Enneaegsed lapsed

Menüü

Marten

  • Sünd 25. nädal
  • Kaal 800g
  • Pikkus 29cm

2011. aasta suvel otsustasime mehega, et soovime last saada. Ühe kuu pärast (augustis) sain rasedustestile 2 triipu ja oh seda rõõmu! Esimesed 3 kuud oli mul väga paha olla, küll iiveldas, pidevalt olin väsinud ja oksendasin väga tihti. Süüa eriti ei saanudki midagi. Peale 3. kuud läks enesetunne suurepäraseks. Kõik analüüsid ja uuringud olid viimseni korras, olin ämmaemanda sõnul “ideaalne” rase naine.

Aasta lõpus läks tööl väga pingeliseks, tööd oli palju. Olgugi, et kontoritöö, oli ka jooksmist päris palju. Iga päevaga kasvas stress ja väsimus oli ka suur, sest väga tihti jäin ma pärast tööpäeva lõppu veel tööle.

2. veebruaril 2012 hommikul hakkasin tundma aina rohkem valulisi toonuseid, kuna olin lugenud mingi aeg, et teatud piires on toonused normaalsed. Seda siis arvasin ka mina, et see on normaalne. Mõtlesin, et: „Ah, see kindlasti stressist, järgmisel nädalal on ämmaemand ja siis räägin talle täpsemalt.“ Läksime mehega peale tööd poodidesse, et vaadata pisikesele voodipesu. Õhtu poole (enne kojuminekut) kurtsin mehele, et midagi on halvasti, enesetunne oli kehvem, toonused olid aina tihedamad ja valulikumad. Otsustasime, et võtame takso ja lähme koju (arvasin endiselt, et olen kindlasti üleväsinud ja vajan ühte kosutavat und). Kodus pugesin otse voodisse ja nutsin, kuna valud olid juba liiga valusad. Mees helistas erakorralisse ja seal öeldi, et see on normaalne, et võtke No-Spa’d. Okei, mees hakkas riidesse panema, et kähku apteeki minna. Mõtlesin, et käin enne siis vetsus ära ja oi! – avastasin, et mul on verejooks. Läksin väga paanikasse ja nutsin. Ütlesin mehele, et me peame erakorralisse minema, midagi on väga valesti. Helistasime mu emale, kes meid autoga haiglasse viis.

Haiglas vaadati mind läbi. Valvearst helistas ja kutsus kellegi vaatama. Mina loomulikult läksin siis veel rohkem paanikasse ja pisarad ainult voolasid. Valvearst ütles, et pean jääma haiglasse sisse ja mulle toodi voodi, et ma rohkem ei kõnniks. Nii ma siis olingi voodis pikali ja pisarates ning mees oli teadmatuses. Talle öeldi ainult, et ma jään haiglasse ja nemad (mees ja mu ema) peavad minema. Mees läks samuti paanikasse ja saatsime SMSse üksteisele. Ta ütles, et kõik saab korda, et homme olen juba kodus tagasi.

Viidi mind siis üles, pandi tilgutite alla, tehti kopsusüste ja veel palju muud, mida enam kahjuks ei mäleta. Lõpuks pandi mind sünnieelsesse palatisse ja öeldi, et ma prooviksin puhata. Samuti anti mulle telefoninumber juhuks, kui midagi on.

Nutsin seal voodis, sest ma tundsin ennast nii üksikuna ja teadsin, et miski on halvasti. Paitasin kõhtu ja ütlesin kõhubeebile, et pea palun veel vastu…ära tule veel..liiga vara on.. Poole tunni pärast aga läksid valud veelgi tugevamaks ja siis ma helistasin… Tuli 2 arsti, kes vaatasid mu üle ja ütlesid, et nad peavad mu sünnitustuppa ikka viima. Oi, kuidas ma nutsin jälle… Küsisin, kas mu mees võib mu kõrvale tulla, et ma vajan teda. Nemad vastasid, et jah, kutsuge. Sünnitustuppa viidi mind umbes kella 23 ajal ja valutasin seal kuni hommikuni välja, mees hoidis terve see aeg mu käest kinni ja kordas pidevalt, et kõik saab korda, ära muretse.

Hommikul tuli arst ja vaatas mu üle. Ütles, et ei ole midagi teha, läheb sünnitamiseks. Avatus oli umbes 5 cm. Arst otsustas UH teha ja vaadata, kuidas lapsel on. Laps tundis ennast suurepäraselt, möllas ilusti. Alguses öeldi, et laps on peaseisus ja proovin ise sünnitada. Sünnitamisega prooviti võimalikult kaua viivitada, sest oluline oli, et kopsusüst saaks vähemalt 12 tundi mõjuda. Kui kell sai 1, vaadati, et minu verejooks ei peatu endiselt ja samuti hakkas ka veres põletikunäit tõusma, peab sünnitama. Sünnitusosakonna juhataja tuli minu juurde ja ütles, et tema soovitaks erakorralist keisrit, kuna on suurem tõenäosus, et laps jääb ellu. Samuti rääkis ta, et on ühe sügavalt enneaegse lapse ilmale aidanud ja nüüdseks 5-6 aastane tubli laps. See lohutas mind väga..et kas tõesti ma ei ole ainukene, kas tõesti on veel emasid, kes sünnitavad lapse enneaegselt..Ma ei olnud ju varem kuulnud väljendit “enneaegne laps”. Mis mind ees ootab? Kas mu laps on terve? Oi kui palju küsimusi mul oli..aga vastata ei osanud keegi.

