Enneaegsed lapsed

Menüü

A.

  • Sünd 31. nädal
  • Kaal 1896g
  • Pikkus 44cm

Proloog

Märts, mõnus ja õdus laupäeva hommik koos mehe ja pojaga. Kohv, võileivad, hommikused saated TV-st. Laupäeva hommikud on alati mu lemmikud olnud, sest siis on olemine nii vaba ja lõõgastav, puudub igasugune sundus millekski. Selle laupäeva hommiku tegi eriti meeliülendavaks veel asjaolu, et eelmisel päeval sai tööl tähistatud peaaegu viimast tööpäeva. Soojad sõnad, südamlikud kallistused, kingitused – kõik see tähelepanu ikka kalli kõhutita pärast. Uuel nädalal ootasid mind 3 koolitust ja siis saigi alata minu niiii kaua kaua oodatud puhkus. Aga …

Seal ma siis istusin, kui ühel hetkel tundsin, et juhtus vist midagi, mida poleks pidanud veel juhtuma. WC-s tabas mind kohe kahtlus, et see pole õige. Süda tagus meeletu kiirusega, oli suur hirm ja segadus. Kui ütlesin mehele (mäletan, et sel hetkel ta mängis voodi serval kitarri), et veed vist hakkasid nirisema, siis palus ta pojal kohe riidesse panna, et mind haiglasse kontrolli viia. Ta tegutses kiiresti, aga nägin muret ta silmades. Mees ja laps olid juba õues, aga ma ise proovisin olla väga rahulik. Kuna kusagil sügaval sisemuses aimasin, et ma pean haiglasse jääma, siis käisin veel pesemas ja panin üksikud asjad kotti. Viimasena võtsin oma rasedakaardi ja sulgesin enda järel ukse, teadmata millal selle jälle avan. Rasedusnädalaid oli sel hetkel 31+1.

Haigla nr. 1

Kohalikus maakonnahaiglas olid tööl väga tore arst ja ämmaemand. Kuna sealne test jättis kahtluse, kas looteveed lekivad, siis otsustati mind saata Tartusse. Vahepeal tehti ära ka esimene tita kopse ettevalmistav süst, lisaks alustati mul veenikaudse tokolüüsi raviga. Lootevett rohkem ei lekkinud. Oma väikeses haiglas pikutasin 2 tundi ja siis alustasime sõitu Tartusse. Me loobusime kiirabi transpordist, tahtsime ise ja koos minna. Kui ma praegu mõtlen, siis ma ei saanud üldse aru või tahtnud aru saada, mis toimub. Ma ei suutnud  tõde vastu võtta, tõrjusin eemale, sest ma ei olnud ju selleks kõigeks veel valmis. Autosõidu ajal hakkasid looteveed taas nirisema. Täiesti tuntavalt. Hirm.

Haigla nr. 2

Jõudsime Tartu haiglasse, seal juba oodati meid, sest kohalikust haiglast helistati ette ja teavitati olukorrast. Tehti UH ja pandi KTG, mis näitas vähest emakatööd, aga emakakael pidi veel pikk olema, mis tähendas, et sünnitamisohtu hetkel ei olnud. Lootevee test tehti ka, aga selles polnud niisamagi enam mingit kahtlust, sest vett muudkui tuli ja tuli. UH ajal ma ainult nutsin, kuigi vett oli veel normipiires ja titaga kõik hästi. Mul oli hea meel, et mehel ja lapsel lubati koos minuga olla. Kuigi ma ei tea, mida nemad sel hetkel võisid tunda ja mõelda. Nii me seal siis olime, igaüks oma tunnete ja mõtetega. Kui öeldi, et ma pean haiglasse jääma, siis läks mees lapsega mulle poest vajalikke asju ostma, mina pikutasin senikaua sünnituspalatis. Seal oli kuidagi väga õdus olla, palat oli hämar ja vaikne, aga samas kuidagi nii turvaline. Lõpuks viidi mind sünnituseelsesse palatisse, jätkati tokolüüsiga ja jäin lamamisrežiimile. Lisaks alustati antibiootilise raviga, et ennetada põletiku tekkimist. Mees ja laps olid mulle veel mõnda aega seltsiks, kuid lahkusid peagi, et enne pimedat koju tagasi jõuda. Nii ma sinna jäingi, peas tiirlemas erinevad mõtted ning hing tulvil segadust ja teadmatust.

