjuseks raua algne vähesus lapse organismis ebaküpsuse tõttu, lapse tavalisest kiirem kasv, mistõttu vereloome “ei jõua järele” ning punaste vereliblede lagunemine kiiremini kui ajalisel lapsel. Rohkem esineb ka puusaliigese ebaküpsust (puusaliigese düsplaasia), kuna liigeseid ümbritsevad koed on nõrgad. Enneaegsed on enam ohustatud ka rahhiidist, kuna luude mineralisatsiooniks vajalike kaltsiumi ja fosfori ladestumine toimub 80 protsendi ulatuses raseduse III trimestril (alates 26.rasedusnädalast). Samal põhjusel võib neil ette tulla ka probleeme hammastega. Valdavalt enneaegsete laste haigused on ka munandilaskumatus (hakkavad laskuma tavaliselt 7.raseduskuul), songad, probleemid sooltega.

Ja loomulikult ei jõua enneaegsed saada emalt piisavalt kaitsekehi erinevate nakkuste tõrjumiseks, nad on eriti vastuvõtlikud viiruste ja soolenakkuste suhtes. Enneaegsega ei soovitata enne 6 elukuud käia (kui vähegi võimalik) rahvarohketes kohtades ja väikeste laste juures külas. Ja loomulikult peaksid kõik katsikulised kannatust varuma. Ebaküpsus laieneb ka närvisüsteemile, mis väsib kergemini, väljendudes näiteks üleerutuse tekkes. Enneaegsel lapsel on tihti raskusi ühele tegevusele kontsentreerumisel. Närvisüsteemi ebaküpsuse pikemaajalisem mõju võib avalduda ka alles koolieas, põhjustades hüperaktiivsust jmt.

Kümnest enneaegsest lapsest vähemalt üheksa areneb normaalselt. 6.-8. elukuud loetakse vanuseks, mil saab teatud tõenäosusega prognoosida, kas lapsel jääb püsima mõni enneaegsusest põhjustatud kahjustus. Enne 28. rasedusnädalat sündinud lapsed jäävad kaasealistest tavaliselt lühemaks ja hapramaks. Pikkuse ja kaalu juurdekasv normaalse suuruseni toimub enamasti kahe esimese eluaasta jooksul ning pärast seda on lapse füüsiline areng võrreldav ajaliselt sündinuga.