Enneaegsed lapsed

Menüü

Lilit

  • Sünd 30. nädal
  • Kaal 1402g

Minu teine tütar pidi sündima aprilli keskel. Esimene plika oli kõhus lausa kaks nädalat kauem aega veetnud, seega ei muretsenud ma veel midagi, oli veebruari algus ja dekreeti pidin minema alles märtsi algusest. 5. veebruaril oli meil töökaaslastega ühes restoranis istumine, hakkasime magustoite tellima aga miskit isuäratavat silma ei hakanud, mõtlesin siis, et piirdun paari juustukuubikuga mehe taldrikult. Eks ilmselt enamik rasedaid on kuulnud listeeriabakterist, mille tõttu võiks end eemal hoida hallitusjuustudest ja toorest kalast, olin selle kohta ka oma arstilt nõu küsinud ja tema naeris selle peale, et ega hulluks ka ei tasu minna – listeeriat võib saada vaid pastöriseerimata juustust, mida Eestis müüa ei tohi ning see bakter on nii haruldane, et parem mitte oma pead vaevata, aastaid pole seda ühelgi rasedal esinenud. Usaldasin seda juttu.

Järgmisel päeval tööl olles tundsin, et olen vist külmetanud või mingi viiruse endale korjanud, sest enesetunne oli kehv ja kõht ka veidi lahti. Õhtuks olid tekkinud tugevad külmavärinad, mida mul tavaliselt ka kõrge palavikuga ei ole. Toppisin siis hunniku riideid selga ja lõdisesin voodis, und ei tulnud. Kesköö paiku hakkas kõht valutama – esimene mõte oli, et no tore, kõhugripp. Samas olid need kõhuvalud kuidagi tuttavad – vahepeal lõi valu sisse, siis läks jälle üle. Ei saa ju ometi olla, et tuhud? Üle kahe kuu ju tähtajani?! Olin kuulnud ka libavaludest – ilmselt need siis ongi, peaksid varsti järele jääma. Aga ei jäänud, valud kordusid nii iga kolme minuti tagant. Öösel kolme paiku läksin WC-sse ja paberile tuli veidi verd. Ehmatasin ning sain aru, et asi on tõsine, ajasin mehe üles ja ütlesin, et oleks vaja EMO-sse minna. Mõtlesin siis, et ilmselt antakse seal mingi tablett või tehakse süst ja lastakse koju tagasi. Rumal.

EMO-sse jõudes olid valud juba nii tugevad, et raske oli end autost välja vinnata. Haiglas võeti proovid ja pandi mulle tilguti, mees läks koju tagasi, sest suurem laps jäi üksinda koju magama. Proovide vastused andsid teada, et ka lootevesi oli vaikselt tilkuma hakanud. Ega ma ise ikka veel olukorra tõsidusest aru ei saanud – küsisin, et kaua on võimalik sünnitust edasi lükata – vastati, et maksimaalselt nädal, kindlasti mitte aprillikuuni. Ahh?! Mida?! Tähtajani oli ju veel kümme nädalat. Hommikuks olid sünnitusvalud tilguti toimel peaaegu lakanud kui saabusid minu vereanalüüsi vastused – põletikunäitaja, mis tervel inimesel on 5, oli minul 200. Tilguti võeti ära, öeldi, et selliste näitajatega ei tohi rohtu peal hoida, valud algasid taas.

Mind viidi ultrahelisse, kus leiti, et laps kaalub umbes 1400g ning temaga on hetkel kõik korras, kuid ta on tuharseisus. 1400 grammi – see pole ju eriti hull, mõtlesin, väiksemadki jäävad kenasti elama. Minu ettekujutustes sünniks lihtsalt väiksem laps, kellega peagi koju saaks…Kokku pidi tulema arstide konsiilium, kes otsustab, mida edasi minuga teha. Lõuna ajal toodi mu palatinaabrile toit aga mulle mitte. Kohe oli selge, miks – ilmselt opilauale minek. Nii oligi. Kõik oli siiani olnud täiesti uskumatu – alles tegin laua taga tööd ja nüüd järsku saan lapse, keset külma ja lumist talve, kuigi ootasin kevadetüdrukut…

