Enneaegsed lapsed

Menüü

Markus

  • Sünd 31. nädal
  • Kaal 1950g
  • Pikkus 42cm

Markus sündis 17. veebruaril 2006 erakorralise keisrilõikega platsenta enneaegse irdumise tõttu. Platsenta irdumisest andis märku öösel kella 4 paiku tekkinud rohke verejooks. Viljandi haiglas tehti koheselt üldnarkoosis keisrilõige, laps intubeeriti ning Tartust kutsuti järele reanimobiil. Ilmselt hindasid kohalikud arstid lapse seisundit pisut paremaks, kui see tegelikult oli. Apgari hinne oli 7 ja 8 ning arsti sõnul olid väga head väljavaated, aga juba teel Tartusse vajas Markus kahel korral elustamist.

Reanimatsiooniosakonnas
Esimestel elupäevadel oligi siis ema ühes haiglas ja laps teises. Esimest korda saime kokku viiendal päeval. Senini saime infot telefoni teel. Lisaks käis isa igaks juhuks ka Tartus reanimatsioonis pilte tegemas – nagu soovitasid arstid. Esimestel elupäevadel oli olukord muidugi raske, öeldi, et päev korraga… Tartus selgus, et Markusel oli kaasasündinud kopsupõletik. Tekkis raske hingamishäirete sündroom (IRDS IV), vajas kahel korral surfaktantravi, vereülekandeid.

Põletikunäitajad olid väga-väga kõrged: üliraske üldseisund ja sepsis. Hiljem käisid üliõpilased meid vaatamas kui septilise šoki üleelanud enneaegset. Käiku läksid laia spektriga antibiootikumid, kuid põletikunäitajad püsisid endiselt kõrgel. Kuni 5. päeval õnnestus kindlaks teha tekitaja, suhteliselt vähelevinud Staphylococcus capitis. Oli see nüüd haiglabakter või emalt saadud – seda ei tea ma siiani. Enneaegsetele kohaselt vajas ka Markus päevitamist liiga kõrge bilirubiini taseme tõttu. Kunstlikult ventilatsioonilt CPAPile sai Markus esimest korda 8. elupäeval. Ma polnud kunagi näinud kedagi niimoodi hingavat – väike rindkere liikus nagu lõõtsmoonik, kaasnes vilin ja ragin, parempoolsed ribid olid sissepoole vajunud – ilmselt kokkulangenud kopsu tõttu. Esines apnoehoogusid. Toitmine oli algul veeni-, siis juba nasogastraalsondiga. Algul 1–2 ml korraga, mida siis piskuhaaval suurendati. Esimestel elupäevadel ei tahtnud ka seedimine tööle hakata, juba ähvardati võimaliku operatsiooniga. Sellest siiski pääsesime – ühel päeval oli „rõõmustav sõnum“ ikkagi mähkmes.

Vastsündinute osakonnas
Kolmenädalaselt saime koos Tartu Lastekliiniku neonatoloogia osakonda. Markus intensiivpalatisse ja mina emade palatisse. Haiglaaeg kujunes oodatust pikemaks. CPAP-ilt võõrutamine algas, kui Markus oli peaaegu kuu vanune. Talt võeti iga päev vereproov süsihappegaasi ja vere hapnikusisalduse mõõtmiseks. Päev päeva haaval: paar tundi mask, paar tundi CPAP, jälle mask ja CPAP. Mõned tõsised „atakid“, apnoed jätkuvalt. Umbes 1,5 kuu vanuselt tekkis oksendamine. Sellega kaasnes pidev hirm ja pidevad aspireerimised, ninaverejooksud.

markus2  markus1

Kahekesi palatisse
Aprilli alguseks oli Markus niikaugel, et suutis hingata hapnikumaskiga. Ja saimegi 2,5 kuu vanuselt palatisse nr. 5 – andurid küljes, masinad kaasas. Toitmine käis ikka sondiga, ja oksendamine süvenes. Diagnoositi raske krooniline kopsuhaigus (bronhopulmonaalne düsplaasia, BPD). Jätkuvalt lüpsin rinnapiima, lootes lapse organismile sellest kasu saavat. Tekkis enneaegsete aneemia, raviks vereülekanne. Ühel ööl oli ka tõsine bronhospasm, mille tagajärjel laps üsna sinakaks tõmbus, seepeale hapnik jällegi öö otsa maksimumi peal. Õnneks järgmisel päeval sai jälle hapnikku vähendada.

Üritasin pidevalt pudelist toita, ei õnnestunud. Arvatavasti oksendamisest tekkinud toidukartus. Ultrahelis tehti algul kindlaks refluks (GÖR), hiljem juba GÖRH, lisaks püloruse spasm ja söögitoru paksenemine. Kuna toitsin sondist, siis mingil määral kaalu ikka lisandus. Ja nagu hädasid veel vähe oleks, lisandus parempoolne kubemesong.