Kell 13.55 sündiski minu pisikene imelaps Marten. Kaaluks oli 800 g ja pikkust umbes 29 cm. Hiljem lugesin haigusloost, et poiss hakkas hingama alles 5.–6. eluminutil. Last ma kahjuks ei näinudki, aga kuulsin väikest piuksu. Ta viidi Pelgulinna Sünnitusmajast otse Tallinna Lastehaiglasse. Mehele öeldi peale lapse sündi, et nad ei tea, kas laps üldse üle elab selle öö. Mees mulle loomulikult seda ei öelnud, vaid rääkis sellest järgmisel päeval, kui öö möödas oli. Mees sai järgmisel päeval poja juurde ja mind lasti ülejärgmisel päeval (sünnitusmajja pidin pärast tagasi minema, koju veel ei lastud). Elasime siis päev korraga.

Mees helistas esimestel päevadel lastehaiglasse väga tihti, sest mina ainult nutsin ja kartsin. Poisi seisund oli pidevalt stabiilne (aga raske). Teisel elunädalal tehti arteriaalse juha operatsioon. Esimesel elukuul tehti kubemesonga operatsioon. Väga tihedad olid ka apnoed, iga natukese aja tagant. Õed käisid pidevalt teda kergelt näpistamas, et hingaks uuesti.

marten1

Esimesed 3 nädalat oli poiss hingamisaparaadi all, kolmenädalaselt pandi talle CPAP ning sain siis Marteni ka esimest korda känguruasendisse. CPAP ja hingamisaparaat käisid vaheldumisi kahe kuu jooksul apnoede tõttu või kui organism muutus liiga nõrgaks ja kutt ei jaksanud hingamisega vaeva näha. Oli ka neid kordi, kui Marten läks minu peal siniseks, sest tekkis sügav apnoe (öeldi, et ema juures on nii hea olla). 3 kuud olime CPAP-iga reanimatsioonis: küll olid probleemid kaaluga, siis sai sepsise, lisaks seen (sünnist saadik näitas vereanalüüs väikest põletikunäitajat, kuni saadi lõpuks teada, mis viga). Reanimatsioonis saime ka kroonilise kopsuhaiguse ravimeid (inhalaatorid ja muud rohud, aga diagnoosi kui sellist õnneks ei olnud). Samuti tehti reanimatsioonis silmasüst, sest tekkis retinopaatia III staadium. Meile öeldi, et kindlasti tuleb ka laserravi, sest silmasüst on ajutine, aga nüüdseks on selgunud, et poiss ei vaja mingit laserravi, piisas süstist. Kuid üks silm on meil niiöelda “laisk” (enneaegsuse tõttu) ja saime 1a.7k prillid silmanägemise korrigeerimiseks.

Piima viisin iga päev haiglasse, pumpasin ka kohapeal. Pumpasin lapse sünnist saadik iga 2–3 tunni tagant (ka öösel), kuna minu jaoks oli oluline, et poiss saaks ka rinnapiima ja ma saaksin imetada.

3. mail 2012 viidi poiss intensiivosakonda ja siis sain ka mina lõpuks ometi Marteni juurde haiglasse. 3 kuud lapsest eemal olla oli tohutult raske..ei möödunud mitte ükski öö ilma nututa..ma tahtsin olla ju oma lapse juures pidevalt.. Teisel päeval intensiivosakonnas prooviti poisilt CPAP ära võtta ja pandi hapnikumask lihtsalt kõrvale, paari päeva jooksul võeti täielikult ära, kuna Marten enam ei soovinud lisahapniku. Oi kui õnnelik ma olin! Lõpuks saime lisahapnikust lahti..lõpuks! Poiss oli iga jumala päev (ka reanimatsioonis) mul känguruasendis ja kodus ka meeldis talle niimoodi olla.

Intensiivis avastati, et maksanäitajad ei ole just kõige paremad. Tuli välja, et rohtude tagajärjel oli saanud maks natukene liiga. Anti uus rohi (kuu aega) ja saime maksa korda. Samuti oli vahepeal neerudel mingi näit natukene kehva ja saime ka selle korda.

