Päev 1. jENS’i kongress, Maastricht 17.09-21.09.2019

Posted in: Uncategorized @et
Tags:

Täna oli suure kongressi sissejuhatus ja endale päevateemat kinnitades valisime hematoloogia, neuroteaduse, hingamise toetamise, gastroenteroloogia kõrvalt just imiku perekeskse arengut toetava hoolduse teema. Tänane päev oli emotsionaalne. On päris kummaline istuda suures saalis ja pisaraisse uppunud silmi ja nina hoolega kuivatada. Korduvalt ja ma polnud ainus. Päeva esimeses pooles elasime kaasa emotsionaalse läheduse ja toetuse ettekannetele. Rootsi on olnud lipulaev ja suur eeskuju haiglaravi vajavate vastsündinute teemades. Perekesksus, lapse, vanemate, pere, personali vajadused on teadvustatud ja nendega tegeletakse. Loomulikult on ka neil arenguruumi, aga nii ilus on vaadata-kuulata ja meie enda pisikesi aga pidevaid samme planeerida. Renée Flacking rääkis Rootsi ja ka suuremate uuringute põhjal vanemlusest siis, kui laps vajab elu alguses haiglaravi ja teises ettekandes vanemate vajadustest ja nende kogemustest emotsionaalse toetusega beebiga haiglas viibimise ajal. Uuriti ka kohapeal viibijate kogemusi, kuidas nende maal on vanemate ligipääs lapsele korraldatud. Pilt polnud kuigi rõõmustav. Aga pere teiste laste ligipääs? Vanavanemate ligipääs? Aga kuidas on vanemate toetamisega? Kas Sa teadsid, et kuigi meie laste vanemate ligipääs lapsele on paranenud, siis keskmiselt saavad meie Eesti titad olla nahk-naha kontaktis (nö kängurus) 0-1,4 tundi, keskmiselt 20 minutit ööpäevas, kui Rootsi titad on kängurus 2,2-19,5 tundi (keskmiselt 6,6 tundi) ööpäevas? Seda, KUI oluline on lapse heaolule, arengule ja samal ajal lapse emale-isale-õdedele-vendadele titaga nahakontakt, me teame ja saame aina rohkem kinnitust. Raskel hetkel on vaja koos olla. Ja toetus/toetajad vanematele haiglas on absoluutne vajadus, kuhu tuleb jõuda. Võimalusi on erinevaid. Oluline on kogu aeg liikuda edasi. Mul oli nii hea tõdeda, kui õiget ja vajalikku asja ma ise ajan ja me ka üheskoos MTÜs ajame.

Hannakaisa Niela-Vilén Soomest on uurinud lapse elu esimest ehk nö kuldset tundi laps-vanem läheduse vaatevinklist. Kui enneaegsete maailmas peetakse kuldseks tunniks pigem seda, et esimese tunni jooksul peavad kõik protseduurid olema tehtud ja juhtmed-voolikud küljes, siis see, mida laps, eriti haige või vaevatud ja nõrgem laps ja nende laste vanemad vajavad, on lähedus, kokkupuude. Soomes läbiviidud uuringu põhjal pooled vanemaid isegi ei näe last enne intensiivravi osakonna külastamist, vähesed saavad last puudutada. Millal Sina oma last esimest korda nägid? Puudutasid? Kängurusse said? Lapsed vajavad täiesti segamatut esimest elutundi ema kõhul ja rinnal, segamatut rinnani jõudmist. Ja kui enneaegne laps vähegi suudab, siis peab talle selle kontakti võimaldama. See on väga vajalik ka emale. Kõige esimesed minutid on üliolulised. Aga praktikas juhtub ka ajaliste tervete lastega sageli see, et peetakse vajalikuks neid eelnevalt puhastada ja nii jõuavad ema vastu lapsed alles 2 minutit sünni järel ja keisrilõike järel 6 minutit hiljem. Oluline on esimest elutundi hoida. Seda jäädvustada, luua emotsionaalseid mälestusi. Eriti kui laps vajab alguses rohkem tuge. On nii oluline luua algusest peale mälestusi, mis aitavad kontaktis olla lapsel ja vanemal.

Livia Nagy Bonnard rääkis meile oma väga liigutava loo enneaegse lapse emana. See lugu on valus. Ja omamoodi ilus on see ka. Saal pühkis silmi. Tema valusad kogemused Ungaris ei erine palju minu omadest samal ajal Eestis. Kui ta lõpetas, siis võtsid ootamatult sõna saalis viibinud neonatoloogid. Neid puudutas see lugu väga. Seal oli imestust ja küsimusi, mida saaks paremini. Seega KUI oluline on kokkuvõttes see, et me oma lugusid räägime?!

Päeva teine pool oli pühendatud sellele, kuidas Kreekas keerulistes tingimustes ehitati üles uus ja parem, last ja vanemat toetav haiglasüsteem. Nende sihikindlus on olnud suur ja soov maailma paremaks muuta veel suurem. Kuulsime ja nägime seda, mida ja kuidas nad teinud on, et eesmärgi poole liikuda. Kuulasime, kuidas valuaistinguid vähendada. Kui kunagi arvati, et vastsündinud ei tunne valu nii tugevalt kui meie, sest nende närvisüsteem pole veel nii küps, siis uuringud kinnitavad nüüd, et 24.-32. rasedusnädalal sündinud lapsed tajuvad valu veel palju tugevamalt kui ajalised titad.

Ja päeva võttis kokku lapsevanemate (patsientide) ühingute tegevuse olulisus suures võitluses parema tuleviku nimel. Ikka see mõte, et koos suudame me rohkem ja teie kõik ja teie toetus on meile väga oluline. Liigume üheskoos selle poole, et osakondades võtaks meid vastu naeratav, soe ja sõbralik personal, et piiksumised ei lõikaks lihasse, et majja sisse-välja ja kängurutada saaks ka öösel. Sest nii oluline on vältida pere lahusolekut lapsest. Panus beebidesse on panus meie kõigi tulevikku.

Kirjutas: Eva (Herrera) Näf

Kongressi transpordikulusid aitas katta SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK).

Change this in Theme Options
Change this in Theme Options