Gloria – 32. rasedusnädal, 1163g

Pisike Gloria sündis siis 17. oktoobril 2013, meie õige tähtaeg oli aga 04.12.2013. Gloria nimi on tõlkes hiilgus. Esmaspäeva hommikul (14.10.2013) helistasin oma arstile (dr.Klaar Tartu ülikooli kliinikumis), kuna kahtlustasin vähest lootevee tulekut. Lootevett hakkas tulema minu arvates pühapäeva hommikul (13.10.2013), tundsin hommikumantli väel istudes veidi märgumist ja arvasin, et asi on kahtlane. Lisaks sellele oli ka alakõhus ja seljas valud. Arst käskis koheselt haiglasse tulla, kuna olin niigi riskirase. 14 oktoober läksingi valvearsti juurde haiglasse ja võtsin igaksjuhuks ka haiglakoti kaasa.

Ma olin ka eelnevalt juba haiglas enneaegsuse ohuga ja kopsude ettevalmistus süst lapsele oli tehtud 26ndal rasedusnädalal. Haiglas tegi valvearst ka lootevee analüüsi, mis oli positiivne, seega immitses vähest vett. Laps oli 32+5 nädalat vana. Pandi haiglasse ja kohe tehti ka vereproov ja ktg.

Ktg ei näidanud sünnitegevust, kuid veres oli ohtlikus staadiumis põletik, mis nõudis kohest reageerimist ja mulle hakati manustama veenisiseselt antibiootikume. Igal järgneval päeval võeti hommikul kohe vereproov, aga põletiku näitaja endiselt ainult tõusis ja seljavalud ka suurenesid, samuti tuli ka lootevett vaikselt.

Neljapäeva hommikul siis  sain arstilt uudise, mis polnud eriti tore.  Enam ei saanud oodata põletiku alanemist, lapsel oli tõsine infektsioonioht ja ainus võimalus oli enneaegne sünnitus, et saaks ravida mind ja mu last. Kuskil kell 10.30 paigaldati balloon sünnituse esile kutsumiseks. Siis hakkas veidi lima tulema ja kell 17 hakkas selg veidi rohkem valutama. KTG ei näidanud ikka sünnitegevust. Balloon eemaldati kell 17.00 ajal, avatust oli 3cm ja seljavalu veidi. Kell 18 viidi sünnitustuppa ja hakkasime ootama valusid. Ei midagi… Siis juba veenisiseselt manustati esile kutsumiseks ravimeid. Veidi nagu midagi hakkas rohkem valutama, aga endiselt avatus 3cm. Kõnnin ja ootan, ootan ja kõnnin. Ktg ikka ei näita midagi. Siis pandi juba tilgad maksimum kiirusega tilkuma. Lõpuks siis veidi tekkis ka alakõhus valusid, toonuseid mitte, avatus endiselt 3cm. Kell oli juba 22.00 Mõtlesin, et kas jõuame üldse veel 17 kuupäeva sisse. No siis tutvustati mulle naerugaasi ja selle kasutamine mulle sobis. Minu eelmised 2 last tulid epiduraaliga ilmale, esimene 19 tundi ja teine 12 tundi.

Lastearst oli juba kutsutud ja valmis, aga minul ikka ei midagi . No KTG lõpux näitas 20 ringis ja seljavalu ainult oli, nagu kahe eelmise lapsegagi – ei toonuseid, ei erilisi valusid, ei midagi… Mõtlesin siis jalutada veel… Tõusin voodist püsti, sest lõpetati ktg ära, et ma saaksin kõndida. Samuti olin epiduraali küsisin ja ämmakas läks selle jaoks anestesioloogi kutsuma, kuna arvasime, et läheb veel pikalt ja peaksin magama. Eelmiste lastega ei ole ma kordagi presse tundnud ja ei teadnud mis need on, sest arstid on alati aidanud. Nüüd aga kui otsustasin kõndida, tundsin kõhus imelikke krampe, samuti tuli ka päris suur valuhoog. Kutsusin kiiresti ämmaka, et midagi imeliku on. Kohe vaadati ja oh imet – lapse pea paistis! Oi, kus nüüd läks jooksmiseks.