Nädala pärast prooviti poiss rinnale panna ja ta hakkas kohe esimesest korrast ilusti sööma. Lõpuks hakkas meil kaal tõusma. Ju siis tahtis rohkem süüa, kui arstid määrasid. 4–5 päeva pärast võeti ka sond ära ja saime toitmisega nii-öelda vabale graafikule. Koju saime 4. juunil 2012. Marten kaalus siis 2,4 kg ning oli 47 cm pikk. Kokku veetsime haiglas 4 kuud.
Kodus hakkas kaal tõusma veelgi rohkem ja kõik läks aina paremuse poole. Areng paranes tunduvalt, arstid ainult kiitsid ja kiitsid. Nohus oli poiss ainult ühe korra (2 päeva, pärast vaktsiini). Rinnapiima sai ta kokku umbes 9–10 kuud, kuna loobus kahjuks ise. Esimesed hambad tulid meil paar nädalat enne aastaseks saamist, 1 a ja 2 k vanuselt oli suus 7 hammast. Kõik hambad on tulnud täiesti märkamatult. 1 a ja 7 k vanuselt on Martenil 13 hammast.

3 kuud reanimatsioonis olemine oli kõige raskem aeg mu elus. Näha poissi kuvöösis ja aheldatud mitmete juhtmetega, tekitas minus abitu tunde. Tahtsin olla poisi kõrval nii ööd ja päevad, mitte ainult külastusaegadel. Nutsin iga jumala päev, kodus, peale haiglat jne… Sõpradest eemaldusin, perega rääkida ei tahtnud, olin omaette. Õnneks oli mul mees, kes oli mulle väga toeks. Ma olen ülitänulik talle.

Oleme kõik raskused seljatanud ja kodus on mul rõõmsameelne kangelane (hüüame mehega teda ka Chuck Norriseks ).

Marten on 1 aastane (03.02.13), esimene hammas tuli nädal enne sünnipäeva. Veebruari lõpuks oli hambaid juba 6, täiesti valutult tulid. Tasakaal on endiselt nõrgavõitu ja iseseisev istumine tuli alles 1a.1k, treenime selga aktiivselt.

Marten 1 a

Marten on 2 aastane (03.02.14), 2013 septembris hakkas poiss kõndima, kuna meil on sünnist saadik selg natukene nõrgem, siis tasakaal on veel natukene kehva. Kukub palju aga see teda ei häiri, tõuseb püsti ja jätkab oma teed. Aru saab ta absoluutselt kõigest aga ei räägi, eelistab oma keelt rääkida, mõnedel asjadel on oma väljendid ka tekkinud. Hästi uudishimulik, meeldib emmet-issit aidata (näiteks koristamisel, söögi tegemisel). Armastab väga raamatuid lehitseda ja kui talle keegi neid ette loeb. Hästi seltsiv ja rõõmsameelne.

Marten on 3 aastane (03.02.2015), äärmiselt seltskondlik ja jutukas noormees. Ainult laulaks ja jutustaks, meeldivad tohutult traktorid, tööriistad ja laulmine. Käib lasteaias, esimene lasteaia aasta on nagu on: paar nädalat lasteaias, siis haige jne. Lasteaed on algusest peale väga meeldinud. Vaikselt praktiseerib ka jooksmist, tänu lasteaiale on tasakaal ka veidi paremaks läinud. Uudishimulik ja vahva kutt.

Marten 3 a

Sünnikaal 800 g ja pikkus 29 cm

1 kuu vanuselt kaalus 940 g, pikkus 37 cm
2 kuu vanuselt kaalus 1260 g, pikkus 40,5 cm
3 kuu vanuselt kaalus 1941 g, pikkus 43 cm
4 kuu vanuselt kaalus 2760 g, pikkus 45 cm
5 kuu vanuselt kaalus 3560 g, pikkus 51 cm
6 kuu vanuselt kaalus 4500 g, pikkus 54 cm
7 kuu vanuselt kaalus 5950 g, pikkus 61 cm
8 kuu vanuselt kaalus 6530 g, pikkus 64 cm
9 kuu vanuselt kaalus 7240 g, pikkus 65 cm
10 kuu vanuselt kaalus 7500 g, pikkus 68 cm
11 kuu vanuselt kaalus 7740 g, pikkus 68 cm
12 kuu vanuselt kaalus 8350 g, pikkus 72 cm
1 aasta ja 2 kuu vanuselt kaalus 9200 g, pikkus 75 cm
1 aasta ja 6 vanuselt kaalus 10 kg, pikkus 80 cm

2 aastaselt kaalub Marten 11 kg ja pikkust on 83,5 cm

3 aastaselt kaalub Marten 12 kg ja pikkust on 92 cm

Saavutused

3-kuuselt: hoiab pead
7-kuuselt (korrigeeritud 4 kuud): keerab
10,5-kuuselt (korrigeeritud 7,5 kuud): käputab
11-kuuselt (korrigeeritud. 8 kuud): esimene hammas, esimene sõna, seisab tugede najal, kõnnib tugede najal
13-kuuselt (korrigeeritud 10 kuud): istub
1,6-aastaselt (korrigeeritud 1,3 aastat): teeb esimesed sammud
1,7 aastaselt (korrigeeritud 1,4 aastat): sööme täiesti ise ja joome ise tassist.

 

Martenist on lugu ka puutepunkti ajakirjas, loe siit.