Enneaegsed lapsed

Menüü

Andres

  • Sünd 27. nädal
  • Kaal 881g

Andres sündis ligi kolm kuud enneaegu. Kuus kuud oli napilt täis saanud. Ta sündis 1. juulil 2009, kuigi oleks pigem pidanud tulema alates 28. septembrist (pakuti kuupäevi kuni 5. oktoobrini). Loo algus ulatub tagasi nendesse päevadesse, kui ma temast teada sain – seega jaanuari teise poolde. Juba esimestel nädalatel näitas poiss, mida kõike ta teha võib. Ühel õhtul hakkas kõht metsikult valutama ja selle tulemus oli öine kiirabi väljakutse. Paar päeva hiljem tuli ise minna EMO-sse ja seal kirjutati välja rohud raseduse säilitamiseks. Loote endaga oli kõik korras. 12. nädalaks oli juba arvel üks kiirabisõit ja üks ise minek erakorralisse (hetkel rohkem ei meenu, kuid tollest perioodist on meeles metsik hirmutunne). Korduvalt oli ka küsitud, kas olen ikka kindel, et tahan lõpuni minna – alati oli vastuseks kindel „jaa“. 12 + paar päeva kukkusin haiglasse sisse: diagnoos – rasedustoksikoos.

Tehniliselt oli asi selles, et olin raseduseelsega võrreldes kaotatud 8 kg ja ma ei saanud mitte midagi süüa. Sain süüa sisuliselt ainult leiba ja juua vett, millest sain kõrvetised. Olin just vahetult eelnevalt kopsupõletiku läbi põdenud (perearst, arvab, et sellel eelnes veel gripp, mille tüsistuse moodi see kopsupõletik välja nägi). Ühesõnaga – ma olin nii nõrk, et käiagi ei suutnud ja hoiatati, et rasedus võib katkeda selle story peale. 6. kuni 13. nädal oli üks kohutav periood. See oli nagu ABC teemal „raseduse alguse probleemid“.

Ajas iiveldama (peaaegu kõik), enamus menüüd oksendasin välja, kehatemperatuur kippus olema umbes 37,2, metsik väsimus oli. Ja kogu see aeg käisin tööl (kui ma just haiglas ei olnud). Kui ma siis 13. nädalal haiglast koju sain, olin nagu ümber vahetatud – sain jälle süüa, hakkasin kosuma. Kuna tööl olid kiired ajad, siis taastumisest eriti juttu ei olnud. Mai alguses sain töölt priiks. Hakkasin ilusti kosuma. Tundus, et nüüd hakkab asi minema. Naistearsti korraldus oli ema poole kolida, et siis olen valvatud, puhtas õhus ja puhta toidu peal. Tegutseda võisin täpselt niipalju, kui sisetunne lubas. Maalaps – no eks ma siis veidi seal aiamaal ukerdasin, kuid sel aastal jäid puud-põõsad pügamata…

Sünnituseelne

22. juuni hommikul tundsin, nagu tuleks midagi püksi. Esimene mõte oli: lasin püksid täis – seda enam, et lapse viimane UH näitas, et ta konkreetselt istuski mu põiel. No olgu – pesin end ära ja vahetan püksid. Natuke hiljem: teine sorts. Asi hakkas imelikuks minema. Nati uurisin, mis püksis on: no konkreetselt vesi. Ainuke märge, et midagi seal on, oli see, et püksid märjad (ausõna ma vaatasin, nuusutasin ja isegi katsusin). Helistasin emale, kes arvas, et ongi lootevesi. Mina ei uskunud, helistasin riigi perearsti numbrile – nendel oli sama arvamus ja sealt otseühendus kiirabisse.

Viidi Valgasse, tehti UH ja mis selgus: mul vett väga vähe ja laps peaseisus. Sealt saadeti mind edasi Tartusse. (Kui laps peaks siin sündima, siis … sõnu ei mäleta, kuid point oli selles, et laps ellu ei jääks). Seal uuesti ülevaatus ja voodirežiimile stiilis „üks päev korraga“. Vett ma jäingi tilkuma. Tihti kontrolliti lapse südant. Mulle määrati antibakteriaalne ravi, raseduse säilitamine ja raud. 29. juunil tehti suur UH ja sealt tuli kurb avastus – ma pean sünnitama, või muidu saab laps kahjustused. Lootevett ei ole ja südamele hakkab see asi liiga tegema (kui ma õigesti aru sain – hilisema järgi oleks loogiline, et kopsud). Otsus: raseduse säilitamine maha ja kui ma 29. ja 30. ise sünnitama ei hakka siis 1. juulil kutsutakse sünnitus esile. UH arvestas lapse kaaluks umbes 1 kg.

