Oleme kaotanud inimese, kelle nimi ja töö jäävad igaveseks enneaegsete laste maailma ajalukku. Lahkunud on dr Adik Levin – rahvusvahelisel tasandil hinnatud teerajaja, inspiratsiooniallikas ja visionäär, kes suutis murda barjääre ja muuta võimatuna näiva võimalikuks.
Dr Levini aastakümnete tagune, omal ajal tervishoiumaailma raputanud võitlus enneaegsete ja haigete beebide ja nende emade kokkuviimise nimel haiglaravi ajal muutis maailma. Ka sel sügisel, jENS kongressil Serbias, meenutasid maailma juhtivad neonatoloogid, kuidas just dr Levini uuenduslik lähenemine on olnud aluseks nende teekonnal ning muutnud rahvusvahelisi standardeid enneaegsete laste käsitluses. Meenutati, kuidas veel päris nõukogudeajal tuldi üle maailma Eestisse, et tutvuda selle uue imega, mis viis meid tagasi juurte juurde, loomulikuma alguse juurde, sest beebid ja emad kuuluvad kokku. Perekond kuulub keerulisel haiglaperioodil kokku.
Dr Levini lahkumine on meie jaoks suur kaotus. Oleme kaotanud väärika ja mõjusa eestkõneleja, kelle süda tuksus alati ühes rütmis enneaegsete laste ja nende heaolu eest seisjatega. Kuigi Eesti on olnud selles vallas maailmas kunagi teerajaja, muserdas teda viimaste aastate toppama jäämine. Ometi kandis ta alati endas usku ja lootust, et me jõuame vastsündinute ravis ja hoolduses Euroopa standardite täitmiseni.
Meie missioon ja au on seda unistust edasi kanda – tulihingeliselt, visalt ja järjekindlalt. Tema töö ja mõtted elavad meis edasi ning näitavad teed ka tulevikus.
Aitäh, hea teerajaja. Sa jääd alati meiega.
Lisame siia intervjuu, mis on tehtud 09.06.2021.
09.06.2021 dr Adik Levinit intervjueeris Küllike Põlma
1) Mis andis Teile tõuke Kuldse standardi loomiseks?
Kõik oli väga lihtne ja loogiline. 1979 aastal kui töötasin Tallinna II Lastehaiglas tehti mulle ettepanek alustada tööd osakonna juhatajana vastsündinute ja enneaegsete patoloogia osakonnas uues Tallinna Lastehaiglas Mustamäel. Osakond oli haigla B korpuses ja seal oli kaks korrust kokku mõlemal korrusel 26 palatit. Meditsiiniõdede põud oli tol ajal palju suurem kui praegu. Osakonda oli vaja avada ja lapsed pidid saabuma mõne nädala pärast sünnitusmajast osakonda. Mida teha? Otsustasime, et hospitaliseerime lapsed koos emadega. Probleem oli aga selles, et tollases riigis Liidu Tervishoiu Ministri käskkirjaga seda ei tohtinud teha, kuna ema peeti haigele vastsündinule ja enneaegsele lapsele ohtlikuks nakkusallikaks. Tänu tollastele meie Eesti tervishoiu süsteemi kohalikele juhtidele lubati meile seda teha ja nii see alguse sai. Tol ajal emasid ei hospitaliseeritud enneaegsete lastega mitte ainult nõukogude riigis aga ka kiidetud lääne maailmas haiglate osakondades samuti. Kui nõuka süsteemis nagu sai juba mainitud oli ema ohtlik nakkusallikas lapsele siis lääne maailmas nagu on väljendanud kuulus ja autoriteetne kanada lastearst Prof. Shoo Lee nad läksid samuti vales suunas, kuna arvasid, et enneaegseid lapsi haiglas saab ravida ilma emadeta. Nad arvasid, et ema peale sünnitust peab olema kodus puhkama ja tema peamiseks ülesandeks on mitte alles sündinud enneaegse lapse eest hoolitsemine aga olema koos vanemate lastega kodus. Tegelikult nii imelik kui see ka ei ole olime esimesed Euroopas kindlasti kuid see ei ole välistatud, et üks esimesi, kes hospitaliseerisid haiglasse nii enneaegse lapse kui ka ema 24/7 ka maailmas.
2) Mida tähendab Inimlik vastsündinute meditsiin?
Toon sellise näite. 90ndate aastate alguses olin stazeerimas USAs. Ühes kuulsas ja kaasaegses lastehaiglas näitas mulle kolleeg kompuutris ühe sügavalt enneaegse lapse vere analüüse, mida tehti iga päev. Ta selgitas mulle kui huvitav see on! Ma küsisin ta käest, et kas Sa lapse käest küsisid, kas talle meeldib kui nii tihti talt verd võetakse ja kas nii tihti vereproovide tegemine ei kutsu esile laboratoorset aneemiat? Ta vaatas mulle otsa ja imestas, miks ma selle küsimuse esitasin. Jah, meie teeme talle iga 2-3 päeva pärast erütromassi ülekande ja meie ravime tema nõnda nimetatud laboratoorset aneemiat. Inimlik ehk humaanne vastsündinute meditsiin on see kui lapsele tehakse minimaalselt igasuguseid uuringuid ja ainult siis kui seda tõesti on vaja. Peale selle humaanne on alati see kui minimiseeritakse agressiivset teraapiat
3) Kui lihtne oli antud standardit juurutada?
Lihtne ei olnud midagi, kuid oli väga huvitav. See oli sügavalt loominguline protsess. Ma hakkasin sellepärast tegema oma doktori väitekirja ja kirjutama monograafiat. Selle raamatu järgi avati paljudes tolle aja riigi linnade lastehaiglate juurde taolisi osakondi. Nii imelik kui see ka ei ole tollases stagneerunud riigis avati ema-lapse osakondi peaaegu kõikides liiduvabariikides ja selles osas olime ees läänemaailmast. Paradoksaalne lääne maailma sünnitusmajades olid emad ja lapsed koos, kuid enneaegsed lapsed haiglates pidid olema ilma emata. Meil õnnestus organiseerida üleliiduline eksperiment ja tänu sellele meie kogemus levis riigis nagu kulutuli.
4) Kas olete rahul praeguse enneaegsete laste meditsiinisüsteemiga nii Eestis kui maailmas?
Jah, loomulikult. Esiteks mul on hea meel, et see suund, mida meie alustasime liigub edasi positiivses suunas.Tavaliselt on nii, et kui Sa lahkud oma tööpostilt kõik lammutatakse ja püütakse teha uut moodi. See, mida on ära tehtud praegu Lastehaigla 9 osakonnas võisime meie ainult unistada. Praegused perepalatid on super kaasaegsed ja mul on hea meel, et enneaegsed lapsed ja nende vanemad saavad olla haiglas sellistes super tingimustes.