Kolmandal elukuul selgus, et Benedicti test on nõrgalt positiivne – lõpetasime päevapealt rinnapiimaga ja alustasime laktoosivaba toiduga. Kuigi oksendamine ei näinud esialgu vähenevat, siis vähemalt kadus juba järgmisel päeval siiani kestnud kõhulahtisus ja rohekas kaka. Toitmine oli endiselt probleemne. Tasapisi võõrutasime lahtise akna all hapnikumaskist. Juuni esimestel nädalatel püsis saturatsioon ilma maskita üle 90. Seega kokku 3,5 kuud hapniksõltuvust.

Kodus
Koju õnnestus end kaubelda jaanipäevaks. Selleks ajaks oli Markus 4 kuud ja 1 nädal vana. Haiglast lahkudes püsis ikka raske BPD. Esialgu jätkusid Pulmicorti ja Ventolini inhalatsioonid kuni 6 korda päevas. Veel on haigusloosse märgitud spastiline dipleegia, lihastoonuse tõus, GÖRH. Ravimitest olid peal Maltofer (ferritiin väga madal), foolhape, Baclofen, Ranitidin. Sond oli toitmiseks endiselt sees ja ma olin õppinud vajadusel ise sondi panema. Aga kui Markus ühel päeval jõudis kolm korda sondi välja sakutada – siis nii jäigi.

Kannatas küll kaaluiive, aga tasapisi hakkas oksendamine vähenema. Nii, et enne pooleaastaseks saamist algas ainult suukaudne toitmine. Kahel esimesel eluaastal ikkagi kaks korda päevas Pulmicorti inhalatsioonid, vajadusel Ventolin. Lisaks BPD-le diagnoositi bronhiaalastma ja hakkasime iga päev Singulairi võtma. Esimesel eluaastal kimbutasid pidevad haigused: küll obs. bronhiit, küll kopsupõletik, küll lihtsalt mõni viirus. Ise olime küll kodused ja liikusime vähe ringi, aga kodus oli koolilaps. Teisel eluaastal saime haigustega juba koduse raviga hakkama.

Kubemesong ei kao ise kuhugi, niisiis tuli 1 aasta ja 11 kuu vanuses minna opile. Paremalt kubemest avastati väga suur ja väga õhukeste seintega songakott, lisaks üllatusena laskumata munand. Vasakul oli vesimunand. Operatsioon kulges igati rahulikult ja hästi. Siiani pole sulgunud südames olev auguke ja ilmselt enam ei sulgugi.

Areng
Hapniksõltuvusest vabanedes hakkas areng märgatavalt kiirenema. Kuni sinnamaani nagu polekski mingit arengut olnud. Tasapisi tekkis haaramine, koogamine, naer, jalgade suhu panek. Seljalt kõhule keeras esmakordselt ilma abita 8 kuu vanuselt. Liikumiseks kasutas pikka aega veidrat viisi, ajades end sillaasendisse nii, et üksnes pea ja varbad maad puudutavad, siis lükkas jalgadega. Kohati oli mul seda vaadates hirm, et murrab kaela. Umbes 9-kuuselt hakkas roomama ja pea kohe ka toe najal kõndima. Roomas äärmiselt kiiresti ja vilkalt.

Kümnekuuselt ilmusid esimesed hambad ja neid tuli kohe riburada. Istumistasakaal tuli alles aastaseks saades. Kõndima hakkas enam-vähem siis, kui korrigeeritud vanuseks sai aasta. Õigem oleks öelda, et hakkas kohe jooksma. Sealtmaalt algasid ka vallutusretked diivanitel ja toolidel. Kaheaastaselt oli füüsiliselt arengult väga hästi arenenud. Paistis, et kõne areng hilineb ilmselt, kuid kümmekond sõna oli ikkagi aktiivselt kasutusel.

Iseloomult on Markus küll üsna püsimatu ja rahmeldis, kuid äärmiselt rõõmsameelne ja „inimesesõbralik“. Viha tekib kergesti ja kaob kergesti. Loodame, et mitte märk hüperaktiivsusest. Tujud kalduvad ühest äärmusest teise, kuid rõõmsat poolt on palju-palju rohkem.

markus3  markus4

Kaaluiive on olnud kehv. Lohutuseks teistele mittesööjate vanematele:
1 kuu vanuselt kaalus 2,42 kg
2 kuu vanuselt kaalus 3,51 kg
3 kuu vanuselt kaalus 4,02 kg
4 kuu vanuselt kaalus 4,59 kg
5 kuu vanuselt kaalus 4,98 kg
6 kuu vanuselt kaalus 5,18 kg
7 kuu vanuselt kaalus 5,5 kg
8 kuu vanuselt kaalus 5,58 kg
9 kuu vanuselt kaalus 6 kg
10 kuu vanuselt kaalus 6,25 kg
11 kuu vanuselt kaalus 6,52 kg
1 aasta vanuselt kaalus 6,8 kg
1,5 aasta vanuselt kaalus 7,8 kg
2 aasta vanuselt kaalus 9,1 kg ja pikkus 80 cm