Sünnitus

Hommikul ärgates ma teadsin, et täna pean maha saama. Mulle oli juba selgeks tehtud, et lapse šansid on head, kuid samas on see siiski metsik risk. 25% tõenäosus, et tugevad kahjustused, 50% kerged kahjustused ja 25%, et kui ongi kahjustusi, siis kasvab välja. Rohkemat ei suutnud välja uurida. Tegelikult olin ise ka nii ähmis, et kas ma olekski aru saanud… Hommikul viidi mind intensiivravi palatisse, umbes kl 11 sai tilguti ka tilkuma. Juurde loeti sõnad selle kohta, mis järgmistel tundidel toimuma peaks hakkama.

Tilguti normi pidi hakatama iga mingi aja takka suurendama kuni 24-ni (mul jõudis 22-ni). Alustasid 6-ga, iga poole tunni takka 2 võrra suurendati (tavaliselt läheb üks 0,5 l tilguti ära, ma sain ühega lahedalt hakkama – jäi ülegi). Ja öeldi, et kui ma õhtuks ei alusta sünnitusega, siis lasevad mu ööseks magama, kuid eeldatavasti peaks ma kl 19 või hiljem sünnitama. Ämmakas lubas iga poole tunni tagant vaatamas käia, muidu jäin üksinda. Kuni kella 14-ni oli mõttetu lebotamine. Käisin korra koos statiiviga WC-s ja muud midagi. Siis hakkasid valud. Alguses oli talutav, mingi hetk kruttisin end kõverasse ja edasi … ma arvan, et kõigile tuttav teema… Siit kella viieni ei olnud midagi uut, kui ainult see, et ämmakas pidi mulle hingamist õpetama. Ja „mõnus“ avastus, kui palju mul ballasti sees oli. Aga mingi hetk ma ei saanud statiiviga WC vahet käia. Lahenduseks sai siis siiber.

Kell 7.15 oli emaka avatus 2 sõrme, mina metsikutes valudes, puhata ei saanud (stiilis „minut valu ja minut puhkust“ – hiljem puhkemomente ei eristanudki). Karjusin. Repertuaarist käis läbi ka „ma ei suuda“ teema.

Kell 17.30 (isegi tsipa varem) tuli ämmakas uuele ringile. Mina küsisin siibrit, hetk hiljem teatasin, et: „Laps tuleb!“ Ämmakas ajas „konsiiliumi“ kohale (kes kõik peavad tulema) ja see isegi õnnestus õigeks ajaks. Ja siis üritati mind veel läbi vaadata. Ma ei lasknud – hakkasin rapsima.

Igal juhul 17.36 oli mul poiss väljas, sünnikaal 881 grammi. Kuulsin lapselt kolme väga nõrka piiksatust. Laps oli jummala lilla ja ausõna – ta meenutas mulle põrsast.

Paar minutit hiljem oli laps juba palatist ära viidud ja ma usun, et üsna kiirelt oli ta ka laste intensiivis. Märkasin ka seda, et esimese asjana topiti lapsele sond ninna (kui õigesti nägin). Poisile see igal juhul ei meeldinud (üritas pead ära keerata, ennast pole ollagi). Palatis olles ma lapse sugu teada ei saanud, selle sain teada alles järgmisel päeval. Kellelgi polnud kohe aega üle vaadata, mis ja kus – peaasi, et laps ellu jääks. Üllatuslikult sain sünnihindeks 6-7-7. Üks ämmakas ütles, et need on väga head numbrid sügavalt enneaegse kohta.

Sünnitusjärgselt saadeti mind teisel päeval „rindu koolitama“ – tühje rindu lüpsma (iga kolme tunni tagant sõltumata päevaajast pool tundi lüpsi, sõltumata sellest, kas saan midagi või mitte), et saaks ka piima jooksma. Selle sai korda. Kuigi mul vahepeal oli piima palju, siis nüüd kergelt kipub maha tõmbama. Selleks on mul emalt saadud retsept, mis 24 tunniga aitab piima taastada või vajadusel suurendada (kahjuks nüüd, neli kuud hiljem, enam nii hästi ei toimi, kui toimis paari kuu jooksul peale sünnitust).

