Leidsid end äkitselt vastsündinute intensiivosakonnas? Vaatamas seda klaaskasti, milles lebab sinu äsjasündinud beebi ja sa mõtled, kuidas see küll juhtuda sai? Sa pole üksi. Ka minuga juhtus samamoodi. Ma ei olnud selleks ette valmistunud ja olin šokiseisundis. Siin on mõned mõtted, mis mul peast läbi käisid päevil, mis järgnesid minu enneaegse beebi sünnile.
1. Midagi niisugust mul küll plaanis polnud.
Mu esimene poeg sündis ettenähtud ajal ja ma mäletan täpselt, kuidas ma kõndisin haigla koridorides, möödudes vastsündinute intensiivravi palatist ja mind läbis värin, kui kujutlesin, et minu beebi peaks seal lamama. See kujutluspilt kadus kiiresti – sest, minul ei tule ju kunagi midagi sellist läbi elada. Minu sünnitused kulgevad lihtsalt ja ma toon ilmale terve lapse, aga läks teisiti…
2. Kas see oli minu süü?
Selle küsimuse esitasin endale üsna sageli. Kas mu laps sündis enneaegselt seetõttu, et lõin oma toas tantsu õhtul enne seda, kui mul algas sünnitegevus? Kas ma tarbisin liiga palju gluteeni? Kas ma jätsin mõne vihje tähelepanuta? Loetelu enese vastu suunatud süüdistustest ei taha lõppeda. Vastus on aga EI. See EI OLNUD minu süü ja see EI OLE ka sinu süü. Sa ei teinud midagi valesti. Üks kümnest lapsest maailmas sünnib igal aastal enneaegselt ning enamasti jääb põhjus ebaselgeks, et miks see just sinuga juhtus.
3. Mul on hirm.
See on ootuspärane. See on kohutav kogemus ja mul on siiralt kahju, et sa pead selle läbi elama. Kuid selle olukorraga on võimalik toime tulla.
4. Ma olen vihane.
Ma mõistan, mida Sa tunned. Sa leiad, et kõik teised sünnitajad väljaspool intensiivi naeratavad ja rõõmustavad ja viivad koju terve vastsündinu. See kõikehõlmav viha- ja abitustunne võib jätta kõik muu tahaplaanile, kui tunned end võimetu ja hirmumuna. Ma mäletan, kuidas minus pidevalt vaheldusid kabuhirm ja viha selle üle, mis aset leidis.
5. Kas mu laps jääb ellu?
Mu suurimaks hirmuks oli, et jään oma armsast inglist ilma. Sellest sekundist alates, kui Sulle teatatakse, et beebi sünnib enne õiget aega, tuleb Sul toime tulla emotsioonide kaosega – kõige hirmutavam neist on see, et Sa ei tea, mis edasi saab.
Ma võin öelda niipalju pärast oma kogemust, et vastsündinute intensiivosakonna arstid ja õed on uskumatult tublid ning Sina ja su laps olete heades kätes.
6. Ma põlgan intensiivraviosakonda.
Praegu olen intensiivist väga heal arvamusel, aga alati pole see nii olnud. Intensiiv tundub hirmutav ja keegi ei tee Sulle etteheiteid, et pead seda kogemust ebameeldivaks. Häiresignaalide helid ja ventilaatorite undamine võib Sind jälitada veel kuid tagantjärele.
Sa ei tahtnud, et Su laps satuks sellisesse kohta ning Sa võid vihata seda osakonda, kuna Sa oled teadmatuses, mis Su lapsest saab. Siiski võin Sulle kinnitada, et Sa hakkad hindama vähemalt ühte arsti või õde, kes hoolib Sinu lapsest ja aitab ta tagasi tervise juurde. Ja veel aastaid hiljem on Sul see meeles selgemini kui mistahes muu sündmus.
7. Ma tahan, et aeg liiguks võimalikult kiiresti.
Ma unistasin päevast, kui mu laps on juba kolmeaastane ja intensiivist on jäänud vaid kauge mälestus. Nüüd see ongi nii. Ja saab olema ka Sinul.
8. Ma olen tänulik.
Muidugi on viha-, kurbuse- ja hirmutunne loomulik, kui koged midagi nii traumaatilist. Kuid ma olin ühtlasi imestunud, kui õnneliku ja tänulikuna ma ennast tundsin.
Ma olin tänulik iga päeva üle, mille mu poeg üle elas.
Ma olin tänulik nende hetkede eest, mil ma sain intensiivis poja sülle võtta.
Ma olin tänulik intensiivi-emadele, kellega ma piimapumpamistoas sõbraks sain ja keda ma võin tänini oma sõpradeks nimetada.
Ma olin tänulik uskumatult headele arstidele ja õdedele, kes teadsid, kuidas minu lapse eest hoolitseda ja anda talle jõudu, mida ta niiväga vajas.
Ja eelkõige olin ma tänulik oma pojale, kellest sai minu pisike kangelane.
9. Ma tahan, et keegi kinnitaks mulle, et kõik saab korda.
Kõik SAAB korda. See on üks raskemaid aegu, mis Sul eales tuleb kogeda, kuid traumast paranemine pakub kokkuvõttes jõudu ja rõõmu.
10. Aga ma ise?
Mul on vaja, et minu eest hoolitsetaks. Kas või sellised lihtsad asjad nagu maniküür-pediküür, massaaž, kausike jäätist, kollased ajakirjad, toidu serveerimine – ükskõik mida, mis paneks mind tundma, et ma olen armastatud ja mind toetatakse. Ära kõhkle palumast abi, mida Sa vajad ja mille Sa oled ära teeninud. Sul on hirm ja Sa vajad viit minutit, mil ei pea mõtlema selle peale, et Su laps on intensiivravi osakonnas
11. Vähemalt saan ma magada.
Olgu, see kogemus on kohutav, kuid helgemast küljest vaadelduna – Sa saad magada kogu öö, samal ajal kui Sinu lapse eest haiglas hoolitsetakse. Muidugi eelistaksid, et ta oleks Sinu juures, kuid see, mida tõesti hetkel vajad, on puhkus, et keha ja vaim saaks üle sellest ootamatust sünnituskogemusest.
12. Ma muudkui pumpan ja pumpan rinnapiima.
Ma tean. Rinnapump on hetkel Sinu kõige parem sõber. Võib tunduda, et kogu see aeg, mil lapse juures ei ole, kulub pumpamiseks. Pumpa nii palju, kui vähegi võimalik! Mingil hetkel – ja see toimub enne, kui arugi saad – hakkab laps tohutu isuga sööma ja siis on hea tunne, et Sul on see piim tema jaoks olemas.
13. Minu beebi on mu kangelane.
Ma lugesin kord tsitaati enneaegselt sündinud lapse vanemaks olemisest, ja see võttis minu jaoks kõik ideaalselt kokku.
“On päevi, mil ma pole kindel, kas ma olen ikka selle jaoks loodud. Siis aga meenub mulle, et sina oled justnimelt minu jaoks loodud. Kui sina sellega hakkama saad, siis pole mingit põhjust pead longu lasta.“
14. Ma olen tugevam, kui ma arvasin.
…on ju nii?
15. Ma ei muutu enam mitte kunagi endiseks.
Kas mõistad, emme?
Armastusega,
Ellujääja ja saatusekaaslane vastsündinute intensiivosakonnast.
Tekst on tõlgitud Motherly lehelt.