Pühapäeval tehti teine loote kopse ettevalmistav süst ära, kõht oli küll imelik, kuid toonuseid ei tundnud ja KTG ka neid ei näidanud. KTG-d tehti iga päev kaks korda. Nii hea oli kuulata pisikese südant tuksumas ja ma teadsin, et tal on veel minu kõhus hea olla. Lisaks võeti igal hommikul vereproov, et kontrollida põletikunäitajaid. Lootevee nirisemist jäi ka vähemaks. Viimane andis mulle lootust, et ehk saan varsti koju, sest ka arst ütles, et vahel võib nii juhtuda, et lootekotis olev auk kasvab kinni ja raseduse saab ilusti lõpuni kanda. Mina teen seda, mõtlesin oma peas.

Esmaspäev ja teisipäev olid rahulikumad, lootevett nagu ei tulnudki enam. Teisipäeval asendati veenikaudne ravi tablettidega. Kruttisin oma lootusi üles. Esmaspäeval tehti UH, et kontrollida lootevee hulka ja vaadata tita kaalu. Lootevee indeks oli normis ja tita ennustatav kaal umbes 1700 g. Teisipäeval käisid mind mees ja laps vaatamas, pärast nende äraminekut oli kohutavalt raske. Tahtsin ka olla nendega koos ja kodus, turvaliselt ja kindlalt. Meeleolu oli väga nukker ja lisaks hakkas öösel jälle lootevett tulema, nüüd juba roosad. Kolmapäeval hakkasin päeva jooksul tundma üksikuid toonuseid, sellepärast alustati taas veenikaudse raviga, et kontraktsioone maha võtta. Öösel mõned korrad tundsin kokkutõmbeid, sisimas teadsin, et need on need õiged valud. Neljapäeva hommikul tuli arst ja ütles, et minu põletikunäitajad on väga kõrged, ravi lõpetatakse ära ja vastu ööd  peaksin sünnitama hakkama. Kui ta seda viimast mulle ütles, et siis olid mul juba pisarad silmas ja  lõpuks tunnistasin endale, et nüüd enam tagasiteed pole. Terve ennelõunase aja olid toonused juba päris sagedased ja piisavalt valusad, et ma pidin neid üle hingama hakkama. Mingi hetk hakkasin ka neid ristsõna ajakirja peale üle kirjutama … 11:01-11:09-11:15-11:23-11:30-11:34… 11:34 oli viimane, mille ma üles märkida sain, sest kui arst nägi, et toonused käivad juba päris tihedalt ja valusalt, ütles, et on aeg sünnitama minna. Palatis panin veel oma viimased asjad kokku ja helistasin mehele, et hakkan nüüd ikkagi sünnitama. Palusin, et ta minu juurde tuleks. Ma teadsin, et tõenäoliselt ta ei jõua õigeks ajaks, sest kõigepealt oli vaja laps lasteaiast ära tuua, kodus tema asjad kokku panna, seejärel ta teise maakonda vanaema juurde viia ja siis hakata alles Tartu poole sõitma. Aga hea oli teada, et ta tuleb millalgi.

Sünnituspalatisse paistis päike, valude vahepeal vaatasin alla teele, kus inimesed jalutasid rahulikult omi suundadesse. Lumi sulas, räästad tilkusid. Ja mina hakkasin sünnitama enneaegset last.

Ühel hetkel pidin jääma voodisse, sest lapse südametoonide jälgimiseks pandi mulle peale KTG. Kokkutõmbed olid üha valusamad ning 14.09 minu pisike ime sündiski. Hetkeks pandi ta mulle kõhu peale, jõudsin korra ta peakest silitada ja mõelda, et ta on nii väike ning siis ta juba ära viidigi. Korra tuli veel lastearst ütlema, et poiss kaalub 1896 g ja on 44 cm pikk ning saab ise hingamisega hakkama. Sündis 31+6 rasedusnädalal. Neljapäeval. Neljapäeval, nii nagu tema suurem vend.

Kui peale sünnitust veel sünnitustoas kaks tundi lamasin, oli olemine nii imelik. Ma ei osanud olla õnnelik ega ka õnnetu. Olin justkui kusagil vahepeal …

Vahetult peale sünnitusjärgsesse palatisse jõudmist sain minna oma tillukest vaatama. Ta oli kuvöösis, juhtmed küljes ja magas nii rahulikult. Korra sain loa talle pai teha. Tundsin end seal olles nii abituna. Vahepeal jõudis ka mees meie juurde ja siis läksime koos teda vaatama ning viisin tillukesele esimesed 3 ml piima. Mul oli hea meel, et mees sai minuga olla ja ta nägi tillukest tema esimesel elupäeval. Ma arvan, et ka tema tundis end abituna. Me saime teise lapse, kõik peaks ju olema tuttav, aga kõik oli jälle uus ja teistmoodi.