Pikad kuud haiglas (tegelikult ainult 2 kuud, millest mina olin reaalselt kohal 1,5 kuud). Poiss oli intensiivis 9 päeva. Selle aja jooksul nägin teda kaks korda. Mida kõike seal temaga tehti… Ma ei saanud paljust arugi, kuid niipalju sain aru, et mõned päevad sai ta hingamisaparaati, toitmine oli ka teistmoodi ja üldse – ma pole kindel, kas ma tahangi teada, mida kõike seal lapsega tehti. Igal juhul tehti hästi – kiitus intensiivravi osakonnale. No okei, valgusravist (vist fototeraapia) me ka ei pääsenud. Lahe – privaatne solaarium.

Edasi vastsündinute osakonda ja siis lasti ka mind poisile juurde. Seal oli selline seis, et 12 korda päevas söömine/mähkmete vahetus, vajasime hapnikumaski, esines apnoehoogusid ja olime inkubaatoris ja toideti läbi sondi. Ema sai lapsega siis tegelema hakata, kui ta suutis julguse kokku võtta ja tegutsema hakata. Poiss oli 14–15-päevane, kui ma hakkasin mähkmeid vahetama. Ta kaalus toona umbes 1100 grammi. Inkubaatoriuksi ma ei julenud pikemalt lahti hoida kui hädavajalik, sest laps oli väike ja ma pelgasin, et ta võib külma saada (minu inkubaator oli palati uksele kõige lähemal). Võibolla jäi ta seetõttu paljustki ilma… Emme paisid ja kussutamisi ei olnud.

Teeks nüüd poolekuuse ajahüppe: poiss kaalub umbes poolteist kilo ja toimetan temaga juba peaaegu täitsa ise. Ainus, mida mul teha ei lastud, oli ühe ravimi (mitmest) manustamine. Kuid toidu kätte andmine, mähkimine, õhtune tualett, mõnede rohtude kätte andmine – üritan selle kõigega ise hakkama saada. Ja kord päevas saan kokkuleppel õdedega poisi omale põue (känguru). Siis on meil kahekesi lõbus emme-poja tund. Selles ajapildis teeb poiss metsiku kasvuhüppe: 10 päeva ja ligi 600 grammi. Pärast seda sai poiss inkubaatorist välja (soojendusvoodisse kaane alla). Selleks ajaks oli poiss suutnud metsikult kõrge pulsi hankida. Põhjust nagu ei tabatudki. Südameuuringud kõik korras, kuid pulss…

Siis leiti, et ehk kopsude pärast, pluss ühe ravimi kõrvalmõju. Kahtlusalune ravim võeti ära ja jäädi jälgima, et mis edasi saab. Endiselt vajasime hapnikumaski. Mõni aeg hiljem hakkasime lutist söömist harjutama. Oli vist 33. nädal ja laps hakkas lähenema kahele kilole. Oi, kuidas see noormehele ei sobinud: „No miks ma peaks, kui saab niisamagi hakkama!“ Rinnale ei lastud, et tsipa nõrgavõitu. Edasine läks kiirelt (kuigi kohapeal nii ei tundunud): kahe nädalaga saime lahti hapnikumaskist, hakkasime ise sööma, saime tavalisse voodisse, apnoehood kadusid. Teravalt on meeles poisi viimane tõsiseltvõetav apnoehoog. Ma usun, et õed minuga ei nõustu, kuid ma kartsin, et ta sureb… See kuidas ta vaiksele segamisele ei reageerinud ja kuidas õed ta lõpuks sõna otseses mõttes maast lahti lõid – see vist ei unune iial… Hetkel ma seda rohkem kirjeldada siin ei suuda.

Kuid kõige lõbusam mälestus oli järgmine. Mina, kraadiklaas peos, lippan õdede toa poole, otsin pilguga üles oma palati õe ja ütlen: “Termolabiilsus või mitte, kuid meil on palav.” Õde küsib, et mis siis poisi kehatemperatuur on? Vastus: „37,2.“ Õde tuleb, vaatab soojendusvoodi termomeetrit ja lausub: „See pole termolabiilsus vaid see on tavaline voodi.” (Soojendusvoodi oli juba madalal temperatuuril, veel sai temperatuuri alla võtta – aga mitte palju.) Termolabiilsus on võimetus ise kehatemperatuuri hoida.

