Enneaegsed lapsed

Menüü

Miia-Mirelle

  • Sünd 24. nädal
  • Kaal 668g
  • Pikkus 31cm

Meie lugu algas 3. augusti õhtul 2011. Tundsin vajadust minna wc-sse ja nägin, et mul oli tekkinud veritsus. Lasin ennast arsti juurde viia. Ma ei võtnud kaasa ühtegi asja peale oma paberite, kuna teadsin, et saan kindlasti koju tagasi. Aga kahjuks see nii ei olnud. Mulle tehti Viljandi haiglas kohe kopsude ettevalmistamise süst ja mind saadeti Tartusse. Minu jaoks oli see šokk, sest ma ei suutnud uskuda, et üks väike laps võib nii vara sündida. Terve Tartusse sõitmise tee olid mul tuhud, mis läksid aina tugevamaks. Tartusse jõudes anti mulle rohtu, mis võttis valud tagasi. Kahjuks verejooks ei jäänud järgi ning selle põhjust kah ei leitud.

Minu sünnitegevust hoiti tagasi kuni 7. augustini. Siis läksid valud aina tugevamaks ja rohud enam ei aidanud, nii et mind viidi ära sünnitustuppa. Minu sünnitegevus koos valudega kestis 1 tund ja 5 minutit. See oli palju piinarikkam, kui oli olnud esimese lapse sünd, kuna kahjuks pidin pressima last koos veekotiga, sest laps ei tohtinud viga saada.

Kui laps oli sündinud viidi ta ruttu minema, kuna ta oli nii pisikene. Siis tuli arst ja ütles, et laps kaalub 668 g ja on 31 cm pikk. Nädalaid oli alles 24+6. Meie Apgar-hinne oli 5/8/8. Ta oli isegi natukene häält teinud. Siis viidi mind teda vaatama. Eriti palju ma sealt ei näinud. Ainult pisikesi kinniseid silmi. Sest ta oli ära mässitud ja voolikud ja juhtmed kõik ümber. Ta viidi reanimatsiooni, kuhu ma pidin ise helistama ja uurima, kuidas mu lapsel läheb. Helistasin järgmisel päeval. Selleks kulus mul kaua aega, kuna ma ei julgenud. Kartsin saada kurba uudist. Seekord läks kõik õnneks ja sain hea uudise, et lapsega on kõik korras.

Talle oli tehtud vereülekanne 7. augustil ehk siis esimesel päeval. Teine vereülekanne tehti 8. augustil. Minu jaoks oli see kõik väga keeruline, ma ei saanud veel õieti aru mis toimub. Eriti kurb oli siis, kui kuulsid koridoris laste nuttu. Ootasin väga, et saaks koju oma poja juurde. Mõtlesin küll enda sees, et kuidas ma seda tunnistan, aga sel hetkel ei olnud mul veel tekkinud mingit ematunnet, kuna laps sündis nii vara. Päeval, mil ma koju sain, käisin ka Miiat esimest korda vaatamas. Minu jaoks oli see kõige hullem pilt, mida ma näinud olen. Ma ei suutnud uskuda, et ta nii pisikene võib olla… Ei suutnud seal kaua olla… Kuidagi imelik oli…

Käisin iga 2 päeva tagant Tartus talle rinnapiima viimas. Pärast esimese kuu möödumist tehti mulle rinnapiima proov, et teada saada, kas kõik on ikka korras. Kahjuks ei olnud, piimas oli bakter sees. Seda ei tohtinud enam lapsele anda. Süüdistasin kogu aeg ennast, et äkki sellest ongi laps olnud nii haige ja vajanud nii palju antibiootikumiravi. Seda kahjuks ei osanud arstid mulle öelda.

Kokku tehti Miiale 4 vereülekannet. Oli päevi, kus oli seis selline, et ei antud väga lootust, aga siis läks jälle kõik paremaks. Kuni 11.09.11, mil öeldi mulle, kui läksin teda vaatama, et talle tehakse arteriaalse juha sulgemiseks operatsioon. „Kuidas te saate nii pisikesele veel operatsiooni teha?“ tekkis mul küsimus. Õnneks see läks hästi. Kahe päeva pärast (13.09.11) sai Miia minna üle neonatoloogia osakonda, kus tema raviarstiks sai dr. Kuld. Meie kõige suuremaks mureks oli aga see, et kahjuks ei käinud Miia sooled nii läbi nagu oleks vaja olnud. Ta ei kakanud ise, pidime teda aitama. Vahepeal ei saanud talle anda korralikku toitu tänu sellele, et ta ise ei kakanud.

Siis, kui Miia läks neonatoloogia osakonda, kaalus ta 1012 g. CPAP-ravil oli Miia 35 +4 nädalani. Mina ise sain minna lapse juurde alles oktoobris. Päris raske oli harjuda selle eluga, mis seal on. Mida kõike pead sa meelde jätma: mis rohtu sa pead andma, mida kuhu kirjutama… Kirjutasin endale isegi üles, mis kell ma pean andma ja mis rohtu. See oli väga raske. Aga õnneks olid mul toredad kaaslased, kes mind sel hetkel aitasid.

Tänu hormoonravile sain Miia hapnikust võõrutatud 38. nädalaks. Aitasin ka ise väga palju sellele kaasa. Keerasin vahepeal maskist tulevat hapniku väiksemaks, et ta saaks harjuda ilma lisahapnikuta hingamist. Seda, et teda võiks harjutada, ütles mulle ka üks õde. Lutipudelist hakkas ta ka väga kiiresti ja korralikult sööma. Aga oli ka väga tugevaid gaasivalusid. Silmadega oli algul kõik korras ja kõrvakuulmine samuti.

