Enneaegsed lapsed

Menüü

Emili ja Mattias

  • Sünd 23. nädal
  • Kaal 485g (E) ja 475g (M)
  • Pikkus 26cm (E) ja 26cm (M)

Meie kaksikud Emili ja Mattias sündisid 23. rasedusnädalal, kaaludes 475gr ja 485gr. Pikkuseks vaid 26cm. Enneaegse sünnituse märgid algasid mõni päev varem, kui pöördusin verejooksuga Viljandi haigla sünnitusosakonda. Seal sain laste kopse ettevalmistava süsti, kuid mind saadeti edasi kindluse mõttes Tartu haiglasse. Seal olin 3 päeva, mille jooksul saadi näidud normi ja sünnitegevus pidama. Kahjuks koju saades, esimese päeva õhtul algasid uuesti emaka kokkutõmbed ning uuesti Viljandi haiglasse minnes oli sünnitegevus nii tugev, et lapsed võeti vastu Viljandis. Siinkohal olen väga tänulik Viljandi haiglas töötavale dr Kaja Saarepuule, kes võttis kohesel ühendust Tartu lastekliinikuga ning nendega nõu pidades nägid nad meie seisus siiski lootust. Tartust saadeti kiiremas korras Viljandi poole teele reanimobiil koos kõige vajalikuga, et meie sel hetkel veel sündimata kaksikud saaksid kiiret abi. Seega meie kaksikud sündisid tänu superarstidele ja õdedele meie oma väikeses Viljandi haiglas.

Sünnitus oli raske – loodeti, et lapsed suudavad sündida loomulikul teel, kuid kahjuks tuli lõpuks teha siiski erakorraline keisrilõige. Peale seda nägin oma lapsi alles kolm päeva hiljem. Laste isa käis küll järgmisel päeval Tartus lapsi vaatamas ning tuli mulle pilte näitama, kuid piltidelt vaadatuna ei osanud ma siiski ette kujutada kui pisikesed nad tegelikult on. Esimest korda Emilit ja Mattiast Tartu lastekliiniku intensiivravi palatis näha oli suur shokk. Kõik need andurid, kanüülid, hingamisaparaadid.

Alguses meile väga lootust ei antud, elasime ühe tunni kaupa, sest iga minut oli nende jaoks elutähtis. Me ei andnud kordagi alla, kuigi hirm oli väga suur ja tihtipeale oli lootusetuse tunne. Õnneks leidsin Facebooki vahendusel väga armsa ja ühtehoidva grupi Enneaegsed imed. Liitusin grupiga ja kogusin ka julgust, et oma lugu sinna kirja panna, kuid kui see oli tehtud, oli tagasiside super positiivne ja jõudu andev. Rääkisin teiste emadega, kellel on sarnane kogemus ning on lootust, et kõik saab korda. Peale seda möödus meie 4 esimest kuud haiglas viibides. Olid pidevad apnoed ehk hingamiskatkestused, mitmed sepsised, mille tõttu vajasid nad korduvalt vereülekandeid, hüperbilirubineemia ehk vastsündinu kollasus. Samuti oli mõlemal kaksikul silmahaigus, mille käigus silmapõhja veresooned muutusid, tüdrukul tõsisemalt, ehk temale tehti mõlemasse silma raviv süst. Poisil paranesid silmad õnneks ise.

Veel ühistest haigusetest esines neil rauavaegus, luutiheduse vähenemine, mille tagajärjel on luud väga haprad. Tüdrukul  tekkis suhteliselt alguses ajuvatsakesesisene verevalum, mille kohta meile algselt öeldi, et on kõige raskem aste, ehk neljas. Meile lootust ei antud, öeldi, et kui jääb elama, siis tõenäoliselt raske puudega, voodihaige laps, kes täisväärtuslikku elu elada ei saaks. Meile mainiti isegi aparaatide välja lülitamist ning lapsel minna laskmist. See oli hetk, kus meie maailm kukkus kokku, sest otsus lasta ise enda lapsel surra ei mahtunud pähe. Seda ei ole mitte ükski ema ega isa väärt. Paar päeva pidime elama selle teadmise ja mõtetega, et meie laps võib surra või jääda elu lõpuni voodihaigeks. Õnneks see seis muutus – järgmisel hetkel haiglas öeldi, et verevalum on siiski II astme oma ning on taaskord lootust. Sel hetkel hakkas meile jälle päike paistma, lootus kasvas ja tänasime universumi kõrgemat poolt, kes meile võimaluse andis.  Hetkel on Emili täiesti normaalse arenguga väike tüdruk, kellel pole täheldatud mitte mingeid arengulisi häireid. See oli meie kõige pingelisem aeg seoses Emiliga.

Mattiasega seoses suurim hirm oli, kui tal tekkis peensoolde auk, mis oli väga kriitiline ning eluohtlik seisund. Toimus lahtine kõhuoperatsioon, kui ta oli kõigest paari nädalane ja kaalus umbkaudu pool kilogrammi. Selle käigus toodi peensoole katkine osa välja kõhu eesseinale. Sellises seisus oli Mattias üle kuu aja, selleks ajaks oli ta kasvanud ja saanud tugevamaks, sealjuures ka sooled. Siis tehti järgmine operatsioon, et sooled korda saada. Kõik õnnestus ja läks hästi ning taaskord saime me olla tänulikud. Sellest operatsioonist on Mattiasel kõhul küll suur arm, kuid laps on terve ja saab elada täisväärtuslikku elu. Intensiivravi osakonnas olid lapsed üle kahe kuu, seejärel saime neonatoloogia osakonda, kus jälgitakse keerulise sünniloo ja haigustega lapsi. Mattias oli sel ajal lisahapnikuvaba, ehk sai hingamisega täiesti ise hakkama, Emili vajas veel lisahapnikku, tal oli tekkinud ka hapnikusõltuvus, millest vabanes nädal enne haiglast koju saamist, mis oli suve alguses ehk algsel sünnitustähtajal.

Nüüdseks on Emili ja Mattias rõõmsad ja terved pea 3-aastased lapsed, kellel ei ole ühtegi püsivat haigust ega arenguhäiret. Kaaluvad mõlemad üle 10kg ja üle 80cm pikad. Käivad lasteaias ja on väga tublid.