Mina kohe pikali, mul juba uus kramp tulemas, arstid ütlesid, et hoia kinni, veel ei tohi pressida. Esimesena jooksis arst sisse, siis lastearst järgi. Arst kohe pea juurde, et nüüd ootame, kuni tuleb uus kramp, siis võtame kopsud õhku täis ja pressime. Kramp tuli, ühe korra pressisin ja laps tõesti nagu LENDAS ämmaka kätele nii, et ta jõudis vaevalt käed alla saada. No töö kiire ja korralik, ei rebendeid ei õmblusi. Kahjuks sain korra vaid lapsele musi teha, kui lastearst ta ära viis. Siis alles õudus algas.

Laps oli üleni paistes ja üleni punane, infektsioonis ja kopsud probleemsed. Nägin pisikest korra veel samas kliiniku inkubaatoris, kui mind palatisse viidi ja veel järgmisel hommikul. Pisi viidi lastehaiglasse, mina jäin sünnitusmajja ravile. Palatis, kus olin oli väga raske olla…Viibida lapsest eemal, infektsioonist veel nõrk, mure pisitütre pärast ja näha teist ema õnneliku terve poja vanemana koos enda  pojaga.

Mõne päeva pärast sain minna lastehaiglasse pisi juurde. See oli väga raske, kuna last ei saa aidata kuidagi, ainult palveta tema elu eest. Ainus, mida saab teha – veidi silitada enda punast last. Siis tuli diagnoos: lapse kopude seisund oli halb ja ta viidi jälle ära. Nüüd siis juba intensiivravisse. Arst selgitas, et parem kops ei tööta nii kuidas vaja ja lapsel puudub ka parem ülemine roie. Saame ainult oodata, kuidas läheb. Jälle tagasilöök ja ahastus. Lapse tervis halb, ise veel haigusest nõrk, kodus ootamas veel 2 last ja kodu on 60km kaugusel. Paari päeva pärast hakkas pisikese võitleja infektsioon alanema ja kops paranema, pisi kaalus 1,663kg ja oli 43cm pikk. Pisi võitleja toodi osakonda tagasi, kuid viibis endiselt inkubaatoris.

Päev päevalt hakkas asi vaikselt paremuse poole muutuma. Lõpuks arst rääkis, et ta polnud veel oma arstipraktikas näinud nii infektsioonis last. Ta arvas, et lapse ellujäämise võimalus on küsimärgi all. Shokeeriv oli seda tagantjärgi kuulda, kuid elasime selle üle. Pisi hakkas kosuma ja saime juhtmeteski lahti. Tartu lastehaiglas olime kokku 3 nädalat ja lõpuks saabuski kaua oodatud päev. Kodu kallis kodu !

Tegime küll kodus suurt tööd ja erinevat ravi, kuid nüüd oleme tugevad ja tublid 4,5kg 53cm preilike. Peame veel käima 6 kuud Tartus, kuid arst on meiega väga rahul ja pääsesime isegi vereülekandest, mida vajavad paljud enneaegsed lapsed madala hemoglobiini pärast. Pisi võitleja Gloria võitles vapralt enda elu eest ! Tänan tänapäeva meditsiini imede eest ja tublisid Tartu Ülikooli Kliinikumi arste nii sünnitusosakonnas, kui ka lastehaiglas nende tänuväärse töö eest. Maailm on täis imesid ja meie saime seda ka reaalselt kogeda. See oli elu ja võitluse ime!

Toetuseks lapsevanematele:

Ärge kunagi andke alla sellistel hetkedel!  Looja tugi ja vanema armastus annab jõudu teie pisikesele imele võitlemiseks ja ellu jäämiseks ! Alla ei tohi anda mitte kunagi!

PS! Käesoleval hetkel on pisi Gloria 5,5 kuune igati tubli laps. Kaalume 7,2 kg ja oleme pikad 0,63 cm. Lastearst on meiega igati rahul. Armastus teeb imesid ja imesid juhtub. Mõtetel on suur jõud!