Õhtul, kui mees ära läks, siis pikutasin kaua voodil, asjad lahti pakkimata  ja voodi peal laiali. Ma ei tahtnud midagi teha. Ma ei jõudnud midagi teha. Vaatasin aknast välja ja tundsin end kohutavalt üksi. Kõik pidi ju minema teisiti. Varsti tuli palatisse ema, kes oli samuti samal päeval sünnitanud. Koos oma titaga. Üksinduse tunne läks veel suuremaks ja sügavamaks. Öösel ei saanud ma üldse magada, mõtteid oli palju ja kõht valutas. Vahepeal käisin koridori peal jalutamas, kõik oli nii vaikne…

Oli reede ja lastearst ütles, et meid viiakse täna lastekliinikusse üle. Ma rumal olin vahepeal lootnud, et me saame siia jääda. Et mu tilluke ei vaja midagi muud, kui natuke kuvöösis magamist ja siis peatselt oleme juba kodus. Ma ei tohi loota nii palju. Aga teen seda ikka ja jälle.

Peale seda, kui tilluke oli ära sündinud, ei olnud ma kordagi nutnud. Aga kui ma istusin oma kottidega intensiivpalati ukse taga ja vaatasin, kuidas teda transportimise kuvöösi tõsteti ja sealt paistis ainult tema tilluke pea villase mütsi sees, siis sel hetkel hakkasid pisarad voolama.

Haigla nr. 3

Kui ma lastekliiniku uksest sisse astusin, tundsin kuidas maailm korraga kokku varises. Hooldaja tutvustas mulle osakonda ja sealseid reegleid, aga ma ei kuulnud peaaegu midagi, sest kõndisin tema kõrval justkui udus. Aga kui ta ütles, et külalisi siia ei oodata, eriti väikelapsi, siis see lihtsalt lõi mul jalad alt. Ma lihtsalt istusin oma voodi peal ja nutsin lakkamatult, sest ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan nii kaua eemal olla oma suuremast lapsest. Seega haiglaõe soovitusel sõitsin õhtul koos mehega koju, et olla koos suurema lapsega ning et puhata end välja ja saada pea selgeks. Ma ei kahetse seda otsust kunagi, sest kodus olemine tõi mind maa peale tagasi. Pikutasin õhtul koos lapsega voodis ja rääkisime tema tillukesest vennast. Et mis vahepeal juhtus, miks me haiglas peame veel olema ja millal on lootust koju saada. Usun, et ta sai oma paljudele küsimustele vastused ning tundis end kogu olukorras jälle natuke kindlamini.

Pühapäeva lõunaks jõudsin tagasi tillukese juurde ja hakkasin sisse elama sealsesse haiglarutiini. Iga kolme tunni tagant titale piima viimine, tema mähkmete vahetamine, kaalumine, temperatuuri mõõtmine ja kõige selle üles märkimine. Alguses võttis selle selgeks saamine aega, päris mitu korda seisin rumalalt kuvöösi kõrval ja vaatasin, kuidas õde kõike minu eest teeb, aga üsna ruttu sain need tegevused endale üle võtta.

Tilluke oli neli päeva vana, kui ma ta esimest korda pikemaks ajaks sülle sain (känguru hooldus). Mäletan, et olin enne seda nii ärevuses ja õnnelik ning kui ma ta lõpuks oma rinna peale sain, oli see tunne nii imeline. Ta oli nii väike, soe ja habras. Sosistasin talle salajuttu ning laulsin talle unelaulu (ja tegin seda hiljem alati, kui ta mul süles magas). Sellel päeval kaalus ta 1775 g, mis oli ühtlasi tal ka kõige madalam kaal, pärast seda hakkas kaal iga päevaga jälle tõusma.

Kuuendal elupäeval sai tilluke kuvöösist soojavoodisse ja järgmisel päeval minuga ühte palatisse kokku. See oli hea päev, jälle väike sammuke kodule lähemale. Nüüd sain teda ööpäev läbi valvata, imetleda ja silitada. Ja lasta tal igal ajal oma süles magada.

