Enneaegsed lapsed

Menüü

Kevin

  • Sünd 31. nädal
  • Kaal 1606g
  • Pikkus 41cm

Oli pühapäeva hommik kui tundsin seljas nii tugevaid valusid, et tahtsin seinast üles ronida. Kuna minu vend oli meie juures sel öösel ööbinud, siis mehe rahustuseks panin plätud jalga ning olin nõus Pelgulinnas kontrollis käima.
Suurem laps jäi minu vennaga koju. Saatsin ülemusele sõnumi, et esmaspäeval veel tööle ei tule kuna olen haiglas, kuid kindlasti teisipäevast kohal. Ei olnud veel dekreet alanud ning tööl uue inimese koolitamine pooleli.
Olin kindel, et tegemist tavalise seljavaluga ning saadetakse sama targalt koju tagasi. Nädalaid oli alles 30.
Pelgulinnas pandi masinad külge ning tuvastati emakategevus. Mees saadeti koju asjade järgi ning mina pidin üheks ööks lihtsat jälgimisele jääma. Mõlemad olime suht segaduses kuid tegime nagu öeldi.

Saime veeta päeva haiglas. Jalutasime õues, mängisime kaarte. Jätkuvalt täiesti veendunud, et saan koju ning tööl poolikud asjad lõpetada. Teisel päeval hakkasid looteveed tilkuma kuid ei olevat hullu. Päevad möödusid õnneks kiiresti kuna mehel lubati hommikust õhtuni minuga olla. Sain neljapäeval kopse ettevalmistava süsti ning reedel olin esimene kes pidi ultrahelisse minema. Lootevett oli vähe, ikka lootsin, et voodireziim ja rahulik elu tagab raseduse lõpuni vastu pidamise.

Ja siis astus sisse arst, kes andis teada, et tunni pärast on erakorraline keiser. Edasi muutus kõik häguseks. Paanika, hirm, nutt.. segaselt suutsin veel saata mehele sõnumi, et tunni pärast olen opilaual.  Tänu jumalale jõudis ta kohale kiiresti ning oli minuga.

Mäletan kuidas õde rahustas, et kõik saab korda ning olen tubli. Mäletan kuidas anestesioloog tutvustas ennast ning palusin, et kohe peale operatsiooni saaksin moskva saiakest. Muidugi ta lubas mulle selle organiseerida.  Mäletan kuidas palusin, et mees saaks juures olla. Tahtsin, et keegi hoiaks mu kätt.  Seda ei lubatud kuid ta lubas mu kätt ise hoida. Seda ta ka tegi! Sellest oli palju abi!

Edasi oli jällegi segane.. kuulasin mida räägiti, proovisin mõelda positiivselt. Viskasin arstidega paar nalja, et veidigi meeleolu üleval hoida. Laps võeti välja ning viidi ära. Mina olin seal laual edasi ning tundus, et nad ei saagi mind kokku tagasi.  Edasi jälle virrvarr. Sõidutati intensiivi.

Uurisime kuidas lapsega on, kus laps on.. info puudus. Lõpuks saime ilunumbrid.. 1606g ja 41cm Meie arvates päris ilus ning võiksime koju isegi minna. Saime perepalati kuid poiss jäi alla beebide intensiivi. Mees käis vaatamas, tegi pilte ja uuris olukorra kohta. Poiss oli tubli, hingas teisel tunnil juba ise.  Meil oli õnne juba alguses toita teda rinnapiimaga. Saatsin milliliitri kaupa alla intensiivi, et beebi saaks kõhu täis.

Kolmandal päeval peale sündi sain ka ise lõpuks jalad alla, et last vaatama minna. Kohutavalt valus, teosammul, küürus, hingeldades.. kuid jõudsin kohale. Väike?! Täpset paras ja õiges mõõdus laps tundus minule. Olin jätkuvalt valmis koju minema kuid edasi pidi olema reis Lastehaiglasse. Pelgulinnas me teda hoida ei saanudki. Tehnikat ja juhtmeid oli nii palju ning kuidagi ei leitud õiget hetke, et kuvöösist välja võtta.  Ei olnud hullu, istusime ja vaatasime läbi klaasi.

Saabus päev kui pidime Lastehaiglasse reisima.  Naiivsena arvasin, et õhtul saan ikka koju.  Sõitsime kiirabiauto järgi haiglasse.  Edasi muutus kõik jälle segaseks.. laps oli kadunud. Meile ei öeldud mis osakonda laps viiakse. Keegi ei teadnud ka haiglast seda alguses. Peale poolt tundi sagimist juhatati vastsündinute osakonda.

Seal oli pime, vaikne, masinad piiksusid. Õde tutvustas palatit ja sel hetkel tuli paanika. Hakkasin hüsteeriliset nutma, sest ma ei olnud valmis veel haiglasse jääma. Ma olin jätkuvalt veendunud, et saan lapsega koju. Raviarst andis loa üheks ööks koju minna, et järgmine päev värskelt alustada. Poisile jätsin korraliku piimavaru. Segased tunded, kuidas ma jätan ta üksi haiglasse? Kuidas suurem laps juba kaks nädalat üksi kodus on?

Hommikul vara olin tagasi haiglas. Beebi ikka oma masinate küljes.  Esimene päev tundus kõige hullem. Keegi ei selgitanud midagi. Istusime vaikselt oma beebi juures ning jälgisime mida õed tegid.  Mehel oli puhkus ning saime koos istuda, toimetada. Üksi oleksin hullunud. Veetsime oma päevad seal palatis. Õhtul kui üksi jäin istusin seal edasi. Und ei olnud ning südant ei olnud, et teda üksi jätta. Jälgisin ise masinaid ja üpris kiiresti hoolitsesin tema eest ise. Siis muutus olukord juba talutavaks. Istusin, istusin, istusin beebi rinnal tunde. Meile mõlemale sobis see, näitajad olid nii alati stabiilsed.

Lõpuks koliti meid kolmandale korrusele. Siis tundus, et kodu on jälle nii kaugel. Rinnast ei saanud ta vajalikku kogust ning sondist pidin juurde andma. Ei teagi mitmendal päeval kuid olin emotsionaalselt läbi. Tahtsin oma koju.. kui dr Paluste ütles, et veel ei saa koju, hakkasin nutma. Jälle see hüsteeria ja paanika. Kui kaua veel.. palatikaaslane veel ütles, et homme saan koju. Muidugi ma ei uskunud seda. Kevin oli alles sondiga. Kogused ebapiisavad. Kaal 1800g kandis.

Saabus järgmine päev, dr Paluste palus asjad pakkida kuna me saame koju. Tundus õel nali.. Sain pika juhise kuidas kodus käituda, olla..  Poisil vahetati sond ning tee koju algas!  Kodus praktiliselt sama reziim mis haiglas. Köögikaaluga kaalusime ning jätkuvalt kirjutasin kõik üles.  Teisel päeval kui kodus olime aevastas poiss sondi välja. No mis siis ikka.. võtsin välja ning edasi läks kõik ainult ilusti. Sõi korralikult ning kaal tõusis.

Ainus mure on olnud lihastoonus ja tissistreigid mida armastas korraldada kui vanemaks sai.

Aastasena 9,08kg ja 74cm

Imeline laps kes tahtis lihtsat veidi varem tulla.. Olin enamus aega naiivselt positiivne, ei googeldanud.

Kõige raskem oli üksi olla selles hämaras palatis, vaikuses ning ainult masinad piiksuvad.