Enneaegsed lapsed

Menüü

Markus

  • Sünd 33. nädal
  • Kaal 2192g
  • Pikkus 44cm

Kui ma 2012. aasta alguses teada sain, et ootan lõpuks ometi pere esiklast, ei osanud oodatagi, et kohtun temaga vähem kui 9 kuu pärast. Lugesin päevi ning ootasin kannatamatult esmakohtumist. Rasedus kulges ilma probleemideta. Ei olnud iiveldust ega midagi. Kõik analüüsid olid korras, arstid olid raseduse kuluga rahul – laps arenes kenasti ja tundis end hästi.

Augusti keskpaigas hakkasid tilkuma veed, alguses tuli vett nii vähe, et ei osanud isegi midagi karta. Alles 3. päeval mõtlesin, et lähen igaks juhuks erakorralisse kontrolli, olles täiesti kindel, et paanitsen rohkem kui asi väärt. Kahjuks või õnneks nii see siiski polnud ja juba 3 tunni pärast olin teel Tallinna Ida-Tallinna Keskhaiglasse (ITK). Põhjus, miks hakkasid veed tulema, oli see, et mul on GBS kandlus ning sellega kaasnes põletik. Ise kahtlustan, et oma osa mängis ka viimase nädala stress ja füüsiline koormus.

Esimesed tunded, mis mind valdasid, olid äärmiselt segased. Ma ei suutnud mõelda eesseisva sünnituse ega lapse peale. Ainus, millest ma mõtlesin, olid tühised igapäevased probleemid: järgmisel nädalal peab tulema köögimööbel, kuidas ma küll selle vastu võtan … mul jäi käimata siin ja seal, tegemata need, need asjad … mul ei ole lapsele riideid … jne. Alles mitmed tunnid hiljem hakkasin mõtlema eesseisvast sünnitusest. Proovisin ette kujutada, milliseks kujuneb sünnitus, kas mu laps on terve, milline ta üldse on?

Kuna ma ei teadnud enneaegsetest lastest mitte midagi, ei osanud ma ka kunagi karta, et just minul võib sündida enneaegne laps. Samuti ei osanud ma karta, millised probleemid võivad ühe enneaegse lapsega kaasneda. Juba enne ITK poole sõitu sain lapse kopsusid ettevalmistava süsti ning peale antibiootikumi (AB) ravi. Järgmised 3 päeva olin jälgimise all, võeti analüüse, tehti ultraheliuuringuid, veetsin nii mõnegi tunni KTG all. Ultrahelis selgus, et lootevett on lapsel piisavalt ja ta tunneb end endiselt hästi, kaalu mõõdeti 1800 grammi. Minuga käisid rääkimas mitmed arstid, kes selgitasid võimalikke riske. Ma kuulasin nad rahulikult ära, kuid miski minu sees ütles, et meiega seda kõike ei juhtu, et meie laps tuleb ilus ja terve. Mind hoiatati, et võime jääda veel haiglasse kuni 2 kuuks, et laps elab algul kuvöösis ja ilmselt vajab söömiseks sondi. Natuke see kõik mind hirmutas, kuid siiski läksin eesseisvale vastu positiivselt meelestatuna.

Sünnitus osutus oodatust palju kergemaks. Laps tuli ilmale loomulikul teel. Kuna hommikul polnud KTG päris korras, siis pidin terve sünnituseelse ja sünnituse aja olema KTG all. Kui pisike sündis, pandi ta mu rinnale ning issil lasti lahti lõigata nabanöör. Mu laps oli imeilus, tumeroosa, nuttis nii vaiksel ja armsal häälel ja oli nii soe ja pehme. Ta võeti rinnalt ära, mõõdeti ja kaaluti ning viidi edasi intensiivravi osakonda. Ainus mis ma suutsin sel hetkel ämmaemandalt küsida oli, et: „Kas on ikka poeg?“ Loomulikult oli ta poeg, nagu ka varasemalt ultraheli oli näidanud. Poja kaalus 2192 grammi, oli 44 cm pikk, peaümbermõõt oli 32 cm ja rinnaümbermõõt 28 cm. Apgari hindeks saime 9/9. Kui läksime esimest korda poega vaatama selgitati ka tema tervislikku seisundit. Nagu ma arvasin, läks meil kõik hästi, isegi arstid olid kergelt hämmelduses, kuna poiss tuli siia ilmale täiesti terve, rõõmsa ja roosana. Arstid ütlesid, et sellist Apgari hinnet pannakse enneaegsetele väga harva. Ka oli ta kõvasti priskem kui esialgne ultraheli prognoos. Meie beebipoja sai nimeks Markus.