Vahepeal mul õnnestus ikkagi ka oma suuremat last näha, külalisi sai vastu võtta eraldi ruumis, tita juurde muidugi ei võinud peale isa keegi teine tulla. Niisiis, see oli juba rohkem kui nädal aega, mil ma polnud oma suuremat last näinud ja nüüd ta tuli meid minu vanematega vaatama. Eelnevalt ma lubasin endale, et ma ei hakka nutma ja olen tugev, aga kohe kui ma teda nägin, siis haarasin ta oma kaissu ja pisarad ainult voolasid. Mul oli teda nii hea meel näha ja kallistada. Pärast näitasin pojale, oma emale, isale ja vennale läbi akna tillukese ka ära. Sel päeval ületas tilluke ka oma sünnikaalu, õhtune kaalumine andis tulemuseks 1916 g.

13ndal elupäeval sain tillukesele esimest korda rinnast süüa anda. Korraga ta palju ei jõudnud süüa, keskmiselt sõi ühe korraga 8-12 g. Natuke jõi veel pudelist ja ülejäänud läks sondi kaudu (üks söögikord oli 43 ml).

15ndal elupäeval sai tilluke soojavoodist tavalisse voodisse. Lisaks võeti ka monitor ära. Palju edasiminekuid ühe päevaga tegi ainult rõõmu. Samal päeval loobusin ka pudelist, sõi rinnast nii palju kui jaksas, ülejäänud läks sondiga. Kolm erinevat söömisviisi väsitasid nii teda kui mind.

20ndal elupäeval võeti minu soovil lapsel lõpuks sond ära, sest tilluke suutis vajaliku koguse rinnast süüa. Lõpuks ometi olime kõrvalistest abivahenditest vabad.

22. elupäeval kaalus tilluke 2268 g ja oli 45,5 cm pikk. Sellel päeval me saime KOJU!

Uuringud ja protseduurid

Peale sündimist hakkas tilluke saama veenikaudset antibakteriaalselt ravi, kokku 10 päeva. Kollasuse tõttu sai fototeraapiat. Toidule sai lisaks rinnapiimarikastajat, õli ja rauasiirupit. Vereloome soodustamiseks sai süste.

Kuulmisskriining korras.

Ultraheli tehti maole, maksale, neerudele, sooltele, põrnale, põiele – kõik korras. Aju ultraheli näitas mingisugust leidu, mis hilisemas ultrahelis (2-kuusena) õnneks enam ei kajastunud. Ka puusad olid korras.

Igakuiselt on tehtud vereproove, sest kord on üks ja siis teine näit madal olnud. 2-kuusena tekkis tillukese organismis tsingipuudus, mis avaldus ulatusliku nahakahjustusena, mille haiglas lõpuks kontrolli alla saime.

Kasvuandmed

1. kuu – 2680 g, 49 cm

2. kuu – 4110 g, 52 cm

3. kuu – 4810 g, 54 cm

4. kuu – 5600 g, 58 cm

5. kuu – 6100 g, 63 cm

6. kuu – umbes 7 kg

Epiloog

Minu tilluke pidi tegelikult sündima mais ja kui mai lõpuks kätte jõudis, siis nutsin jälle pea iga päev, sest hommikul aknast välja vaadates ja nähes kevadet tärkamas, mõtlesin, et kui ilus päev oleks olnud täna sünnitamiseks. Mul oli sel hetkel raske leppida sellega, et rasedus nii äkki lõppes. Ma ei tea, kas see oli minu keha või minu mõistus või hoopiski midagi muud, mis ei saanud sellest aru. Ma nii ootasin ilusat maikuud, ootasin seda ootusärevust ja kannatamatust lapse sünni eel. See kõik jäi olemata ja ma tundsin, et olen kuhugi poole peale lõksu jäänud. Ma ei tahtnud neid kurbi tundeid, aga vastu tahtmist tekkis siiski 1-2 korda päevas tohutu ängistus selle kõige tõttu.

Tänaseks on tilluke juba 6-kuune (korrigeeritult 4-kuune) ja aeg on minu tunnetele leevendust toonud. Mälestus jääb alati, aga tunded saavad tugevamaks, ei ole enam nii haprad. Ma ei mõtle selle kõige peale enam nii tihti, aga tuleb ette perioode, kus mitu õhtut voodis lamades keerutan peas olnud sündmusi ja tundmusi. Aga ma olen õnnelik ja tänulik, sest kõik on ikkagi hästi läinud. Usun, et minu tillukesest kasvab hea inimene, kes lihtsalt alustas oma eluteed pisut varem.

Kirjutatud septembris, aastal 2013.