Meie Miia sai lõpuks koju maagilisel kuupäeval 11.11.11. See oli algul väga harjumatu, sest kartsin, kas ma ikka saan selle kõigega hakkama kodus, kus ei ole arste mind abistamas. Miia kaal oli koju jõudes 2628 g ja ta oli 45,5 cm pikk, tema peaümbermõõt oli 33 cm. Läksime üle Tallinnasse, kus pidime minema silmade kontrolli. Kahjuks seekord uudis meid nii ei rõõmustanud, sest seis oli halvenenud ja oli vaja operatsiooni. See oli minu jaoks jälle üks langus, oli tunne nagu ma oleks jõudnud algusesse tagasi. Sondist toitmine ja kõik see mähkmete kaalumine ja kraadimine – see oli väga jube. Palju kordi oli selline tunne, et lihtsalt tahaks joosta ära kuhugi, kus keegi mind enam ei leia ja saan sellest kõigest väga kaugele ära. Kahjuks ei anna nende asjade eest kuhugi põgeneda. Ja pärast seda operatsiooni hakkas meil kõik paremaks minema.

Juba detsembris, 4-kuusena (korrigeeritud vanus 1 kuu) hakkas Miia ise kakama. Vahest pidin küll aitama, aga ta sai ise hakkama. See oli minu jaoks jälle üks kergendus. Seda kergendust oli kuni umbes maikuuni. Siis jäi Miia haigeks ja kui läksin arsti juurde siis öeldi, et tal on hingamisteede haigus ja sellega peab kindlasti minema haiglasse. Mul tuli nutt kurku, kuna mõtlesin, et ega ometi jälle? Kas tõesti hakkabki see kõik nii olema? Kui olin paar päeva haiglas sees olnud, tehes talle väga palju auru, sain kogemata teada, et mu lapsel on rotaviirus, mida arst oli unustanud mulle öelda. Õnneks põdesime ka selle kergemal juhul läbi.

Miia-Mirelle 4–5 kuuselt
Ja nii me hakkasime kasvama, kogusime kenasti kaalu juurde ja arstid olid meiega alati väga rahul. Mõtlen siin, mida ma veel kirjutaks tähtsat, aga kahjuks on osad lüngad täitsa tühjad. Ja kõik ei tulegi enam meelde. Usun, et see on alateadvus, mis tahaks seda kustutada, et olla rõõmsam.

Meie Miia tõstis esimest korda korralikult oma pead 1. novembril (3-kuuselt, korrigeeritud 0). Esimene naeratus tuli korralikult detsembris, kui ta oli 4-kuune (korrigeeritud 1kuu). Külili hakkas ta keerama 9-kuuselt (korrigeeritud 6 kuud). Ise istuma hakkas 1-aastaselt (korrigeeritud 9 kuud). Roomama hakkas ta 1-aasta ja 3-nädalaselt. Käputama hakkas ta 11-kuuselt.

Miia on nüüd 1-aasta ja 7-kuune. Tõusmine tuleb tal välja ka peaaegu ilma toeta. Kõnnib siis, kui emme hoiab käest kinni. Ta on väga tubli. Arstid on rahul tema arenguga. Sööb ta meil nüüd kõike, ainult anna aga kätte. Pigem tuleb toitu eest ära võtta. Mängib oma vennaga ilusti, vahest ka kaklevad, aga see käib asja juurde. Füsioterapeut arvas, et 2 nädalat veel ja Miia hakkab kõndima, kuna ta tundub nii aktiivne. Hetkel on kaal 8 kg ja 700 g ning pikkus on 77 cm. Nüüd hakkab kõik see ununema, mis kunagi oli, sest ta on terve ja tore laps. Küll on ta väga hella südamega. Keelata teda ei tohi, siis hakkab kohe nutma. Minu jaoks on selline suur kogemus kahjuks löönud suure risti ette soovile veel lapsi saada. Kuna on hirm, et tekib jälle platsenta põletik ja juhtub sama, mis juhtus peaaegu 2 aastat tagasi. See oleks minu jaoks liiga raske ja keeruline.

Aga kõik lapsevanemad, kes on veel sellises olukorras: see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Kindlasti on ka kurbi hetki aga tuleb igal juhul mõelda positiivselt ja mõelda häid mõtteid ning toetuda oma kallitele inimestele.

Miia-Mirelle, 1 aasta ja 7 kuud
Sünnikaal 668 g ja 31 cm

1 kuu vanuselt kaalus 1000 g
2 kuu vanuselt kaalus 1746 g
3 kuu vanuselt kaalus 2494 g, pikkus 47 cm
4 kuu vanuselt kaalus 3910 g, pikkus 50 cm
5 kuu vanuselt kaalus 4110 g, pikkus 54 cm
6 kuu vanuselt kaalus 4880 g, pikkus 56 cm
7 kuu vanuselt kaalus 5220 g, pikkus 59 cm
8 kuu vanuselt kaalus 5880 g, pikkus 60 cm
9 kuu vanuselt kaalus 6385 g, pikkus 64 cm
12 kuu vanuselt kaalus 7740 g, pikkus 70 cm
1,5-aastaselt kaalus 9000 g, pikkus 76 cm

 

Saavutused

3-kuuselt: peaaegu tõstis pead
4-kuuselt (korrigeeritud 1. kuu): esimene naeratus
6-kuuselt (korrigeeritud 3. kuu): asjade haaramine
9-kuuselt (korrigeeritud 6. kuu): külili keeramine
1-aastaselt (korrigeeritud 9. kuu): esimesed 2 hammast
1 aasta ja 8 kuuselt (korrigeeritud 1 a ja 5 k): kõndimine ja tassist joomine