Enneaegsed lapsed

Menüü

Asmus

  • Sünd 36. nädal
  • Kaal 2996g
  • Pikkus 48cm

Asmus sündis 36+6 nädalal, mis tähendab ju teoreetiliselt, et päev veel ja oleksime olnud õiged tulijad.. Kaalu ka ju omajagu ehk 2996g, pikkust 48 cm. Pealt näha poiss, kui ponks aga siiski… Kuid kõik daatumid olid ju seatud UH järgi, sest Asmus oli meie ime, kellest me ei teadnud midagi.

Lugenud selle kohta, kuidas naised vaevlevad libatuhude käes, arvasin ka mina, et saan isegi ühe kogemuse võrra targemaks. Oma kahe esimese poja puhul seda ei olnud kogenud. Kell 3 öösel tundsin, kuidas tuhud hakkasid pihta ja olid väga reaalsed… pikutasin ja isekeski mõtlesin, et kas sellised näevadki välja – libatuhud. Valus nagu hakkaks kohe-kohe sünnitama. Rahustasin ennast maha, et “ei” need ju libatuhud. Ei ole ju veel aeg … minu maailm varises põrmu ühe hetkega. Veri ja veel kord veri, mind valdas erakordne hirm, mida ei olnud senini tundnud. Hirm vajus meeletute valude varju. Umbes kell 5.20 olid valud nii meeletud, et isegi hingata polnud mahti. Vaatasin kella, et jälgida, kui tihedate vahedega tuhud käivad.

Üks minut, ainult üks minut oli mul aega, et järgmise hoo jaoks hinge tõmmata. Valu- meeletu valu, mida ei olnud kogenud kahe esimese lapse sünniga. Reaalsus hakkas tuhmuma, minu adekvaatsus vajus unustuste hõlma… avada ust, mis viiks pääsemiseni tundus kosmose teadusena. Aitas kõrvalseisja toores jõud. Natuke nipsakust ja paanika – tõesti juba tuleb!? Kätte oli jõudnud kõige raskemad hetked. Segadus,valu, paanika tegid oma töö. Ühel hetkel olin ma alla andmas, kuna ei tundnud midagi ega ka suutnud midagi. Mina, kes ma olin ilmale toonud kaks last, kuidas on see võimalik aga on. Ühtäkki kadusid tuhud… kuna pressida, mis edasi??? Lapse südametoonid langesid, minu pulss elas oma elu. Kutsuti abivägi. Ainuke võimalus, üks ja ainuke – sekundite mäng, kas nüüd või lootust enam ei ole. Vasardamas peas need sõnad… saan aru, mida tegema pean aga keha, keha ei tahagi minuga koostööd teha. Arsti jõud ja vaakum olid määravaks jõuks.

Ja jälle paanika! Mu laps, miks ei näita Te mulle mu last!? Miks viidi mu laps teise ruumi!? Sekundid kui sajandid…lõpuks kauge kisa. Sügav hingetõmme koos keha vappumisega seoses viimaste üleelamisetga. Kergendus, rõõm, rahulolu … see kõik oli vaid viivuks. 10 minutit oma lapsega, kõigest 10 minutit mu rinnal ja juba võtsid arstid ta ära. Rahulolu asendus paanikaga, kõik oli ju juba korras!? Ja siis langes rõhuv reaalsus sünnitustuppa. Selgus, et poja ei suuda hoida temperatuuri ja rõhku. Meid ootas ees intensiiv, soojendusvoodi ja aparaadid. Poja viidi, mina jäin! Kõige hullem aega – teadmatus.

Kõik see kestis vaid 3 tundi ja sellest sünnitus koos saabumisega vaid 20 minutit. Kogu elu hirmsaim kogemus mahtus vaid 20 minuti sisse. Jõudes palatisse, seadsin kohe sammud intensiivi. Sain kuulda, et laps oma olemuse/käitumise poolest sügavalt enneaegne. Olime tublid ja tulime sellest välja. Oli käes hetk, et saame koju. Mina kui õnnelik ema läksin veel viimast korda oma last näitama… ja jälle asendus rõõm ning rahulolu paanikaga. Pisarad, õudus, kuna lapse bilirubiin on kõrge tuleb ilmselt teha vereülekanne. Sellised sõnad kõrvus kajamas tuli ennast kokku pakkida poole tunniga ning teekond viis Lastehaiglasse, kus selgus tõde. Õnneks ei olnud vaja muud, kui paar päeva päevitamist ning meie õudusunenägu sai läbi.

Hetkel oleme 10 kuused ja tõelised vägilased. Tervis on hea ja ka areng paistab viivitavat vaid natukene.