Enneaegsed lapsed

Menüü

Tunnetega toimetulek

Emotsioonid, mis valitsevad peale enneaegse lapse sündi

Enneaegse lapse sünni ja sellele järgneva läbitegemine võivad endaga kaasa tuua teistsugused emotsioonid ja tunded kui ajalise lapse sünd. Enneaegne sünnitus võib olla nii rõõmus sündmus kui tohutu pettumus. Enneaegse lapse vanemad ja perekond on enamasti seisus, kus neil tuleb üheaegselt hakkama saada omaeneste emotsioonidega, püüda mõista meditsiinilisi termineid ning harjuda haigete vastsündinute intensiivraviosakonnas viibimisega. Sellise tugeva stressi seisundis võite mõelda, et kergem on ignoreerida iseenda tundeid ning võibolla ka oma partneri, laste ja perekonna tundeid.

tunded

Loodame, et kui loed läbi alljärgneva, oled võimeline mõistma, et need väga erinevad emotsioonid, mis võivad sind vallata, on normaalsed. Mitte ainult sinu laps vaid ka sina olete sattunud ootamatusse olukorda ning sa pead võtma endale aega, et mõelda oma tunnetele. Selleks aja võtmine ei ole egoistlik vaid hädavajalik ja tark samm kohanemiseks uudse olukorraga kuhu oled sattunud.

Šokk – Nii nagu su keha võib läbi teha traumajärgse füüsilise šoki, võid sina sattuda psühholoogilisse šokiseisundisse kui teed läbi traumaatiliselt mõjuva enneaegse lapse sünni. Sa võid tunda, et oled nagu kurt, muust maailmast ära lõigatud. Sa võid olla apaatne või segaduses, võimetu toetama oma armastatud inimesi või võtma neilt vastu abi. Need on normaalsed reaktsioonid, mis on seotud enneaegse sünnituse ootamatuse ning sind tabanud hingelise valuga. Võib ka juhtuda, et sa pole võimeline magama või sööma või on sul muid füüsilise tervise häireid. Emotsionaalne šokk teeb sinu jaoks raskeks intensiivraviosakonna arstide ja õede mõistmise, kui nad räägivad sulle sinu lapse seisukorrast. Õnneks laheneb šokk varem või hiljem iseenesest, see on olukorraga kohanemise normaalne faas, mille teeb suuremal või vähemal määral läbi kogu lapse lähikond.

Eitamine – Haigettegeva situatsiooni eitamine on samuti üks tavalisemaid reaktsioone, kui su laps on sattunud vastsündinute intensiivravi osakonda. Sul võib olla raskusi uskumisega, mida arsti sulle sinu lapse seisukorra kohta räägivad. Sa võid mõelda, et arstid eksivad, rääkides sulle su lapse ellujäämise võimalikkuse reaalsetest võimalustest. Sa võid paaniliselt otsida ja salvestada oma ajju killukesi, mis tunduvad sulle lapse ellujäämise suhtes lootustandvad ning n.ö. välja lülitada kõik negatiivsed faktid. Isad “uputavad” end tihti töösse, see on nende eituse vorm, mis võimaldab neil end toimuva tõsidusest välja lülitada. Eitamine on emotsionaalselt keerulises situatsioonis samuti normaalne toimetuleku “vahend”.

Hirm – Suurem enamik intensiivraviosakonnas viibivate lapsevanemaid tunneb ka hirmu. “Kas mu lapsel läheb hästi?”; “Kas mu laps on normaalne?”. On loomulik, et tunnete hirmu ja teisi tundeid nagu ängistus, paanika ja abitus. Teie hirmud võivad suureneda, kui näete juba sünnitusruumis teie lapse ümber sagivat meditsiinilist personali ning nähes, kui ruttu teie laps vastsündinute intensiivravi osakonda viiakse. Sinu lapse äraviimine sinu juurest intensiivravisse, teise haiglasse või isegi sama haigla mõnda teise osakonda võib suurendada su hirmu. Nähes oma last intensiivraviosakonnas kõigi nende aparaatide, voolikute, vilkuvate tulukeste jmt. seas võib su enesetunnet veelgi halvendada. Hirm kuulub paraku sinu intensiivravi – kogemuse juurde. Mida rohkem sa oma last näed ning kogud arstidelt teadmisi ja uudiseid oma lapse seisukorrast, seda väiksemaks jääb su hirm. Sinu usalduse kasvades arstide ütluste suhtes väheneb ka hirm, mis on eelkõige tingitud teadmatusest. Küsi võimalikult palju, kogu võimalikult palju informatsiooni oma lapse kohta ka mujalt – raamatutest, internetist…Püüa oma lapse arstiga eraldi kohtuda, et saaksid küsida kõiki sind painavaid küsimusi oma lapse tervise kohta. Üldisematele küsimustele intensiivraviosakonna kohta saavad sulle vastata ka osakonna med.õed.