Kohe tuli kohale lastehaigla brigaad, kes pidi lapse üle vaatama – ja ära viima, mida ma veel ei teadnud. Operatsioon läks kiiresti – „sünnituse“ kestuseks märgiti hiljem kaks ja pool minutit, mulle tehti seljasüst ning enda närvide rahustuseks laulsin kogu opi aja, et tähelepanu arstide jutult kõrvale juhtida. Mingil hetkel lendas sahmakas verd minu näo ees olevale kattele ja mu kõrval seisnud ämmaemand soovis mulle õnne tütrekese sünni puhul…Kuulsin ka väga vaikset vääksatust, mis tundus kohe nii oma, et teadsin – see on minu laps. Lastehaigla arst asus kohe tütrekest üle vaatama ja ta pandi kiiresti kuvöösi – arstid üritasid teda ka mulle näidata, kuid kahjuks oli opilaud liiga madal ja kuvöös kõrge, nii et nägin vaid ta kollast mütsitutti.

Edasine mul enam nii täpselt meeles ei ole, sest päevad haiglas olid kõik pea ühesugused – mäletan vaid, et mees käis titat vaatamas ja näitas mulle videot ning pilte – mind ehmatas last ümbritsevate torude rohkus, kuid tundsin kohe, et laps on oma, kuigi tema nägu ma ei näinud – päevitamismaski tõttu. Kokku veetsin sünnitusmajas lausa kuus päeva, sest kodus oli suurem laps mingi viiruse hankinud ning ma ei oleks saanud temaga kokku puutudes enam tita juurde minna, alguses oli tita ka intensiivis ning seal sai niikuinii vaid vaatamas käia. Helistasin iga päev haiglasse ja sain enda jaoks šokeerivaid uudiseid –  et lapsel on samuti väga kõrge põletikunäitaja, et talle tehti vereülekanne jne. Ega ma ju siis ei teadnud, et näiteks vereülekanne on enneaegsete jaoks suht tavaline protseduur ja muudmoodi nende hemoglobiini paika ei saagi.

Lõpuks saime kodus asjad korraldatud nii, et suurem laps läks ära maale ja ma oleksin saanud lapse sünnijärgsesse osakonda üleviimise ajaks tema juurde minna. Läksin koju ja käisin igapäevaselt intensiivis piima viimas. Esimene kohtumine on pisaraid jooksma panev, sest laps oli niiii pisike – ta käed olid verevalumeid täis ja kõikjal rippusid juhtmed. Õnneks oli sel hetkel tema juures tohutult südamlik ja meeldiv intensiiviõde, kes kutsus pisikest kiisukeseks ja paistis temast tõesti hoolivat, mitte lihtsalt oma tööd tegevat. Vähemalt oli mu süda rahul, et laps on heades kätes, ei saanud mina ju muud tema heaks teha kui piima viia.

Ühel päeval sain ka teada, mis minu lootekestade põletiku ja enneaegse sünnituse põhjustas – listeeria bakter. Kuna see jälkus põhjustab loodetel meningiiti ja sepsist, siis üritati ka meie pisikeselt seljaajust proovi võtta – meid juhatati selleks ajaks heaga minema. Ma arvan, et see oli mu senise elu kõige hirmsam õhtu. Otsisin veel Internetist listeeriat puudutavat materjali ja aina koledamaks läks – lastel, kes selle bakteri sündides emalt saavad, on ellujäämislootus 50%, lisaks võib meningiit nad ikkagi invaliidistada. Ootasin hinge kinni pidades hommikut ja proovi vastust. Seda ei tulnud – proov ebaõnnestus. Põletikunäitaja veres siiski alanes ja kui meningiit ka oli, siis ilmselt sai see õigeaegselt välja ravitud.

Lilit sündis 7. veebruaril ja tema juurde lastehaiglasse sain alles 25. veebruaril – vahepeal jõudis suurem laps uuesti haigestuda ja pidin kodus teda põetama, sest mees käis tööl. Esimest korda sülle sain oma lapse veel paar päeva hiljem. Edasi läks kõik imekombel vaid hästi – koju saime lõpuks 19. märtsil – kuu aega enne õiget sünnitähtaega.

Mind listeeria osas „nõustanud“ arst keeldus uskumast, et tegemist oli listeeriaga – kuigi mul olid tagantjärele kõik selle haiguse sümptomid. Tegelikult on see haigus tõesti harv, kuid parem olla ettevaatlik kui riskida.