Kokku veetis Markus intensiivis 3 päeva, mil ta oli soojas vesivoodis ning sai AB ravi, ei vajanud ta mingit kuvöösi ega sondi. See oligi ilmselt kõige raskem aeg, kuna kujutasin lapse saamist omale hoopis teisiti ette. Kujutasin ette, kuidas ma saan esimesel ööl poja kõrval uinuda, et saan veeta selle imelise aja koos oma mehega. Selle asemel veetsin aega suures palatis koos kolme saatusekaaslasega, tundes end täiesti üksikuna, katsusin muudkui oma kõhtu ja imestasin, miks see seest tühi on. Ja kui teistele palatikaaslastele hakati ükshaaval lapsi kõrvale tooma, puhkesin nutma ja küsisin endalt, miks minu laps siin ei ole. Hakkasin iseennast süüdistama oma lapsele kannatuste põhjustamises. Alguses oli väga raske pealt vaadata lapsele tehtavaid protseduure nagu näiteks vere võtmine peaveenist, käeveenist, silmapõhjade kontroll, MRT jne, aga ajaga harjusin sellega.

Emotsioone ja tundeid oli meeletult, aga õhtu lõpuks jäi näole ainult naeratus, sest minu laps oli ilus ja terve. Markuse teisel elupäeval hakkasime harjutama teda rinnale. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Kui lapse enda juurde sain, seati meile kaks eesmärki – sooja hoidmine ja positiivne kaaluiive. Hakkasime Markust vaikselt harjutama toatemperatuuriga, haiglast lahkudes kandis Markus veel paksemaid riideid, villaseid sokke ja kindaid ning mütsi. Sellises riietuses olime veel päris pikalt, mis sest, et õues paistis päike ja oli soe.

Markuse areng on olnud hämmastav. Kolmandaks kuuks oli ta oma kaalu ja pikkusega õigeaegsetel järgi. 6-kuuseks saades jõudis ka oma arengus järgi. Käime iga kuu füsioteraapias, kus õpetatakse uusi harjutusi arendamaks lapse kehalist võimekust. Samuti võtsime alguses individuaalset ujumist, mis oli eriline hüppelaud, seal kadus ka viimane lihastoonus ning Markus hakkas aktiivsemalt liigutama käsi ja jalgu, mis inspireeris teda veelgi. Kodus tegime pidevalt trenni. Muidugi oli ka väga raskeid aegu. Kui alguses sain hõisata, et meil puuduvad gaasivalud, siis 3. elukuul hakkasid meid vaevama gaasid ja see oli kohutav aeg. Mitte miski ei aidanud, tuli lihtsalt ära kannatada. Hooti näitas Markus, et ta on võimeline magama terve öö ärkamata, järgmisel päeval ja ööl ärkas iga tunni aja tagant. See tekitas kohutavat stressi ja pinget, sellega võitlemiseks pöördusin nõustaja poole.

Söömises on Markus tõeline meister, ta armastab sööki. Püreede andmist alustasime 4. elukuust kuna selleks ajaks oli meil kaal kahekordistunud. Ühegi toiduaine suhtes allergiat ei täheldanud ja kõik uued maitsed võttis avatud suuga vastu. 5. kuul vaevlesime bronhiidi küüsis, mis hirmutas mind vast kõige enam. Kuna sünnitusmajas räägiti, et igasuguste kopsuhaigustega peame väga ettevaatlikud olema, siis kartsin jubedalt tõsist haigust. Bronhiidist saime jagu 4 nädalaga ning pärast seda käisid veel köhahood mitu nädalat. Kuna olime pikalt haiged, siis võtsime sel kuul ka kaalus väga vähe juurde, kõigest 100 g. Jälle tundsin end kehvasti, et olen last näljas hoidnud, kuid pärast seda hakkas kaal jälle korralikult tõusma.

Kokkuvõtteks võin öelda, et iga lugu on isesugune, kuid mis tahes raskused ootavad ees, tuleb igat küngast ületada roosad prillid peas, ei tohi mõelda mis kõik võib juhtuda, vaid lihtsalt vooluga kaasa minna, tunda rõõmu sellest imetillukesest inimolendist su käte vahel ning elada üks päev korraga.

Sünnikaal 2192 g ja pikkus 44 cm
1 kuu vanuselt kaalus 3120 g, pikkus 50 cm
2 kuu vanuselt kaalus 4940 g, pikkus 56 cm
3 kuu vanuselt kaalus 5920 g, pikkus 60 cm
4 kuu vanuselt kaalus 6660 g, pikkus 64 cm
5 kuu vanuselt kaalus 7190 g
6 kuu vanuselt kaalus 7290 g, pikkus 67,5 cm