Viha – Kui juhtub midagi, mis tundub sulle ülekohtune või mida sa ei saa muuta, võid sa tunda viha või nördimust. Võibolla sa tegid kõik endast sõltuva, et saada terve, ajaline laps, kuid said hoopis enneaegse väga haige lapse. Paljud inimesed tunnevad sellises olukorras viha. Võimalik, et sa valad oma viha välja oma partnerile, oma teistele lastele, sugulastele, sõpradele, arstidele, õdedele või teistele inimestele, kes sind toetada püüavad. Kuigi viha ei aita sind selles olukorras, on see paraku sageli ettetulev reaktsioon. Viha väheneb, kui hakkad oma pettumusest ja nördimusest üle saama. Sageli aitab, kui saad rääkida kellegagi, keda võid usaldada. See võib olla nii sinu kõige lähedasem inimene kui ka mõni sõber, ehk isegi mõni võõras inimene. Kelle iganes sa valid, püüa temaga rääkida iga kord kui su lapse seisukord muutub.

Süütunne – Paljud vanemad tunnevad end süüdi, et on kuidagi põhjustanud lapse enneaegse sünni. “Ma poleks nii kõvasti pidanud töötama!” ; “Ma poleks pidanud unustama oma vitamiine võtta!”; “Ma poleks tohtinud seksida!”. Ja nii edasi. Sa võid välja mõelda tuhandeid põhjusi, mida oleksid võinud jätma tegemata. See on mõistetav, kuid peaaegu kõigil juhtudel on see põhjendamata. Emad, kellel sünnivad puudega, nakkusega või muude probleemidega lapsed, tunnevad lapse sünnil end samuti süüdi. Kuid tegelikult on vähe tõelisi põhjuseid, mis võib põhjustada lapse enneaegse sünni (nagu näiteks kokaiini tarbimine). Enamasti ei tea keegi, mis täpselt põhjustab enneaegne sünnituse. Nii mõnigi kord võib pidada saavutuseks, et sa oma last niikaua kandsid nagu sa seda tegid. Iseenda süüdistamine võib sind panna end väga halvasti tundma. Kui sul on tekkinud küsimus, kas sa oma millegi tegemise või mittetegemisega võisid põhjustada oma lapse enneaegse sünni, peaksid küsima oma arstilt, kas see võis põhjustada enneaegse sünnituse. Peaaegu kõigil juhtudel leitakse, et mitte.

Abitus – Kui sa oled nagu enamik lapsevanemaid, soovid sa oma last aidata ning kaitsta. Kuid kui su laps on vastsündinute intensiivraviosakonnas, võid sa tunda end abituna. Sa võid karta oma lapse eest hooolitseda või tunda, et ükskõik mida sa teed, miski ei suuda su last aidata. Sa võid karta oma last puudutada. Kuidas iganes, kuid sa võid õppida tegema rutiinseid asju, mida su laps vajab. Kui su lapse seisukord ei ole äärmuslikult raske, võid sa mõõta oma lapse temperatuuri, puudutada või isegi teda hoida, sööta, vahetada mähkmeid. Kui sa oled kaasatud oma lapse hooldamisse, on sul ka lihtsam kohaneda lapsevanema rolliga. Kui su laps võib jääda intensiivraviosakonda pikemaks ajaks, saad sa siiski teha palju asju, et oma last aidata. Küsi lapse arstilt, mida võid teha, et osaleda oma lapse hoolduses. Tõrge oma lapsega emotsionaalse sideme loomise ees Sa võid muretseda, et et ei suuda oma lapsega normaalset sidet luua, kui laps on intensiivraviosakonnas ning sa ei saa kogu aeg ta kõrval olla. 1970.-tel tekkis kontseptsioon, et kui laps eemaldada emast kohe peale sünnitust, kahjustub ema-lapse side pöördumatult. Kuna sinu laps viidi sinu juurest kohe intensiivraviosakonda, võid mõelda sama. Nüüdseks on seda seisukohta uuringute tagajärjel korrigeeritud ning leitud, et ema-lapse side tekib siiski pikema aja jooksul, see ei ole “kas nüüd või mitte kunagi” vähestel tundidel või päevadel peale lapse sündi. Kuigi sina ja sinu laps võite olla eraldatud tema elu esimestel tundidel või nädalatel, suudate te siiski luua sideme üksteise vahel. Lapsed õpivad oma vanemaid ja teisi lähedasi inimest tundma väga varases eas, eristades neid algul hääle, hiljem väljanägemise järgi. Ka sinu enneaegne laps õpib sinuga suhtlema teistmoodi kui ülejäänud inimestega. Sul saab olema kindel koht su lapse elus.