Järgmisel päeval olimegi rõõmsalt tavalises voodis. Ja praeguseks võin öelda, et see poiss ongi kuumavereline, kuid üle 37 normaalses toatemperatuuris kehatemperatuur enam ei tõuse. Hetkel on lemmik toatemperatuur vahemikus 20–22, kui hoida bodis ja sipukates (viimased peavad siis olema õhukesed). Alates 32. nädalast kontrolliti iga nädal silmi – need olid korras. Kõrvaarstil läks kehvemalt: kas poiss ongi kurt või pikaajalise sondi tagajärjel on kuulmine ajutiselt häiritud. Seda otse ei öeldud, kuid ma nii sain arstist aru, otse öeldi ainult, et kordustestile ja anti brošüür lugemiseks. Väga ma ei kartnud, sest olen kuulnud piisavalt kordustestist, kuid ikkagi… Tekst „kahepoolselt (kumbki kõrv) EI läbi“ saatekirjal võttis küll mõtted negatiivsele suunale – oleks tsipakenegi reageerinud…

Kodusele „ravile“

36. nädalal kirjutati meid haiglast välja. Selleks ajaks on meie probleemide nimekiri moondunud järgmiseks: munad laskumata ja üks kubemesong; kõrvu vaja uurida ja siis veel see „pulss lakke“ teema (õnneks nüüd ainult aktiivsuse suurenemisel). Kaalu oli haiglast lahkudes 2,5 kg. Ja eeldatava sünniajani oli veel aega 1 kuu. Kaasa anti pikk nimekiri rohtudest/vitamiinidest, mida kõike peame sööma. Järgmise kuu käisime iga nädal Tartus ja sünnivanuseks oleme saanud järgmise seisu: – munad endiselt laskumata ja nüüd kaks kubemesonga; – rinnast see poiss ei kavatsegi sööma hakata (emme peab välja pumpama); – pikkust 52 cm ja kaalu 3,6 kg; – sööme kuus-seitse korda ööpäevas; – kuulmise kordustest on tehtud ja tulemuseks on see, et poiss on saanud isa kuulmise (peaaegu ideaalne), seega kuulmine ka korras.

Neljakuuselt

Suutis avastada rinnast imemise mõnu (kuid palju ei võta); kaal 4,3 kg ja pikkust 55cm; songad ja munandid endiselt teema. Korraldus oli, et kui hullemaks läheb või last segama hakkab, siis minna kohalikku EMO-sse. Siinpoolne seltskond (lastearst ja perearsti õde) arvas, et kindlam oleks kohe Tartu minna ja ma nõustusin nendega. Õe hinnangul käitus ja tegutses laps nii, nagu üks tsipa vanem kui kuine laps käituma peab. Kui nii edasi läheb, siis ma julgen loota, et kui poiss suuremaks saab, siis keegi ei saa aru, et ta millegi poolest „eriline“ on. Aitäh, Tartu!

Peaaegu viiekuuselt

Kui ta sellise tempoga jätkab, siis varsti ei saa keegi midagi aru, kui ma just ise ei ütle. Ümberarvestatud vanus on 1,5 kuud ja ta ONGI täpselt nagu ajaline pooleteist–kahekuune (käitumine, suurus, muu areng…). Ja me saime puhtalt tissile… Käisime 27.11 lastearsti juures ja puusade UH-d tegemas. Puusade areng on ealine (ümberarvestatud vanuse suhtes korras). Vereproov väga ilus (rauavarude vastust ei saanud, kuid tundub, et kuigi korras, jätab võimaluse norida). Lapse isiklik areng on võrreldav tavalise kahekuisega – seega korras (ümberarvestatud vanus on see, et saab kohe kaks kuud vanaks). Pead hästi kaasa võtta ei taha, kuid meil on veel üks kuu aega Mõõdud tsipa enne viie (ümberarvestatud tsipa enne kahe) kuu sünnipäeva 4750/58/41 – normaalse kahekuise mõõdud. Ja eriti hea uudis: songad on paremaks läinud. Õigemini arst ei leidnud neid. Üks munand on laskunud, kuigi veel liikuv, kuid siiski areng positiivses suunas. Üldiselt mulle tundus, et meil on läinud paremini, kui lastearst julges loota, vähemalt, kui ma sain arsti näoilmetest õigesti aru.