Kurbus – Lisaks kõigile emotsioonidele, millega sul kokku puutuda tuleb, on võimalik, et võib sind vallata ka lihtsalt kurbus. See võib süveneda depressiooniks. Muutused Sinu füüsilises tervises ning hormoonitasemes võivad muuta kõik Sinu tunded veel tugevamaks. Sulle võib isegi tunduda, et kogu situatsioon on täiesti lootusetu. Oma enesetunde muutmiseks positiivses suunas vajad sa kedagi, kellega oma tundeid jagada. Ringi vaadates võid märgata, et tegelikult saavad sind selles aidata paljud inimesed. Alusta oma partnerist. Üksteise tunnetest rääkimine, tunnete jagamine teisega muudab teie suhteid sügavamaks ning annab sulle võimaluse rääkida kellegagi, kes sind kõige paremini mõista suudab, kuna teab hästi kõiki probleeme, millega sa kokku puutud. Samas võib tema rolli täita ka su parim sõber või mõni muu sinu probleemidega kursis olev inimene, kes võtab sind ära kuulata. Üks hindamatu võimalus enda abistamiseks on osaleda enneaegsete laste vanemate toetusgrupis. Taoline toetusgrupp annab sulle võimaluse rääkida inimestega, kel on või on olnud samad probleemid mis sinulgi. Sellises grupis osalemine võimaldab sul saada läbi teiste vanemate kogemuste praktilisi näpunäiteid, kuidas su lapse intensiivravi osakonnas viibimise ajal toime tulla, lisaks valdavad nad informatsiooni enneaegsete laste eripärade ning ette tulevate probleemide kohta üldse. Sa mõistad, et teised on intensiivravi-aja kogemuse läbi teinud ning loodetavasti annab juba see teadmine sulle julgust sellega hakkama saada. Toetusgrupis osalemine peaks aitama sul mõista, et sa ei ole üksi, et see on juhtunud ka teistega ning nad on sellega hakkama saanud. Need lapsevanemad võivad anda sulle mõõtmatut tuge ja abi. Enamikul juhtudest kurbus taganeb ning sel ei tohiks olla pikaajalist mõju sinu toimetulekule. Kuid mõnikord seda ei juhtu, vaid kurbus läheb üle depressiooniks. Depressioon on tegelikult lootusetuse tunne, tunne, et asjad ei lähe enam kunagi paremaks. Depressioonis inimestel on juba raskusi ka kõige tavalisemate päevatoimetuste tegemisel, tihti kaotavad nad söögiisu, neil võib olla probleeme unega ning nad võivad kaotada huvi teiste inimestega suhtlemise ning varem nende jaoks tähtsate asjade vastu. Kui sulle tundub, et sind on tabanud depressioon, on soovitav pöörduda arsti poole. Depressioon on ravitav. On asju, mida saad ise teha, mõningatel juhtudel saavad sind aidata ravimid.

Tähelepanuta jäänud depressioon on ohtlik nii sulle endale kui sinu suhetele nendega, kes sulle kallid.

Mõned asjad, mis on toiminud teiste juures

  1. Kui sa oled depressioonis (sa ei suuda enam teha igapäevaseid vajalikke toiminguid) otsi abi.
  2. Püüa puhata. See tõstab su energiataset ning vastupanuvõimet
  3. Kõnele oma tunnetest oma perega või arstiga, õdede, vaimse juhendajaga või teiste enneaegsete laste vanematega.
  4. Nutmine on OK. See alandab pinget.
  5. Hakka päevikut pidama. Kirjuta üles nii oma lapse tervislikud ja füüsilised „juhtumised“ kui iseenese tunded-mõtted
  6. Püüa koguda võimalikult palju informatsiooni oma lapse probleemide paremaks mõistmiseks. Teadmised annavad sulle kindlustunnet ning alandavad sellega ka hirmu ja abituse tunnet
  7. Ela üks päev korraga
  8. Võta abi vastu.

allikas: Enneaegne laps. Juhendmaterjal lapsevanemale