Kuuekuuselt

Tervis lausa igavalt korras – Jumal tänatud! Oskused: peahoid ideaalne (kui ta just väsinud ei ole), hästi ergas ja „õudne“ jutuvada, silmanägemine korras ja uudishimu tundub olevat rohkem kui teistel lastel – vähemalt vaadates, kuidas ta käitub, kui midagi ruumis muutub ja võrdluseks on teised lapsed samas ruumis. Minu poisil on ruumi sisenedes vaja kohe kõik üle vaadata ja siis vastavalt nähtule käituda. Lemmiktähed on R ja S ja oi, kuidas talle oma nimi meeldib, eriti kui vastavaid tähti rõhutada. Oskab häälega naerda ja kilgata. Jalad enam ei kuulu kategooriasse „makaronid“, vaid ikka on jalad. Asju haarab ja hoiab hästi, kuid ühest käest teise veel ei pane, võiks öelda, et ma olen näinud paari juhust, kus üks mänguasi sattus ühest käest teise. Ei keera ega rooma veel – ei kujuta ette, millal keerama hakkab, kuid roomamise seisukohast leiab füsioterapeut, et kaua ei lähe: juba hakkab vaikselt ära minema.

Seitsme ja poole kuuselt

Pool kuud pole poiss kahjuks kaalus juurde võtnud (pikkusele lisanud umbes 1 cm). Pigem on kaalus sada grammi kaotanud. Ta on saanud kuskilt nohu ja köha kollid, mistõttu on isutu. Palavikku ei ole ja muus osaski tundub ta nagu terve olema, kuid väsib kiiremini (kui niimoodi võib öelda). Nina on tatine ja aeg-ajalt köhib, kuid tundub, et on, mis on, ta hakkab vaikselt paranema Üldiselt on areng ealine, kuid keerata hästi ei taha. Laps on pikalt laisk olnud, kuid nüüd, 15.02 avastas, et võiks ise ka rohkem üritada – kaua see emme mind rullib (kuid pole seni õnnestunud). Seljalihased ongi märgitud tsipa halvas toonuses olevateks. Samas muus arengus teeb mõnedele kuuekuistele ka silmad ette. Igal juhul, kui tervis taas korras on, tuleb seljaga põhjalikumalt tegeleda

Aprilli lõpp 2010

Tundub, et edasi areneme vastavalt meie ümberarvestatud vanusele, midagi erilist ta enam teiste lastega võrreldes ei ole (vähemalt arengus). Probleemiks on hetkel see, et pärast toda haigusepoissi ei taha poiss mitte mingi valemiga korralikult juurde võtta, kuid kuna muus osas midagi ette heita pole… siis äkki ongi sale poiss. 09.03 hakkas iseseisvalt keerama (ümberarvestatult viiekuusena) 19.04 võiks lugeda roomamise alguseks: rallis terve toa läbi, ainult et jalad ees – ikka vähikäigul (ümberarvestatult kuue ja poole kuusena).

Värskendatud 2014 aprill

Andres hakkas käima 2011 märts (aasta ja 8 kuud) ja esimesed sammud tehti puude komisjonis, kus põhiprobleemiks oligi asjaolu, et arengutähised kipuvad hilinema, sealjuures siis ka käimine. Nalja nabani, kuid siiski saime reh plaani. Selle järgselt saime 2012 jaanuar ka nädalasele teenusele asutusse. Sealsetel spetsialistidel tekkis esimesena autismi kahtlus, sellest sai informeeritud siinset tugisüsteemi ja saime suunamise Tartusse, jälgimised ja uurimised andsid tulemuse, et 2013 märts kinnitati kolme aastasel poisil autismi diagnoos, kuid juurde märgiti, et erakordselt leebe iseloom ja versioon, et teoorias peaks saama väikeses kollektiivis suurepäraselt hakkama, kuid lasteaed ajas taga tugiisiku teemat. 2013 sügis läks poiss suurde lasteaeda ja sai omale tugiisiku, poiss teeb kõnes alles nüüd esimesi edusamme – krõks käis umbes 2013/2014 aastavahetus (seega täpselt vanuses 4 ja pool aastat), sõnavara ja kõnesoov vähene, kuid üritab oma vajadusi sõnadesse panna. Füüsiliselt on laps terve, kuid eakaslastega võrreldes nõrgem.

Hetkel on poisi kaal umbes 14,5 kg ja pikkus mõni cm üle meetri.

Sünnikaal 881 g
1 kuu vanuselt kaalus 1408 g, pikkus 41 cm
2 kuu vanuselt kaalus 2484 g, pikkus 46 cm
3 kuu vanuselt kaalus 2484 g, pikkus 52 cm (eeldatud sünniajal)
4 kuu vanuselt kaalus 4,3 kg, pikkus 55 cm
6 kuu vanuselt kaalus 5,5 kg, pikkus 61 cm
7 kuu vanuselt kaalus 6,1 kg, pikkus 64 cm
9 kuu vanuselt kaalus 6,8 kg, pikkus 69 cm